“Me kõik vajame seda praegu, mitte ainult noored.” Inimeseks olemise oskuste järele on Eesti hariduses üha suurem vajadus.
Eesti haridussüsteemis on hakatud aineteadmiste kõrval üha enam tähelepanu pöörama laste ja noorte eluks ettevalmistamisele, sealhulgas nende sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele.
Tekst: Siiri Liiva, ajakirjanik
“See on oskus, mis võiks tulla juba kodust. Mõeldes aga Eesti ühiskonna peale, siis me tuleme sellisest taustsüsteemist nagu Nõukogude Liit, kus ei tohtinud rääkida ega tunda. Meil on siiamaani käibel sellised laused nagu “Mehed ei nuta!”, mis tegelikult ei vasta tõele. Teadus on ammu öelnud, et nutmine võimaldab kehal pingetest vabaneda ja selles ei ole midagi häbiväärset,” ütleb viimased paar aastat Noored Kooli tugiprogrammi raames õpetajatele sotsiaal-emotsionaalsete (SE) oskuste õpiringi koolitust läbi viiv Liina Kitt.
Õpetajate koolitaja tõdeb, et meie kultuuriruumis on ajaloolistel põhjustel palju häbi, mistõttu ei oska tihti Eesti lapsevanemad oma tunnete aktsepteerimist ning neist rääkimist oma lastele edasi anda. “Sellepärast on ka enesearengu kursused tihti läbi müüdud, sotsiaalmeedias räägitakse sellest palju – me kõik vajame seda praegu, mitte ainult noored,” sõnab Kitt. Viimased seitse aastat on ta andnud Viimsi gümnaasiumi 10. klassides ka ennastjuhtiva õppija kursust.
Sotsiaalne ärevus on kasvanud
“Eks ma astusin ka klassi ette teatud ootustega, võrdlesin seda automaatselt sellega, kuidas mul oli omal ajal koolis ja üllatus oli suur. Kogu dünaamika oli teistsugune, kui ma ette kujutasin, nii teistega arvestamine kui rühmatööde tegemine,” räägib Pelgulinna gümnaasiumi HEV koordinaator Ellu Eller, kes 2020. aastal kooliga liitudes töötas ka eesti keele ja kirjanduse õpetajana. “Teisel õpetaja-aastal sain aru, et lapsed vajasid suunamist ja juhendamist, kuidas koostööd teha. See ei olnud iseenesest mõistetav,” kirjeldab ta.
Seda, et muutunud aeg on toonud koolikeskkonnas kaasa uut sorti väljakutsed, tunnistab ka Tõrva gümnaasiumi õppenõustaja-psühholoog, inglise keele ja mitme valikaine õpetaja Maarja Seemen. “Sotsiaal-emotsionaalsed oskused, vaimne tervis ja kõik see, kuidas ma iseendaga toime tulen ja suhetes hakkama saan, on omavahel nii tihedalt seotud, et neid ei ole võimalik omavahel lahutada. Kui midagi kuskil logiseb, mingid oskused on puudu, tekib lumepalliefekt ja ärevus erinevate sotsiaalsete olukordade ees suureneb,” sõnab ta.
20 aastat koolis töötanud Seemen, kes on pikalt olnud seotud ka MTÜ-ga Noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis (TORE), näeb, et nende õpilaste hulk, kel on palju sotsiaalset ärevust, kasvab. “Paistab, et see läheb palju-palju hullemaks enne, kui midagi paranema hakkab,” nendib TORE juhatuse liige. Koos ärevusega on kasvanud meeleoluhäirete hulk noorte seas.
Kool kurnab lapsed ära
Palju on tänases haridussüsteemis ka puhtalt akadeemilisele edule ja ainealastele teadmistele fokuseeritud suhtumist, mis seab lapsed ja noored veel täiendava surve alla. “Tegelikult see, mis peaks olema koolide üks peamisi eesmärke – et noor sealt toimetulevalt välja astuks –, on natuke keeruline,” märgib TORE juhatuse liige, igapäevaselt koolis töötav Kelly Erin-Uussaar. Nii võib tihti juhtuda, et need noored, kel on raskusi iseenda ja teiste mõistmisega, kes jäävad maha ja ei saa hakkama, kannab ka süsteem maha.
Haridusõnne ekspert ja viis aastat tegutsenud MTÜ Helge Kooli asutaja Kersti Peenema tõdeb, et Eesti koolisüsteem paraku on selliselt üles ehitatud, et ta lihtsalt kurnab lapsed ära. “Siin võib nüüd küsida, mis selle taga on – kas ülepaisutatud õppekava või madalad toimetulekuoskused,” sõnab ta. Peenema lisab, et kui läbi aastate on kurnatus olnud Eesti koolinoorte probleem number üks, siis teine või kolmas probleem muutub aastati, peegeldades ühiskonnas toimuvat, on see siis Covid või Ukraina sõda.
Ka ütleb Helge Kooli haridusõnne ekspert, et üks asi, mis on Helge Kooli toel läbiviidud uuringutest selgelt välja tulnud, on see, et koolides jääb tihti puudu ajast, kus õpitut mõtestatakse. “Me oleme eelkõige suunatud ainealaste teadmiste omandamisele. Ma saan ka aru – õpetajatel on õppekava ees ja nad peavad tulemused ära tooma, nende läbi hinnatakse ka kooli väärtust,” nendib ta.
Sellele vaatamata on Eestis nii lasteaedasid kui koole, mis on suutnud paremini paika saada tasakaalu aineteadmiste ning õpetajate ja õpilaste heaolu vahel. Moel või teisel on need haridusasutused jõudnud oma arengus sinna, kus ka üldpädevuste, seahulgas sotsiaal-emotsionaalsed oskuste arendamine leiab õppetöös regulaarselt käsitlust ning on jõudnud ka kooli arengukavasse. Samuti tegeleb Eesti haridussüsteemis nii õpilaste kui õpetajate sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisega hulk kodanikuorganisatsioone.
Miks üldse on oluline rääkida SE-st koolikeskkonnas?
“Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on kõige alus – nii inimeseks olemisel, õppimisel kui iseenda ja teistega läbi saamisel – ning kooli eesmärk on valmistada lapsi ja noori ette eluks,” räägib viimased 15 aastat vaimse tervise teemade teadvustamisele pühendunud MTÜ Peaasjad haridussuuna juht Marit Kannelmäe-Geerts. Ta võrdleb sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid lugemisoskusega, mida tuleb samuti õppida.
