fbpx

Ärevus

Mis on ärevus?

Ärevus on meie keha reaktsioon ohu tajumisele ja meie jaoks olulistele sündmustele. See on nagu seesmine häiresüsteem, mis valmistab meid ette ohuks ja aitab meie kehal valmistuda ohuga toimetulekuks. Näiteks võimaldab ärevus hüpata meil kiirendava auto eest ära. Ärevus aitab meil end kokku võtta ja anda endast parim ka eksamiteks õppides. Ärevus on midagi sellist, mida kogevad kõik inimesed. Ärevust mitte tundvaid inimesi ei ole olemas!

Ärevus mõjutab meie mõtteid, keha ja käitumist. Tõelise ohuga silmitsi seistes on Su mõtted murelikud. Su keha valmistub Sind ohu korral aitama. Ja see võimaldab Sul ohu eest kas põgeneda või valmistuda sellega võitlema. Seega ärevus kaitseb Sind. Ärevus on miski, mille abil oleme me suutnud liigina püsima jääda. Ärevuseta oleksime juba ammu väljasurnud.

Ärevus mõjutab meie mõtteid, keha ja käitumist. Kujuta ette, et jalutad väljas ja äkki hakkab suur koer teisel pool aeda haukuma. Sulle kargavad pähe mõtted, nagu: “Mis siis, kui ta pääseb üle aia ja ründab mind?!” Ka su keha reageerib: silmapupillid laienevad, süda taob kiiremini, lihased tõmbuvad pingule. Võimalik, et võpatad, kiirendad sammu või hoopis tardud paigale.

See on automaatne reaktsioon, mis aitab Sul ohuga toime tulla. Näiteks kui tunned, et Sind rünnatakse, võid päris kärmelt reageerida ja vastu rünnata.

Kui aga näiteks on tegemist seltskonnaüritusega, kus on võõrad inimesed ja Sul on seetõttu ebamugav, võib Sul tekkida soov neid inimesi vältida (üldse sinna üritusele mitte minna).

Mõnikord võid ohu korral aga ka hoopis tarduda ja loota, sind ei panda tähele.

Võib juhtuda, et näiteks kui õpetaja esitab mõne küsimuse, läheb su pea hoopis tühjaks.

See “põgene ja võitle reaktsioon” on tegelikult päris äge. See on looduse antud lisavõime, mida saad enda kaitsmiseks rakendada.

Miks me tunneme ärevust ja hirmu?

Hirmu vallandavaks ohuks võivad olla erinevad olukorrad – näiteks ohtlikud loomad või hoopis kaaslaste halvakspanu ja kriitika. Lisaks ohtlikele olukordadele tajuvad inimesed hirmu sarnast ärevust kujutletavate ohtude tõttu. Sel juhul on stressoriks potentsiaalne oht ja ohule mõtlemine, näiteks avaliku esinemise ootus või mõte, et suur koer võib külateel vastu tulla.

Kui tunneme end ohustatult, reageerib keha viisil, mis annab parima võimaluse edukalt hakkama saada.

Ohu või kujutletava ohu olukorras on võimalikud erinevad automaatsed kehareaktsioonid: võitle, põgene või tardu (ingl k fight, flight, freeze).
Võitle või põgene! Kujutletava ohu olukorras aktiviseerub sümpaatiline närvisüsteem, mis valmistab keha ette võitlemiseks või põgenemiseks. Selle tunned ära selle järgi, et hingamine ja südame töö kiirenevad, lihased pingestuvad ning su keha on valmis kiirelt reageerima.
Tardu! Kui tajume, et oleme olukorras, kust me ei saa põgeneda ning millega ei saa võidelda, reageerib keha pidurdumisega. Selle tulemusena on inimene kehaliselt, vaimselt ja emotsionaalselt tardunud ning tajub temaga toimuvat tuimemalt.

Kuidas ärevus ja hirm meie keha mõjutavad?

Ärevuse tunne võib olla tajutav erineval viisil – näiteks kripeldustunne kõhus, pinge mõnes kehaosas või peas, iiveldustunne, südamekloppimine, muremõtted, hirm kaotada enda üle kontrolli, surmahirm.

Ärevust on võimelised tundma, reaktsioonina stressile, kõik inimesed. Mõnel eluperioodil, mõnes olukorras või kohas tuntakse seda rohkem või vähem. Näiteks mõningane ärevus enne eksamit, spordivõistlust, reisi või sünnipäeva on enamvähem igaühe jaoks tuttav tunne.

Evolutsiooniliselt on ärevusel olnud täita oluline roll – panna inimest end ohuolukorras kokku võtma, et valmistuda põgenemiseks. See on aidanud ellu jääda koondades tähelepanu olukorrast väljapääsu otsimisele, peatades käesoleva ebaolulise tegevuse ning aktiveerides organismi põgenemiseks.

Nii tõelises kui kujuteldavas ohuolukorras toimuvad kehas ärevuse tõusu tekitavad muutused. Kehas ja eriti teatud närviringetes vabanevad ained, mis edastavad olukorra kohta käivat infot ning võimaldavad organismil olukorrale reageerida.

Ohuolukord mõjutab erinevate ajupiirkondade talitlust – eeskätt on sellega seotud infovahetus mandelkehas (see piirkond on kesksel kohal emotsioonide avaldumises) ning talitlus ajukoores (tegeleb muuhulgas mõttetöö ja otsustamisega). Mandelkeha osalusel saab alguse keha kiire vastus ohule. See tähendab, et aktiviseerub hüpotalamus, toimuvad hormonaalsed muutused, südame löögisagedus ja vererõhk tõusevad ning lihased lähevad pingesse. Selle tulemusena on inimene valmis tulema toime välise olukorraga – ta on valmis kas põgenema või võitlema. Kusjuures need muutused toimuvad enne, kui info on jõudnud ajukoorde ning inimene võimeline teadvustama, mis täpsemalt toimub.

Ärevusega on neurotransmitteritest (need on ained, mis vahendavad närvirakkude vahelist infovahetust) kõige enam seotud serotoniin, gamma-aminovõihape (GABA) ja noradrenaliin. Gamma-aminovõihappel on pidurdav mõju närvirakkude vahelisele infovahetusele. Serotoniin ja noradrenaliin toimivad aeglasemalt ja mõjutavad meeleolu, stressireaktsioone ja ärevust vahendavaid närviringeid.

Ärevusega seotud ajuosade kujunemine ja nende edasine funktsioneerimise laad sõltub nii erinevatest elukogemustest, lapseea arengust kui ka geneetikast.

Mis hetkest saab ärevusest ärevushäire?

Ärevusest saab ärevushäire siis kui see hakkab igapäevaelu häirima, kui ta on väga tugev või kestab väga pikalt. Näiteks kui inimene ei suuda muremõtete tõttu uinuda või hakkab ärevust tekitavaid olukordi täielikult vältima – ärevust võivad tekitada ju ka kasvõi koolis või tööl käimine või isegi söömine. Ärevushäirete esinemissagedus on elu jooksul erinevate uuringute põhjal 10-28% inimestest.

Täpsemalt võime ärevushäiret kahtlustada, kui:

  • ärevust või hirmu on väga palju ja sageli
  • ärevus või hirm on väga tugevad
  • kui ärevus või hirm ei lähegi peaaegu üle ja meil on väga raske lõõgastuda
  • kui me hakkame ärevust põhjustavaid olukordi vältima
  • kui ärevus häirib oluliselt meie igapäevast elu