Ärevushäired töökohal

Mis on ärevushäired?

Ärevushäirete ühe kuu levimus Eestis 7,7, elu jooksul eri uuringutest 13-30%

Haigestumise keskmine iga on ärevushäirete puhul on algus tüüpiliselt teisemeas või nooremas täiskasvanueas.

Ärevushäirete rühma kuuluvad sagedamini esinevad sotsiaalfoobia, mis seostub kõrgenenud ärevusega sotsiaalsetes olukordades, üldistunud ärevushäire, mis tähendab ülemäärast muretsemist, paanihahäire, mis kulgeb ägedate ärevushoogudena .

Kõigi nende häirete puhul on oluline nii geneetiline komponent, kujunemiskeskkond kui ka stressivad elusündmused sh töökeskkond.

Ärevushäirete puhul võib esmahaigestumisest abi saamiseni kuluda kuni paarikümmend aastat. Hinnanguliselt on ärevushäirete puhul ravimata jäämise protsent kuni 80. Seda põhjusel, et ärevus on kõigile mingil määral omane, häireks kujunemine sageli toimub aja jooksul ja märkamatultki. Ärev-olemist peetakse sagedamini isiksuse omaduseks kui seisundiks, mis elu häirib.

Töö kontekstis võib periooditi olla keeruline näiteks keskendumine, (võõrastele) helistamine, esinemine, kontaktid suure hulga võõraste inimestega, teiste ees söömine, aja juhtimine, tegevuste planeerimine, ajaline surve tööülesannete sooritamisel ja stressirohke töökeskkond. Tööülesandeid võidakse edasi lükata, raskusi võib olla tähtaegadest kinni pidamisega.

Ärevushäirete, nagu teist vaimse tervise raskuste puhul on oluliseks probleemiks psüühikahäirete stigmatiseeritus.

Ärevushäirete ravi

Ravis kasutakse peamiselt psühhoteraapiat, vahel ka ravimeid (eelkõige antidepressante). Esmalt võiks pöörduda perearsti poole, vajadusel kaasata psühhoterapeut või psühhiaater. Õigeaegse ja kohase ravi korral on paranemise tõenäosus väga suur. Kindlasti on abi ka erinevatest eneseabitehnikatest, stressijuhtimisoskustest, vaimse tervise vitamiinidest.

Loe lähemalt ärevuse kohta siit: https://peaasi.ee/arevushaired/

Mida võiks teha meeskonnas ärevuhäiretest teadlikkuse kasvatamiseks?

Leidke meeskonnas kuni tund, et ärevust ja ärevushäireid jutuks võtta. Vaimse tervise hoidmise ja raskustega toimetuleku juures on kõige olulisem see, et vaimsest tervisest saaks vabalt rääkida. Kui teemat julgelt ja avalikult jutuks võtta, väheneb vaimse tervise stigma, mis teeb inimesi haigemaks ning takistab abi otsimist. Kogu meeskonnale on kasulik, kui on võimalik leida ühine sõnavara ning tuua see igapäevane teema ka töö konteksti. Vaimne tervis on meil igaühel ja selle seisund võib kõigil muutuda nii paremaks kui halvemaks. Vaimsest tervisest rääkimiseks ei pea olema väljaõppinud ekspert. Igaüks võib saada iseenda vaimse tervise eksperdiks ja kõige suuremaks sõbraks.