Samal seisukohal on Harvardi ülikooli teadlane, viimased 25 aastat oma teadustöös palju laste varast arengut uurinud Stephanie M. Jones, kellega nii MTÜ Peaasjad kui ka Tallinna ülikool (TLÜ) on viimastel aastatel koostööd teinud. Jonesi näol on tegu arengupsühholoogi, laste ja noorte sotsiaal-emotsionaalse pädevuse valdkonna ühe pikaajalisema uurija ning suurima asjatundjaga maailmas. “Lapsed peavad mõistma oma emotsioone, et üldse aru saada, mis nende ümber toimub ja kuidas need suhestuvad kõigesse sellesse, mida nad teevad,” räägib ta. Jones on veendunud, et sotsiaal-emotsionaalsed oskused on üldse õppimise aluseks.
Harvardi teadlane toob näiteks, et kui laps õpib lugema, siis ta võib samastuda mõne loo peategelasega, aga võib tunda ka frustratsiooni, kui ei saa aru mõnest tähest. Sarnased tunded võivad teda tabada nii mõnda muusikariista mängima õppides, sporti tehes kui ka kunstitunnis. “Emotsioonid mängivad väga olulist rolli, need aktiveerivad õppimist ja eri liiki energiaid,” rõhutab Harvardi teadlane. Lisaks ütlevad ka viimase 50 aasta teadusuuringud, et sotsiaal-emotsionaalsed oskused moodustavad väga olulise osa lapse kasvamisest ühiskonnas toimetulevaks inimeseks.
Üks osa Jonesi enda uurimistööst on keskendunud selliste sotsiaal-emotsionaalset pädevust arendavate meetodite välja töötamisele, mida õpetajatel oleks lihtne ükskõik millise aine tunnis kasutada. Neid Harvardi sotsiaal-emotsionaalse õppe laboratooriumis EASEL loodud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise tuumiktegevusi nimetatakse IVA-deks (ing k kernel). Need on teaduspõhistes programmides kasutatavad spetsiifilised lühitegevused või strateegiad, mis peaksid samm-sammult toetama sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengut.
Selleks, et need meetodid välja noppida, tuli Jonesi uurimisrühmal teha väga palju eeltööd 33 sotsiaal-emotsionaalsete elementidega ennetusprogrammide hindamisel ning neist kõige tõhusamate tuumiktegevuste välja noppimisel. Just IVA-dega seotud teadustööga seonduvalt võttis MTÜ Peaasjad haridussuuna juht Marit Kannelmäe-Geerts mõned aastad tagasi ka Jonesi ja tema uurimispartneri rakenduspsühholoog Sophie Barnesiga ühendust, et neid Tallinna ülikooli teadlaste abil eesti keelde tõlkida ning laiemalt kättesaadavaks teha.
TLÜ teadlased Triin Ulla ja Elina Malleus on oma töös kasutanud väga palju Jonesi uurimisrühma leide, mis puudutab sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste mõtestamist. Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent Elina Malleus hindab enim eelpool mainitud põhjalikku uurimust, mis analüüsis kõiki süsteemseid programme ja mille baasil sündisid IVAd ehk tõenduspõhised lühisekkumised. Neid saaks kõigis ainetundides kasutada, aga kindlasti tuleks seda teha teadlikult ja süsteemselt, rõhutab Malleus.
“Sotsiaal-emotsionaalsed oskused kogu oma mitmekesisuses on erinevate uuringute järgi kogu elukaare lõikes need oskused, mis hakkavad mingil hetkel inimese elu väga palju määrama,” lisab TLÜ koolipedagoogika nooremlektor ja doktorant Triin Ulla. Tema sõnul on peamiselt kaks varianti nende omandamiseks, kas kodus või koolis. “Kui kool seda ei tee, siis jäävad lapsed mingist õigusest ilma, millestki, mis neid eluks ette valmistab, teisalt aga paneb nad täbarasse olukorda, mis ei võimalda neil nii hästi toime tulla,” põhjendab ta.
Ulla sõnul näitavad erinevad uurimused, et nendel lastel, kellele sotsiaal-emotsionaalseid oskusi süsteemselt õpetatakse, on sellest suur kasu. “Eestist väljaspool on neid uurimusi päris palju viimase 20 aasta jooksul tehtud ja nüüd on ka Eestis, kuigi need nõuavad suurt ressurssi,” lisab teadlane. Temagi on seda meelt, et sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine peaks olema koolis integreeritud aineõpetusse. Uuringud on näidanud ka, et laste heaolusse kõige enam panustab õpetaja oskus klassi juhtida või hallata (classroom management ing k).
Suur mure sellega on aga, et eesti keeles puudub hea sõna selle kirjeldamiseks. “Kuna meie kultuuriruumis on pigem sõna kasvatus, siis jõuamegi selleni, et kasvatus ongi igaühe individuaalsete väärtuste asi. Kui meil aga ei ole sellele sõnale sõnavara, mis on uuringute järgi üks peamine vaimse tervise kõige mõjuvam ennetustegur koolis, siis on selle võrra keerulisem heaolu süsteemselt tagada,” leiab Ulla.
Mitu tubli teerajajat
Eestis on mitmeid munitsipaal- ja erakoole, mis on juba pikemat aega omal käel sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele tähelepanu pööranud. Üks neist on 1961. aastast Põhja-Tallinnas tegutsev kunstikallakuga Pelgulinna gümnaasium. “See oli 10+ aastat tagasi, kui eelmise arengukavaga arutasime kooli üldist filosoofiat. Siis hakkas üks mõte väga tugevalt kõlama. See oli sõbralik koolikeskkond ning õpilaste ja õpetajate heaolu,” räägib kooli õppejuht Tiina Tiit.
See tõigi Pelgulinna gümnaasiumis, kus täna õpib 730 last, tugevalt fookusse suhted – nii õpilaste omavahelised suhted, õpetajate omavahelised suhted kui ka õpilaste ja õpetajate vahelised suhted. “Meie kool asub Põhja-Tallinnas ja selle õpilased ning vanemad on pigem selline kogukondlik seltskond. Ehk, kui me saame kokku, siis me räägime meie tänava inimestest ja vaatame ikkagi, kuidas me saame ühist kogukonda luua,” lisab Tiit. Kuigi enam kui 10 aastat tagasi ei kasutanud kool arengukavas väljendit “sotsiaal-emotsionaalsed oskused”, hakkas toona kokku lepitud põhimõte tugevalt kooli töökorraldust ümber kujundama.
