Üksildusest – mida see tähendab ja kuidas sellega paremini toime tulla?

Millest me räägime, kui räägime üksildusest?

Üksildus on tunne. Rahvusvahelises kirjanduses lähtutakse üksilduse selgitamisel enamasti Perlmani ja Peplau määratlusest: üksildus on subjektiivne ning soovimatu seisund, kus kaaslase puudumise või kaotuse tõttu tekib ebakõla sotsiaalsete suhete kvantiteedi ja kvaliteedi ning inimese soovitud olukorra vahel. Sel juhul annab inimene hinnangu, et tema sotsiaalsete suhete arv või ka sügavus ei ole see, mis tema arvates võiks olla.

Neuroteadlane Daniel Levitin kirjeldab üksildust kui tähenduslike suhete puudumise tunnet. Ka tema viitab inimese enda hinnangu kriteeriumile. Nii võib tunda end üksildasena laulukooris, rahvast täis poes või püsisuhtes – kui inimene tunneb end üksildasena, siis seda hinnangut ei ole mõtet ümber lükata, vaid seda tunnet saab valideerida ning empaatiliselt peegeldada ja inimest ära kuulata.

Üksildus võib mõjuda ka positiivselt

Üksildusuuringute juures torkab silma ka üksilduse positiivne tähendus, kus inimene on üksi, aga naudib seda, võttes aega hommikuseks kohvijoomiseks, vaikuseks, mõtiskluseks, kirjutamiseks või muuks tegevuseks, mis tema heaolu toetab. Sellistes oludes on ka loovus enam toetatud.

Üksildusega seonduvad ka mõisted „sotsiaalne eraldatus“ või „sotsiaalne isolatsioon“. Taas on isolatsioon pigem objektiivne seisund, kus on võimalik kokku lugeda inimese kontaktide arvu. Mitme inimesega eakas suhtles, kui ta käis poes? Isegi kui ta rääkis müüjaga või pidi küsima abi, et keegi parema silmanägemisega inimene loeks talle pakendisilti, võib ta sellest hoolimata tunda end üksildasena.

Üksildus on seotud inimese enda looga, mida ta endale räägib, tuues välja isiklikud põhjused, miks see on tekkinud, ning see on seotud inimese enda väärtustega. Kuigi vanemaealiste puhul räägitakse üksildusest ja ka uuritakse üksildusteemat rohkem, siis võib üksildus mõjutada igaüht, hoolimata vanusest ja eluetapist. Kahjustav on see juhul, kui üksildus muutub krooniliseks – kui inimene tunneb end üksildasena sageli või peaaegu et kogu aeg.

Üksildust on mitut sorti

Et paremini üksilduse olemust mõista ja ka üksildast inimest tõhusamalt toetada, on hea süveneda erinevatesse liigitustesse. Üksildustunnet võib jaotada järgmiselt: 1) sotsiaalne üksildus, kus inimesel puudub sotsiaalne sidusus, ta ei ole rahul enda suhete kvaliteediga; 2) emotsionaalne üksildus, kus tähenduslikud suhted näiteks tööl, perekonnas või muudes gruppides ei paku kuuluvustunnet; 3) eksistentsiaalne üksildus, kus inimene viibib objektiivselt teistest eraldi.

Teise liigituse kohaselt võib üksildustunne olla seotud konkreetsete oludega, näiteks uus kool, kodulinnast kolimine või muude elumuutustega kaasnevad tingimused, mis panevad inimest üksildasena tundma. Õnneks niisugune üksildus tingimustega harjumisel väheneb – inimene saab uues linnas tuttavaks uute inimestega ning see leevendab hõlpsasti ka üksildustunnet. Üksildustunne võib olla seotud eluetapi või arenguga. Inimesele tundub, et kõik ta ea- või mõttekaaslased saavad ülikooli, leiavad elukaaslase, loovad pere, ning selliseid muutuseid mitte läbides võib tunda end mahajäetuna. Kolmas üksilduse liik on sisemine – inimene viibib oma sõpradega väljas, seltskonnas, abielus, ometi tunneb end üksildasena.

