“Mul on aktiivsus- ja tähelepanuhäire!….ja siis? Mis asi?” Väga paljuski on see “ja siis” väga õige: valdavalt oled Sa tavaline inimene oma heade ja halbade tujude, vähese ja palju energiaga. Aga samas esitab kasvamine ning elamine aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ka väljakutseid ning vahetevahel tõelisi takistusi. Varasemalt on arvatud, et ATH võib olla põhjustatud “valedest” kasvatusmeetoditest, liigsest televiisori vaatamisest või magusa söömisest. Tänaseks on teada, et ATH on tugeva geneetilise eelsoodumusega ja esineb sageli perekonniti. Küll aga võib öelda, et ATH tõttu võib olla raskem pidurdada magusa söömist või kontrollida oma ekraaniaega, mis mõneti selgitab varasemast pärit arusaamasid ATH olemuse osas. Lihtsalt seos on vastupidine, kui varasemalt arvatud.
ATH ei ole haigus. Arstid nimetavad seda häireks. Mis siis on häiritud? Alanenud on keskendumisvõime ning suurenenud on impulsiivsuse ja aktiivsuse tase. Lapseeas-ja täiskasvanueas võivad sümptomid avalduda mõnevõrra erinevalt. Varasemalt on ATH-d peetud rohkem lapseeas esinevaks probleemiks. Tänapäeval arvatakse, et täiskasvanud mitte ei “parane” ATH-st, vaid kohanevad oma eripäradega ja õpivad elu jooksul selle häirega toime tulema. Seetõttu ei pruugi kõik lapsed, kes on lapseeas ATH diagnoosi saanud täiskasvanu eas enam sarnaseid raskusi tunnetada. Lapseeas saab enim tähelepanu hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega seotud sümptomaatika, kuna aktiivne ja impulsiivne tegutsemine äratab kergesti teiste tähelepanu. Samas võivad esiplaanil olla ka tähelepanematusega seotud sümptomid, mis võivad kergemini märkamatuks jääda või ei osata lapse “udupäisust” alati ATH-ga seostada. Täiskasvanueas kipuvad hüperaktiivsed sümptomid olema paremini kontrolli all. Täiskasvanutelt ja noorukitelt aga oodatakse oluliselt suuremat iseseisvust oma elu ja tegevuste korraldamisel, mistõttu võivad tugevamalt segama hakata hoopis tähelepanematusega seotud sümptomid. Raskused, mida ATH-ga inimene kogeb, ei järgi kindlat kulgu ega mustrit – inimestel võib häire avalduda küllaltki erinevalt. ATH puhul on oluline märkida, et raskused ja häire sümptomid saavad alguse lapseeas ja põhjustavad eakaaslastega võrreldes olulisi erisusi lapse käitumises ja toimetulekus. Samas on võimalik, et struktureeritud ja toetavas keskkonnas ei avaldu kõik ATH-le iseloomulikud raskused lapseeas nii tugevalt või ei osata neile tähelepanu pöörata. Sellistel juhtudel on võimalik, et ATH-ga seostatavad raskused avalduvad tugevamalt hoopis iseseisvat elu alustades, kui pere- ja koolikeskkonna tugi ja struktuur enam nii tugevalt igapäevategevusi ei raamista.