Nii alustatakse 1. klassis eesmärgistamisega ja 4. klassis regulaarsete õppima õppimise tundidega. Nende metoodika on kool ise välja töötanud. “Oleme toetunud erinevatele pedagoogilis-psühholoogilistele teooriatele ja lähtume õppija-kesksest õpikultuurist,” räägib Tiit. Ta on seda meelt, et ka õppima õppimise oskus on väga selgelt seotud suhete ja emotsioonidega. “Ka rühmatöö on samasugune õpioskus nagu lugemine, mida tuleb õpetada,” rõhutab temagi.
Õppima õppimise tundi viib küll läbi klassijuhataja, kuid pärast jagatakse infot ka õpetajate iga kolmapäevases õpiringis, misjärel saavad aineõpetajad kindla õpi-, sotsiaal-emotsionaalse või koostööoskuse arendamisega seotud fookuse ka oma tundides võtta. “See [õpetajate õpiring] on meil sündinud orgaaniliselt koolist seest, kuid tõuke andis Tallinna ülikooli tulevikukooli programm, millega liitusime 2018. aastal,” räägib Tiit. Toona oli Pelgulinna gümnaasium üks esimesi koole Eestis, mis programmis osales.
“Kui mina liitusin Pelgulinna kooliga, siis mulle meeldis, et neil on see nägemus, mida me teeme ja kuidas me teeme,” lisab kooli HEV koordinaator Ellu Eller. “See oli palju erinev sellest, millega ma olin varasemalt kokku puutunud – kas või see, et meil kolmapäev on koostööaeg, on see siis õpiring või midagi muud. Meil on ka lõimingu rakendamine väga teadlikuks ja süsteemseks muutunud,” räägib ta. Erinevate ainetundide lõimimine sai koolis alguse 2020. aastal toimunud projekti raames.
Pelgulinna kool on üks neist koolidest Eestis, kus on juba 1. klassist peale 75-minutilised tunnid. 2009. aastast kasutatakse kujundavat hindamist ja on õuevahetund, mis koos söögivahetunniga kestab kokku 50 minutit. “Seal on ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste jälgimine ja õpetamine ülioluline, sest mänguhoos on oma emotsioonide ohjamine väga suur kunst, eriti väikestel lastel,” sõnab kooli õppejuht. Ka on üks päev nädalas lastel iseõppimise päev, kus nad õpivad iseseisvalt kodus. Tegu on liikuva päevaga nädalas.
Ka Tallinna Mahtra põhikooli on palju mõjutanud TLÜ tulevikukooli programmis osalemine. Nemad tegid selle läbi kolm aastat tagasi ja läksid sinna, kuna tahtsid tasemetööde tulemusi parandada. “Kui püüdsime andmetest leida põhjuseid, miks meil nii on, siis jõudsime selleni, et väga tihti just sotsiaal-emotsionaalsed oskused on meie lastel nõrgad – nad väga tihti ei käi koolis, neil on käitumisprobleemid, mis segavad õppimist ja neil on raske reguleerida oma emotsioone,” kirjeldab kooli õppekoordinaator Aleksandra Jakovtšenko. Nii võeti õpioskuste asemel fookusse õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine.
“Kuna meil tuli kolm aastat tagasi ka kogupäevakooli süsteem, siis alustasime 1. klassiga,” räägib Jakovtšenko. Esimese aastaga paranesid kõik laste sotsiaal-emotsionaalsete oskustega seotud näitajad. “Paranesid nii emotsioonide kontroll, käitumise regulatsioon ja suhtlemine klassikaaslastega,” räägib kooli õppekoordinaator. See andis koolile kinnituse valitud suunaga edasi liikuda. “Pärast kolme aastat käivad kõik tegevused meie kogupäevakoolis sotsiaal-emotsionaalsete oskuste võtmes,” märgib Jakovtšenko.
Meetodid, mida kool nende toetamiseks kasutab, on näiteks hommikuring, milles osalevad päeva alguses 1.-4. klass. See kestab 45 minutit ja läbi viib klassijuhataja. Seal kasutavad õpetajad kas TLÜ teadlaste välja töötatud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse programmi “Meie maailm” või lastekaitse liidu “Kiusamisest vabaks!” programmi metoodikat.
Selgituseks, “Meie maailm” programmi näol on tegu TLÜ-s Elina Malleus-Kotšegarovi, Evelin Õunapi ja Kristiina Treiali välja töötatud programmiga esimese kooliastme õpilastele. Selle sisuks on võetud inimeseõpetuse ainekava ja tunnid on lahendatud SE-pädevusi arendavate tegevuste kaudu. Loodud tunnikavadest leiavad õpetajad mudeleid, kuidas on võimalik SE-pädevusi arendada ainetundides. Programmi on õppinud kasutama paarkümmend Eesti klassiõpetajat. Hetkel on programm läbimas uuendusi.
Palju õppetööd toimub koolis rühmatööna, kuna tegu on keelekümbluse kooliga ja õpetajad on tähele pannud, et rühmatöö aitab õpilastel vähendada sellega seonduvat stressi. Seejuures käib keeleõpe väikestes rühmades. Lisaks on kool hiljutise ainekavade uuendamise käigus neid täiendanud ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamise osas. Ehk ükskõik, millise ainega on tegu, tuleks seal mingil moel katta ära ka selle pädevuse arendamine.
Kuna kogu kool osaleb ka Vaikuseminutite programmis, võivad õpetajad tähelepanu ja meelerahu harjutustega selle pädevuse arendamise ära katta. Jakovtšenko tõdeb, et kuigi Vaikuseminutitega harjumine võtab lastel aega, on see väga tõhus meetod. “Alguses võib olla imelik, kui ütleme 8. klassi õpilastele, et nüüd keskendume kolm minutit hingamisele, aga nad harjuvad sellega ära,” räägib Mahtra kooli õppekoordinaator. Näiteks eelmisel õppeaastal läks 3-4 kuud enne, kui 7. klass Vaikuseminutitega ära harjus. Nüüd on see saanud osaks rutiinist.
Mahtra kooli õppekoordinaator rõhutab, et erinevate sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamist toetavate programmide valikul kaalub kool üksnes neid, mis kestavad vähemalt aasta aega. “Nende puhul saab rääkida mingisugusest muutusest,” põhjendab ta. Lisaks vaadatakse, kuidas konkreetne programm toetab nende arengukava eesmärke. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused on kool pannud kirja ka oma lähiaastate arengukavasse, olles sellega kas ainus võiks üks väga vähestest koolidest Eestis, kel see on visioonis kirjas.