Üksildustunde mõõtmine

Üksilduse paremaks mõistmiseks võib hinnata selle intensiivsust kahe mõõdikuga: kui oluline on see emotsionaalselt ning kui kaua see kestab. Üksildustunnet mõjutab inimese sotsiaalsete kontaktide emotsionaalne olulisus – tähenduslike suhete olemasolu võib olla palju olulisem kui pealiskaudsete kontaktide arv. Näiteks tunneb leinas inimene kaotusvalu lähedase inimese pärast, kellega oldi tugevas ja lähedases suhtes, ning arvukad juhuslikud tutvused seda ei korva. Teine määrav asjaolu üksildustunde puhul on selle kestus. Enamik inimesi kogeb vahetevahel üksildust ja sel juhul ei ole see ka väga suure olulisega ning kestab lühiajaliselt. Ometi väidavad mõned inimesed, et kogevad üksildust pidevalt või kogu aeg. Seepärast peab neile erilist tähelepanu pöörama, et osata ka erinevaid vorme eristada ning võimalikke lahendusteid pakkuda.

Vanemaealiste üksildus

Kuna vanemas eas on sotsiaalset eraldatust rohkem, võivad need füüsilised tingimused põhjustada ja mõjutada üksildust. Sõbrad surevad. Tervise- ja liikumisprobleemid muudavad kodust lahkumise raskemaks. Ühiskonnas levib liigne noorusekultus. Seejuures tasub meeles pidada neuroteadlase soovitust, et vanemaealistel on soovitatav tekitada suhtlemisolukordi. Teistega suhtlemine on üks keerulisemaid asju, mida ajuga teha saab, olgu see siis koos musitseerimine, lauamängude mängimine või kirjandusklubis osalemine. Just näost näkku suhtlemisel on stiimuleid rohkem, see hõlmab ka kehakeelt, näoilmet, emotsioonide tõlgendamist. Lisaks on vanemaealisi uurides leitud, et üksildus seab inimesed suuremasse riski kognitiivse toimetuleku, dementsuse ning ka enesetapu suhtes.

Noorte üksildus

Ka noored võivad end üksikuna tunda ning selleks on mitmeid põhjusi. Üksildasena võib tunda end juhul, kui on raske sõpru leida, kui inimene on kolinud ja peab hakkama looma sotsiaalseid suhteid otsast peale, teda on kiusatud ja väärkoheldud, tal on kaotusvalu kogemus, ei saa perega läbi, põeb pikaajalist haigust või on söömishäirega. Ka COVID-19 on siin mõju avaldanud ning noored, kes olid pandeemia piirangute ajal pikkade perioodide jooksul sõpradest ja perest lahus, võivad kogeda suuremat üksildust.

Kuidas üksildus tervist mõjutab?

Üksildus iseenesest ei ole vaimse tervise probleem ega leidu psüühikahäirete klassifikatsioonis. Kuid vaimse tervise probleemid nagu depressioon ja sotsiaalärevus võivad üksildust mõjutada. Üksildus nii panustab kui ka põhjustab depressiooni ning kombinatsioon üksildusest ja depressioonist mõjutab tervena elatud eluea pikkust.

Üksildus mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist ning inimeste hinnangut oma heaolule. Neuroteadlane Cacioppo selgitab, et üksildustunne on hoiatus, et meie heaolu on ohus. Nii nagu näljatunne on bioloogiline hoiatus, et peaksime sööma, nii on üksildustunne märgiks, et peaksime otsima kontakti teiste inimestega. See on pikaajaliselt väljakujunenud ellujäämisvaist ning üldinimlik tunne.

Kas üksildus on valus?

Miks on üksildustunne valus (neuroteadlased on tõepoolest leidnud, et üksildustunne tekitab sarnast aistingut nagu füüsiline valu)? Neuroteadlane Levitin pakub, et ilmselt on üksilduse märkamine seotud tõdemusega, justkui oleksime läbikukkunud elu põhivaldkonnas – kuulumises.

Uuringud on kinnitanud üksilduse mõningaid seoseid terviseprobleemidega, seda nii käitumuslikult, psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt. Nii on leitud, et sotsiaalne eraldatus ja üksildus mõjutavad ebasoodsalt eakate igapäevaelu tegevusi. Üksildusel on ka otsene mõju tervisenäitajatele, nagu vererõhk ja immuunsus. Inimestel, kes hindavad end üksildasemaks, on kehvem une kvaliteet. Nii sotsiaalset eraldatust kui ka üksildust seostatakse suurema riskiga jääda elustiililt passiivseks ning käituda enda tervise suhtes hoolimatumalt (suitsetamine). See on seotud madalama enesehinnangu ja toetavate toimetulekumehhanismide piiratud kasutamisega.

