Mis on ärevushäired?
Igal viiendal (20%) Eesti inimesel on ärevushäire risk.
Ärevushäired algavad tüüpiliselt teisemeas või nooremas täiskasvanueas.
Ärevushäirete rühma kuulub sagedamini esinev sotsiaalfoobia, mis seostub kõrgenenud ärevusega sotsiaalsetes olukordades, samuti üldistunud ärevushäire, mis tähendab ülemäärast muretsemist, ning paanihahäire, mis kulgeb ägedate ärevushoogudena.
Kõigi nende häirete puhul on oluline nii geneetiline komponent, kujunemiskeskkond kui ka stressi tekitavad elusündmused, sh töökeskkond.
Ärevushäirete puhul võib esmahaigestumisest abi saamiseni kuluda kuni paarikümmend aastat. Hinnanguliselt on ärevushäirete puhul ravimata jäämise protsent kuni 80. Seda põhjusel, et ärevus on kõigile mingil määral omane, häireks kujunemine toimub sageli aja jooksul ja märkamatultki. Ärev olemist peetakse sagedamini isiksuse omaduseks kui seisundiks, mis elu häirib.
Töö kontekstis võib periooditi olla keeruline näiteks keskendumine, (võõrastele) helistamine, esinemine, kontakt suure hulga võõraste inimestega, teiste ees söömine, aja juhtimine, tegevuste planeerimine, ajaline surve tööülesannete sooritamisel ja stressirohke töökeskkond. Tööülesandeid võidakse edasi lükata, raskusi võib olla tähtaegadest kinni pidamisega.
Ärevushäirete, nagu ka teiste vaimse tervise raskuste puhul. on oluliseks probleemiks psüühikahäirete stigmatiseeritus.
Ärevushäirete ravi
Raviks kasutakse peamiselt psühhoteraapiat, vahel ka ravimeid (eelkõige antidepressante). Esmalt võiks pöörduda perearsti poole, vajadusel kaasata psühhoterapeut või psühhiaater. Õigeaegse ja kohase ravi korral on paranemise tõenäosus väga suur. Kindlasti on abi ka erinevatest eneseabitehnikatest, stressijuhtimisoskustest, vaimse tervise vitamiinidest.
Loe lähemalt ärevuse kohta SIIT.
Mida võiks teha meeskonnas ärevuhäiretest teadlikkuse kasvatamiseks?
Leidke meeskonnas kuni tund, et ärevust ja ärevushäireid jutuks võtta. Vaimse tervise hoidmise ja raskustega toimetuleku juures on kõige olulisem see, et vaimsest tervisest saaks vabalt rääkida. Kui teemat julgelt ja avalikult jutuks võtta, väheneb vaimse tervise stigma, mis teeb inimesi haigemaks ning takistab abi otsimist.
Kogu meeskonnale on kasulik, kui on võimalik leida ühine sõnavara ning tuua see igapäevane teema ka töö konteksti. Vaimne tervis on igaühel ja selle seisund võib kõigil muutuda nii paremaks kui halvemaks. Vaimsest tervisest rääkimiseks ei pea olema väljaõppinud ekspert. Igaüks võib saada iseenda vaimse tervise eksperdiks ja kõige suuremaks sõbraks.