Kuigi Mahtra kooli arengukavasse on õppija-kesksus sisse kirjutatud, mõeldakse seal üha enam ka õpetajate heaolule. Nii on sellest õppeaastast õpetajatele eraldi koolipsühholoog. “Läbipõlemine koolides on nii suur, nad on esimesed, kes tajuvad pingeid – nad suhtlevad nii laste kui lapsevanematega ja peavad lahendama konfliktiolukordi,” põhjendab Jakovtšenko.
Lisaks on ca 10% Mahtra kooli õpetajatest läbinud ka MTÜ Peaasjad vaimse tervise esmaabi koolituse. “Ma arvan, et inimesed ei taju enne, kui olulised sotsiaal-emotsionaalsed oskused on, kui nad satuvad ise vaimse tervise hätta,” tõdeb Mahtra kooli õppekoordinaator.
Kuna Tallinna haridusamet on võimaldanud pealinna koolidel kasutada kuus aastat tagasi sündinud Clanbeat rakendust, mis võimaldab õpetajatel toetada õpilaste iseseisvust õppimisel ja jälgida klassis valitsevat üldist meeleolu, siis näiteks pärast Ukraina sõja puhkemist vastu võetud Ukraina laste meeleolu hindamine tõi välja, et nad ei tundnud end kuidagi halvemini Mahtra koolis kui seal õppivad eesti ja vene kodukeelega lapsed. Kool on kasutanud rakendust viimased kaks aastat, et mõõta nii õpilaste kui õpetajate heaolu.
“Nende andmete põhjal vaatame, mismoodi klassidel läheb ja mis kuud on kõige raskemad,” ütleb kooli õppekoordinaator. Jakovtšenko sõnul on seni tulnud välja, et november ja veebruar on õpetajatele kõige keerulisemad, mistõttu püüab kool vältida sel ajal suuri koosolekuid ning pigem pakkuda meeldivaid elamusi. Lisaks on kooli eripedagoog sellest õppeaastast käivitanud õpilaste omavaheliste suhete parandamiseks spetsiaalse konfliktide lahendamise programmi. Esialgu kasutavad seda vaid algklassid. Selle aasta alguses avas kool esimest korda vastuvõtu ka Montessori klassi, mis alustab tööd 2025. aasta sügisest.
Väärtused loovad teistsugust suhtekultuuri
Palju mõjutab sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamist koolikeskkonnas ka väärtusruum, millele kool on üles ehitatud. Üks sellistest pioneeridest on 12. õppeaastat Tallinnas tegutsev Püha Johannese kool, mis rõhutab ka kodulehel oma tutvustuses, et kooliga püütakse liikuda suunas, mis suurendaks õpilaste kooliga rahulolu, toomata seejuures ohvriks häid õpitulemusi. Tegu on erakooliga, kus kaasaegne õpikäsitus on ühendatud õigeusu kaanonitega. Koolis rakendatud lähenemist võib nimetada ka armastuse pedagoogikaks.
“Ajastu on selline, et väga on vaja ilusaid isiksusi. Sotsiaal-emotsionaalsed oskused tagavad, et inimene saab hakkama endaga, saab hakkama teistega ning on teistele rõõmuks,” põhjendab kooli rajaja, õpetaja ja nelja lapse ema Liivika Simmul. Ta peab silmas, et ühiskond on killustatum, üldist ärevust ja raskusi keskendumisega on rohkem. Näiteks tegelevad koolid siiani koroonapandeemia tagajärgedega.
Pikalt rändkoolina tegutsenud kool on viimased kolm õppeaastat olnud oma koolimajas Nõmme mändide all. Hoone paistab silma avarusega, mida toetavad suured klaaspinnad ja sopistused. Vaatamata 624 õpilasele on seal võrdlemisi vaikne. Kooli õpetajad ise usuvad, et need ongi kooli väärtused, mis on tõstnud ka vaikuse ausse. Näiteks koolipäeva alguses toimub päevaks häälestumine 15-minutilise palvusega. Ka on koolis algusest peale piiratud lastel mobiiltelefoni kasutust, mistõttu on koolijuht naljatamisi nimetanud Püha Johannese kooli analoogkooliks. Algusest peale kasutatakse koolis kujundavat hindamissüsteemi.
“Reklaami ei ole me pidanud kunagi [koolile] tegema – alguses lihtsalt ei julgenud ja ei osanud, aga siis saime kiiresti aru, et me ei vaja seda. Kord aastas paneme lihtsalt teate, et on alanud uute õpilaste vastuvõtt,” sõnab Simmul ja meenutab aega, kuidas kool alustas 33 lapsega kahes toas vanalinnas, kuid hakkas väga kiiresti saama kirju lapsevanematelt, kes erinevatel põhjustel tahtsid, et nende laps just sellesse kooli saaks. Koolijuht usub, et see, kuidas nende kool on viimase 12 aastaga kasvanud, näitab üksnes, et Eesti ühiskonnas on väga suur vajadus teist liiki koolide järele.
Liivika Simmuli sõnul tunneb nende koolis kasvanud lapsed ära järgmiste omaduste kaudu: nad usaldavad õpetajat, suhtlevad õpetajaga nagu võrdsega, naeravad ta naljade peale ning on avatud, julgevad oma arvamust välja öelda. “Midagi, mis siin väga varakult paika saab, on see suhtekultuur,” märgib koolijuht. Lisaks tunni alguses ja lõpus seisavad õpilased püsti, teretavad ja tänavad õpetajat. Sama oluline, kui on koolis õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine, on ka õpetajate endi sotsiaal-emotsionaalne pädevus.
Tugevat väärtuskasvatust teeb ka 2017. aasta sügisest Tallinnas tegutsev erapõhikool Avatud Kool, mida iseloomustab mitmekeelsus ja -kultuurilisus, kuna koos õpivad eesti, vene ja suur hulk muu kodukeelega lapsi. Kooli keskmes on lapse sotsiaal-emotsionaalne areng, vaimne ja füüsiline tervis, mistõttu pannakse palju rõhku elus hästi hakkama saamiseks vajalike oskuste, hoiakute ja harjumuste kujundamisele läbi sotsiaal-emotsionaalseid oskusi toetavate programmide, koostöise projektõppe ja iseseisva õppimise oskuse toetamise.