Kuidas üksildusega toime tulla

Kõige paljulubavamad ja tõenduspõhisemad lähenemised on peamiselt kolm võtet: kognitiiv-käitumuslik teraapia, teadvelolek (ingl mindfulness) ja positiivne psühholoogia. Kognitiiv-käitumusliku teraapia raames saab inimesi õpetada paremini tabama enda mõttekäike, tundeid ja käitumisviise, nii et nad tulevad psühholoogiliste muredega paremini toime. Saab jälgida, kas mõttemustrid toetavad üksildusega hakkamasaamist. Näiteks võib märgata, millised mõtted ja tunded tekivad, kui nähakse kunagiste sõprade ühispilti sotsiaalmeedias – kas mu mõtted ja tunded mõjutavad mu käitumist, et eraldan ennast rohkem teistest? Või soovin hoopis rohkem teistega ühendust võtta?

Teadvelolek toetab kohalolekut ja ärksust, et olla teadlik enda mõtetest rasketel aegadel ja neid aktsepteerida. Positiivne psühholoogia toetab inimeses leiduvaid tugevusi ja lahenduskesksust. Eraldi tuuakse välja tänulikkuse olulisust: kas inimene märkab, mille eest tänulik olla, ja kas tänutunnet saab igapäevaselt suurendada. Lisaks on leitud tõenduspõhist kasu mediteerimisest ning muusika kuulamisest üksildustunde leevendamisel.

Kuidas üksilduse teemal suhelda?

Nii nagu igasuguse vaimse tervise esmaabi pakkumise puhul, aitab siingi lähedase toetamise puhul see, kui teist märgata ja toetavalt kuulata. Allpool on mõned küsimused ja asjaolud, mida vabas vormis vestlusena uurida.

  1. Kuidas sa ise enda sotsiaalset läbikäimist hindad? Oled sa oma suhetega üldiselt rahul? Mida sooviksid enda suhetes muuta?
  2. Kas sul on hiljuti olnud olulist muutust oma elus, nagu lein, kaotusvalu, kolimine, pensionile jäämine, haigus, autojuhtimisest loobumine?
  3. Kas sul on toetavad suhted oma perekonna ja sõpradega?
  4. Kas sul on formaalseid või mitteformaalseid gruppe, kuhu kuulud, või oled mõelnud, et võiks kuuluda?
  5. Kas on mingeid tegureid, mis takistavad sotsiaalset läbikäimist (nt halb transpordiühendus, pikad üksildased tööpäevad)?
  6. Mis kasu sa saaksid, kui käiksid lähedastega rohkem läbi?

Kuidas jõulud ja pühadeperiood mõjuvad inimestele, kes on üksinda?

Kuigi jõulud ja pikk pühadeperiood võib olla paljudele kauaoodatud aeg, kus saab lähedastega kokku, menüü üle vaielda ja üksteist sõbralikult tögada, võib see olla mitmete jaoks ka väga üksildane aeg. Nii tasub märgata neid, kes on hiljuti kolinud ega pole ilmselt uusi tutvusi veel leidnud, kellel pole toetavaid peresuhteid ja ka neid, kelle leibkonnas on lein ja kaotusvalu.

Siingi aitab toime tulla tähenduse loomine. Millise loo ma endale sellest olukorrast räägin? Kas selles on lootust ja ajutisust (hetkel on nii, aga see läheb mööda) või tundub see püsiv olukord (ma ei ole kunagi kellelgi meeles)? Võimalik, et üksinduses on ka mingi võlu, et endale vana aasta kokkuvõtet koostada või uueks aastaks visioonikaarti kujundada.

Tasub kaaluda, kas saab luua enda üksiolekule laiemat tähendust – näiteks saab enda jõudeaega panustada, et teha vabatahtlikku tööd, aidata kohalikus kogukonnas või teha juhuslikke heategusid. Võimalik, et sellised lisapanused pakuvad olulist toetust kogukonna eestvedajatele ja uuringutest on teada, et sellised heateod toetavad ka abi pakkuja vaimset tervist.

Tööriistana saab kasutada ka enda eelhäälestust. Kui on ette aimata, et jõulupühade ajal tuleb palju üksi olla ja see võib mõjuda meeleolule kehvasti, tasub teha ettevalmistav plaan alates menüüst ja tegevuskavast kuni varuplaanini välja. Nii võib kaardistada ja külmkapi peale valmis kirjutada tegevuste plaani, olgu see piparkookide küpsetamine või tuttavatele tervituste saatmine. Kui meeleolu läheb halvemaks, võib mõelda, kas on võimalik kellegagi veebis suhelda või saab vaadata imalat jõulufilmi ja lubada endal täiega nutta. Ja hommikul võib märgata, et kui neid varuplaane vaja ei läinud, siis mis tegi selle võimalikuks, et pühad sai paremas meeleolus mööda saata.

20% OFF Coupon
Leverage agile frameworks to provide a robust synopsis for high level overviews
Summer20