“Me ju tegelikult ei tea, milleks me lapsi ette valmistame – maailm muutub nii kiiresti –, aga mida me teame, on see, et peame neid valmistama ette iseennast tundma, enda ja teistega hakkama saama ning maailmaga suhestuma,” selgitab viiendat õppeaastat koolis õppejuhina töötav Kerli Reeder.
Avatud Koolis algavad tunnid alles kella 9-st. Päeva keskel on tunniajane vahetund, mis ühendab söögivahetunni ja õuevahetunni. 5. klassini kasutab kool kujundavat hindamist, kus sõnalise tagasiside kõrval numbreid ja tähti ei kasutada, ning 6. klassist lisandub sõnalisele hindamisele protsenthindamine. 2020/2021. õppeaastast on koolis iseseisva õppimise päevad, mis esimeses kooliastmes toimuvad kord perioodis ehk 5 korda aastas ning teises kooliastmes igal reedel.
Alates 7. klassist on koolis rakendatud mentorsüsteemi, kus lisaks mentortundidele leiavad aset ka üks-ühele kohtumised mentoriga, kelle õpilane on ise 7. klassi alguses ette antud nimekirjast valinud. “Need üks-ühele kohtumised on iga periood,” räägib kooli õppejuht. Õppeaastas on kokku viis perioodi. “Lihtsalt me näeme, et progümnaasiumi noored ei avane grupis enam nii palju ja vajavad üks-ühele kontakti,” põhjendab Reeder. Teemad, mida mentoriga arutatakse, on seinast seina – alates õppimisest ja kodusest olukorrast esimeste armumiste ning suheteni välja.
Veel eristab Avatud Kooli teistest Eesti koolidest väga tugev tähistamise kultuur. “Iga nädal valime klassides välja tähistamise lood, mida üheskoos klassis tähistatakse. Igal perioodil toimub ka kooliülene tähistamine, kus tuleme kokku, loeme lugusid ette ja püüame arvata, kelle lugu see on,” räägib kooli õppejuht. Tähistamine on ühtlasi üks kooli neljast väärtusest hoolivuse, julguse ja pühendumise kõrval.
Õpilasi tunnustatakse just nende olukordade eest, kus nad oma käitumises või tegudes väljendavad mõnda kooli väärtust. “Näiteks mõnikord tunnustame julguse eest teises keeles rääkida – näiteks, kui vene kodukeelega laps pole pikalt eesti keeles julgenud rääkida ja siis hakkab rääkima,” kirjeldab Reeder. Õpilastel on võimalik tunnustada ka õpetajaid, näiteks sageli tuuakse välja nende pühendumist või hoolimist. “See loob meie jaoks olulist märkamise kultuuri,” rõhutab kooli õppejuht.
Väärtuste kõrval paneb kool rõhku ka viie võtmepädevuse arendamisele, mille raames õpilased saavad ka tagasisidet ning ise end hinnata. Need on iseseisev mõtleja, isikupärane looja, aktiivne õppija, avatud kaaslane ja tasakaalus isiksus. Lisaks otsustas kool sellest õppeaastast piirata nutitelefonide kasutust. See ei ole küll olnud populaarne otsus õpilaste seas, kuid lapsevanemad on sammu toetanud.
Laste ja noorte sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisega on Avatud Kooli õppejuht kokku puutunud oluliselt pikemat aega, kuna on üle 10 aasta olnud Kiusamisvaba Kooli (KiVa) koolitaja. Ka on ta kokku puutunud Tervise Arengu Instituudi (TAI) poolt maale toodud VEPA programmiga. Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisel kasutataksegi Avatud Koolis neid kahte TAI ennetuse teadusnõukogu poolt kõige kõrgema tõenduspõhisuse hinnangu (suurepärane) saanud programme.
VEPA programmi juured on 1960-ndate aastate lõpus USA-s välja töötatud Good Behaviour Game (GBG) programmis, mida hiljem on tõenduspõhiste tööriistadega täiendatud. Programmi eesmärk on arendada lapse eneseregulatsiooni ja sotsiaal-emotsionaalset pädevust, toetamaks tema vaimset tervist ja kaitsmaks võimaliku riskikäitumise eest. Eesti koolides rakendatakse VEPA programmi valdavalt algklasside osas. “VEPAst oleme peaasjalikult võtnud elemente üle ja need toimivad väga hästi,” ütleb Avatud Kooli õppejuht.
2023/2024. õppeaasta tagasiside põhjal tuli välja, et KiVa programm on olnud väga tulemuslik. “Sealt tuli välja, et eelmise aastaga võrreldes oli hüppeline langus selles, kuidas õpilased ise hindasid, kas nad on kiusamise all kannatanud,” rääkis Reeder. Ka näitasid tagasiside tulemused, et programmi sihtklassides ehk 1., 4. ja 7. klassis on KiVa tundidel olnud märgatav mõju. Ühtlasi tuli välja, et Avatud Koolis on kõrged näitajaid õpilaste teadlikkuse osas kiusamisest ning kui palju nad tajuvad, et õpetajad ja vanemad on kiusamise vastu. Peaasjalikult toimuvad KiVa tunnid iganädalastes klassijuhataja tundides.
Haridusasutustes toetavad SE-oskusi mitmed programmid
Eesti lasteaedades ja koolides on juba pikemat aega kasutusel mitu erinevat programmi, mis aitavad laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele haridussüsteemis kaasa. Valdavalt algklassidele suunatud VEPAst oli juba eespool põhjalikumalt juttu, kuid vaatame lähemalt, kuidas seda teevad nii KiVa, Vaikuseminutite, TORE kui ka lastekaitse liidu “Kiusamisest vabaks!” programm.
Üle 11 aasta on Eesti koolides kasutusel olnud ja Soome Turu ülikooli teadlaste välja töötatud kiusamise ennetamise ja vähendamise programmi KiVa ametlik esindaja Eestis on 2012. aastal asutatud SA Kiusamisvaba Kool. Organisatsiooni missioon on kiusamist ennetades ja peatades luua Eesti lastele turvaline ning hooliv haridustee, et nad kasvaks õnnelikuks inimeseks. Soomes tehti KiVaga algust 2006. aastal ja Eesti oli üks esimesi välisriike, kuhu programm laienes. 2013. aastal startis siin programmiga 20 kooli. Praegu on see kasutusel 23 riigis üle maailma. KiVa programm on TAI juures tegutseva Eesti ennetuse teadusnõukogu poolt hinnatud nii kasutusvalmiduse kui tõendatud mõju osas suurepäraseks ennetusprogrammiks.
“Head sotsiaal-emotsionaalsed pädevused toetavad inimese hakkamasaamist elus,” ütleb SA Kiusamisvaba Kool asutajaliige, tänane juhatuse liige ja kvaliteedijuht Kristiina Treial. Ta lisab, et lapsed vajavad üldjuhul heade sotsiaal-emotsionaalsete oskuste omandamiseks haridussüsteemis täiendavat tuge, eriti, kui tegu on lastega, kel pole olnud häid eeskujusid. Nii on suur roll õpetajatel vastavat õpikeskkonda luues ning SE-oskusi teadlikult õpetades.
“Suur osa sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetusest toimub igapäeva koolitöös ja lasteaiatöös, aga vahel jääb sellest liiga väheks. See ongi koht, kus tulevad appi spetsiaalsed metoodilised juhised,” leiab Treial. Nii väiksematele lastele mõeldud VEPA, kogu põhikoolile suunatud KiVa programm, gümnaasiumile ning kutsekoolidele suunatud TORE ning kodumaine Vaikuseminutite programm pakuvad õpetajatele tööriistakaste, kuidas nii laste kui iseenda sotsiaal-emotsionaalset pädevust arendada.
“See on üks põhilisi riskikäitumise ennetamise võtmeid, mida saab teha juba maast madalast, et luua lastele hea toimetuleku vundament,” sõnab Treial. KiVa programm on enam kui 10 aasta jooksul jõudnud Eestis üle 120 kooli, mis moodustab tavaõppekavaga koolidest 27%. See tähendab, et ligi 50 000 õpilast puutub õppeaasta jooksul KiVaga kokku. Kuna tegu on tõenduspõhise programmiga, siis näiteks Covidi-eelselt võimaldas KiVa programmis osalemine vähendada kiusamise alla kannatavate laste arvu koolis juba esimese aastaga umbes viiendiku võrra. Praegu ei ole selle edukus nii suur, kuigi jääb sarnasesse suurusjärku.
Peamine komponent, mis võimaldab koolidel selliseid tulemusi saavutada, on ennetustunnid, mida viivad läbi õpetajad ise. “See tähendab, et õpetaja õpib tunniks valmistudes ja seda läbi viies ise ka,” räägib Treial. Seejuures rõhutab, et nende tundide näol ei ole tegu kiusuennetuse loengutega, vaid järjepideva sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste arendamise süsteemiga, kus on eraldi eakohaste tegevuste ja fookustega tunnikavad nii esimesele, teisele kui ka kolmandale kooliastmele. “Näiteks kolmandas kooliastmes on ka selline teema nagu enesekaastunne,” räägib ta. Alles õppeaasta keskel jõutakse raskemate teemadeni nagu seda on ka kiusamine.
Programmi poolt on klassijuhatajatele ka kiusuennetuse tunnikavad. “Esimeses ja teises kooliastmes on mahu poolest 10 paaristundi ning kolmandas kooliastmes on viis teemaplokki, kus iga teema kohta on 3-4 tundi,” selgitab Kiusamisvaba Kooli kvaliteedijuht. Programmi iseloomulikuks jooneks on, et tunnikavad põhinevad paljuski koosõppimise tegevustel. “Hästi palju on ka iseenda arvamuse kraadimist, mis on enesejuhtimise oskuste jaoks väga tähtis,” lisab Treial. Lisaks saab ainekavades olevat materjali lõimida erinevatesse ainetundidesse, näiteks emakeele, inimese- ja terviseõpetuse ning loovainete tundidesse.
KiVa programmi teeb kogu maailma mõistes eriliseks, et ta pakub ka juhtumite lahendamise juhiseid. “Maailmas on väga vähe selliseid kiusamise ennetuse programme. Kui kool tahab endale juhtumite lahendamise mudeleid, siis KiVa-st need saab,” ütleb Kiusamisvaba Kooli kvaliteedijuht. Nii saab grupp kooli töötajaid ehk KiVa-tiim koolituse ka juhtumite lahendamise alal. “Selle programmi puhul saab öelda, et need mudelid ka toimivad,” rõhutab Treial. Programmi rakendamist koolides toetab ka organisatsiooni poolt pakutav mentorsüsteem. Lisaks on KiVa programm üks maailmas enim läbiuuritud programme.
Väärt ennetustööd teeb ka vanim Eesti koolides kasutusel olev programm. Nimelt on tugiõpilaste organisatsioon TORE Eestis tegutsenud juba 29 aastat. Selle juured on 70ndate aastate alguse Soomes, põhjanaabrid omakorda võtsid idee üle Ameerikast. “Igal maal on see süsteem natuke oma eesmärgiga, Ameerikas oli algselt programm suunatud üldse uimastiennetusele ja Soomes kiusuennetusele,” räägib TORE arendusjuht ja juhatuse esimees Marju Jaanimäe.
Tugiõpilaste süsteem on üles ehitatud ideele, et noored ise märkaksid ja toetaksid neid noori, kel võib erinevatel põhjustel raske olla. “Eestis on süsteemi keskmes inimese endaga toimetulek, sest sellega me ennetame mitut asja – see võib olla nii sõltuvuskäitumine kui riskikäitumine ehk tõrjutu, kõrvalejäetu või kiusatu märkamine,” ütleb Jaanimäe. Kui täna osaleb TORE programmis 60 kooli, on olnud ka aegu, kus tugiõpilaste süsteem on olnud olemas üle 80 koolis Eestis. Pikaajaliselt on TORE kasutusel olnud paljudes koolides, teiste hulgas näiteks Rapla Vesiroosi koolis, Narva Vanalinna põhikoolis, Paide gümnaasiumis, Keila koolis ja Tõrva gümnaasiumis.
Peamine muutus, mida programmis osalemine kaasa toob, leiab aset indiviidi tasandil. “Kuna meie koolitus on juhendajale koos noortega, siis mõjutatud sihtgrupid toovad alati välja, et see toob inimese isiksuse jaoks kaasa väga suure muutuse – nii väärtuste, hoiakute, oskuste kui mõtteviisi poole pealt,” ütleb TORE juhatuse esimees. Programmis osalevad noored rõhutavad ka julguse kasvu, muutunud arusaama konfliktilahendusest ja kiusamise märkamisest. “Ma olen alati öelnud, et TORE-s noored leiavad endale koha,” lisab Tõrva gümnaasiumi õpetaja ja TORE juhatuse liige Maarja Seemen.
Jaanimäe rõhutab, et kui mõned teised programmid on rohkem suunatud kas algkoolile või põhikoolile, siis TORE eripära on, et see sobib ka gümnaasiumile ja kutsekoolile. Näiteks on programm ringina kasutusel Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis ning kursusena Viljandi kutseõppekeskuses. “Nad teevad tavaliselt seda esmakursuslastega, et kohe neile heade suhete loomisega oskused anda ja esimene õppeaasta saaks võimalikult valutult alata,” sõnab TORE arendusjuht. Baaskoolituse kõrval on programmis ka erinevad toetavad tegevused, mille hulgas on nii lisakoolitused, mentorlus ja supervisioon.
Väärt ennetustöö tegija kiusamise alal on ka lastekaitse liit programmiga “Kiusamisest vabaks!”, mis aitab oma tegevusega ennekõike lasteaedades, aga ka algkooli tasemel sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamisele kaasa. Programmi kaasabil tehakse lastehoiu-sõime tasandist alates palju väärtuskasvatust, arendades lastes sallivust, hoolivust, ausust ja julgust.
Taani kroonprintsessi 2007. aastal algatatud ja Roskilde ülikooli teadlaste väljatöötatud algatatud kiusuennetus programm jõudis Eestisse 2010. aastal. Austraalia programmist “Better Buddies” inspiratsiooni saanud programm, mille üheks iseloomulikumaks jooneks Eestis on violetne Sõber Karu, on kasutusel veel mitmes Euroopa riigis nagu Islandil, Rumeenias ja Prantsusmaal. Ennetusprogrammi eesmärk on heade ja turvaliste suhete loomine ning hoidmine. “Kiusamisest kui sellisest lapsed väga palju ei kuule, vaid saavad kogeda ühtekuuluvustunnet, koosolemise rõõmu,” selgitab programmi koordinaator Jaanika Reinik.
Programmi materjalid on koondatud kolme vanusepõhisesse metoodika kohvritesse, mis on suunatud vastavalt kas sõime-, lasteaia- või algklasside tasemele. “Sealt leiab näiteks programmi käsiraamatu, mis annab teavet kiusamise olemuse kohta, juhiseid programmi rakendamiseks ja lapsevanemate teadlikkuse tõstmiseks ning kaasamiseks,” kirjeldab programmi koordinaator.
Materjali hulgas on ka programmi väärtuste- ja emotsioonide plakatid ning mitmed kogumikud, mis koondavad endas rolli- ja ühtekuuluvustunnet tekitavaid mänge. Oluliseks materjaliks on ka vestluskaardid, mis kujutavad olukordi haridusasutuse igapäevaelust. Programmi sümboliks saanud violetse Sõber karu roll on suurem lasteaias, kus läbi tema erinevaid tundeid seletatakse, seal on igal lapsel ka oma isiklik karu. Koolis tema roll väheneb, siis kasutatakse valdavalt vestluskaarte, mänge ja teisi tegevusi.
Seitse aastat lasteaias õpetajana töötanud Reinik on ise programmi pikalt kasutanud ja mitu aastat teisi õpetajaid välja koolitanud. Ta tunnistab, et veel seitse-kaheksa aastat tagasi ei olnud sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste arendamine nii selgelt välja toodud, kuigi laste emotsionaalse sõnavara arendamine on alati programmi osa olnud. “Aga viimastel aastatel oleme väga teadlikult ka koolituste sisu muutunud selliselt, et sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste plokk oleks selgemini programmi eesmärkide ja tegevustega seostatav,” ütleb Reinik.
Neid Eesti haridusasutusi, kuhu programm senise tegevusaja jooksul on jõudnud, on üsna palju, kõrghetkel on kasvõi osaliselt programmi kasutanud 500+ lasteaeda ja kooli. Sadu haridusasutusi kasutab jätkuvalt programmi, valdavalt on tegu lasteaedadega. Programmi on nii rahvusvaheliselt kui Eestis aastate jooksul arendatud, nagu ka selle mõju uuritud.
Tulemused näitavad, et programm aitab lastel arendada emotsioone tähistavat sõnavara. Lisaks oskavad nad väljendada enda tundeid, seada piire ja kaaslaste eest välja astuda. Samas tõdeb Reinik, et kiusuennetust on üsna raske uurida, eriti just väikelaste seas. “Kuidas sa uurid midagi, mida võib-olla ei juhtunud ja mida väikelapsed ei mõistagi lõpuni välja?” põhjendab ta. Seniste mõju-uuringute läbiviimisel Eestis on lastekaitse liit teinud koostööd nii Tartu kui Tallinna ülikoolidega.
TAI juures tegutsev ennetuse teadusnõukogu andis 2023. aastal kõrge tõendatuse taseme hinnangu ka Eestis välja töötatud sotsiaal-emotsionaalseid pädevusi arendavale programmile, milleks on 2015. aastal loodud Vaikuseminutite programm. See pakub kõigile huvilistele praktilist tuge, et kasvatada keskendumisvõimet ning oskust oma emotsioonidega toime tulla, et ka keerukates suhteolukordades tasakaalukaks jääda.
“Me tegutseme selle nimel, et oskused oma vaimse heaolu eest hoolitseda oleks ühiskonnas võimalikult laialt levinud,” ütleb MTÜ Vaikuseminutid asutaja ja tegevjuht Nelli Jung. Haridusasutused on nende fookuses olnud kogu senise tegevusaja ehk viimased kümme aastat. “Haridussüsteem väga õige koht, mille kaudu suuremat ühiskondlikku muutust luua,” tõdeb Jung.
Põhjalikuma õppeprogrammiga on Vaikuseminutid koolitanud 10 aastaga ära umbes 120 kooli ja üle saja lasteaia. “Mitmeosaline praktiline programm toetab oskuste kujunemist, kuid kasutamise määr nendes asutustes on loomulikult erinev: osad kasutavad väga aktiivselt, teiste jaoks on see rohkem enesearengu seeme,” ütleb Jung. Lisaks on hulk Eesti õpetajaid osalenud ka Vaikuseminutite avatud koolitustel. Vaikuseminutite asutaja sõnutsi on nende koolitustel osalenud ca 6000 Eesti õpetajat. Võrdluseks, Eesti üldhariduskoolides on ca 18 000 õpetajat.
Üheks olulisemaks verstapostiks programmi ajaloos peab Vaikuseminutite tegevjuht head tulemust riiklikus analüüsis ja uuringus. 2023. aastal valmis haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi tellimusel õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavate koolituskursuste analüüsi, mille tulemusel valiti välja kaks programmi, mis võiks selle pädevuse arendamiseks Eestis kasutatavatest koolitustest kõige paremini sobida. Need olid Gordoni õpetajate kool ja Vaikuseminutite koolitusprogramm õpetajale.
Nende mõju uuris Balti Uuringute Instituut 2024. aastal lähemalt valminud uuringuga, kus osales 207 õpetajat. Uuringu tulemusel leidis tõendust, et Vaikuseminutite koolitusprogramm parandab õpetajate sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, kasvatab toimetulekut stressiga, kaitseb läbipõlemise eest ja parandab suhteid nii lastega kui kolleegidega. Näiteks tõdes 98% Vaikuseminutite koolitusprogrammis osalenud õpetajatest, et suurim muutus toimus oskustes hoida enda vaimset ja füüsilist tervist läbi enesejuhtimise.
Vaikuseminutite näol on tegu ainsa Eestis välja töötatud programmiga, mis on TAI ennetuse teadusnõukogu poolt nii kõrge (väga hea) hinnangu saanud. Enne seda, ca viis aastat tagasi viis Tartu ülikool läbi uuringu, kus leidis tõendust füsioloogilise stressi vähenemine Vaikuseminutite programmi mõjul, samuti oli kurnatus märkimisväärselt väiksem, võrreldes kontrollgrupiga.
TAI ennetuse teadusnõukogu on hinnanud tõendatuse taseme heale ka valdavalt jalgpalli treeneritele suunatud SPIN-programmi puhul, mis sündis 2006. aastal Suurbritannias Kickz nime all ning jõudis Eestisse 2015. aastal. Eelmisel õppeaastal osales SPIN+ koolitusel, mis viimasel kahel aastal oli suunatud laiemale sihtrühmale, ka Püha Johannese kooli liikumise ja kaasaegse tantsu õpetaja Kärt Tõnisson.
“Sealt tuli väga palju tegevusi, mida ma terve aasta jooksul väga teadlikult ja põhjalikult rakendasin. Rääkimata mõttelaadist ja suhtluskultuurist,” kirjeldab ta. Viimased kümme aastat koolis töötanud õpetaja usub, et inimeseks olemise ja ühiskonnas hakkama saamise oskusi saab arendada ja toetada läbi erinevate mänguliste, kehatunnetust, enesejuhtimist, enesehoolt ja suhtlemist toetavate tegevuste. Väga oluline on ka tunni tegevuste analüüs ja enesereflektsioon.
Lisaks viiele õppemoodulile ja online supervisioonidele olid programmi poolt ka mentorid, kes käisid tunde vaatlemas ning andsid tagasisidet, millele veel tähelepanu pöörata. Oluline oli tund ülesehitada fookusega ühele kindlale eluoskuse teemale. Palju pöörab Tõnisson oma tundides tähelepanu ka kuulamisoskusele. “Oluline on näha mängu taha – mida õpin, kogen, kuidas ennast tunnen, mida teised tunnevad, kus täna olen ja millised on minu eesmärgid,” kirjeldab ta.
2023. aastal liitus Püha Johannese kooli liikumisõpetaja uue liikumisõpetuse ainekava koolitajate koolitusega ning on viinud sellest ajast läbi õppekava koolitusi teistele õpetajatele. Liikumisõpetuse ainekava koosneb viiest valdkonnast, mis kokku moodustavad terviku. “Olulisel kohal on positiivse hoiaku kujundamine ja teadmised liikumise olulisusest, selle mõjust nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele ning mitmekülgsed oskused ja positiivne kogemus,” räägib Tõnisson. Uut liikumisõpetuse ainekava hakati Eesti koolides rakendama 2024. aasta sügisest.
Küll aga tõdeb ta, et kehalise kasvatuse õpetajate koolitamine ei ole olnud iga kord lihtne. Õpetajate kõrval, kes juba viivad tunde läbi eelpool nimetatud põhimõtetest lähtudes läbi, aga on ka õpetajaid, kes lähtuvad oma tööplaanide koostamisel võistlusplaanist, mis paratamatult jagab õpilased tugevamateks ja nõrgemateks. Seepärast on Tõnisson ka õpetajakoolituse näidistunni ehitanud üles vaimse ja kehalise tasakaalu toetamisele, loovusele, koostööd toetavatele mängulistele tegevustele ning nende seostamisele päris eluga.
Tõid tunnustatud Harvardi teadlased Eestisse
Viimastel aastatel on üha enam tähelepanu sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele ning selle seostele vaimse tervisega juhtinud ka 2009. aastal asutatud MTÜ Peaasjad. Nemad on õpetajatega koostööd teinud tegevusaja algusest peale. Näiteks sai vaimse tervise esmaabi koolitus Eestis alguse koostööst õpetajatega. “Kuidagi Covid kriis, sellega seonduv vaimse tervise teema esile kerkimine ja nende murede süvenemine tõi teadmise, et peame haridussuuna sügavamalt ette võtma,” räägib organisatsiooni haridussuuna juht Marit Kannelmäe-Geerts.
2022. aastal sai organisatsioon ka haridus- ja teadusministeeriumilt strateegilise partnerluse raames eraldi rahastuse, mis võimaldas samuti selle suunaga sügavamalt tegeleda. Selle toel hakati mõtestama lahti, mis kõik on haridusasutuses vaimse tervise ja heaoluga seotud. Teise olulise suunana võeti ette laste ja noorte sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamine. Lisaks hakati 2022. aastal eesti keelde tõlkima ka juba eespool mainitud Harvardi teadlaste loodud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise tuumiktegevusi ehk IVA-sid. Need hõlmavad mitmesuguseid tegevusi, millest osa on mängudena üles ehitatud, osa on pigem harjutused, vestlused jm õppemeetodid. Hetkel eesti keeles kättesaadavate IVA-de sihtrühm on lasteaia ning 1.-6. klassi õpilased.
2024. aasta oktoobris jõudsid Harvardi teadlased Stephanie Jones ja Sophie Barnes Balti-Ameerika Vabaduse Fondi toel ka Eestisse. Ajavahemikus 7.-12. oktoober toimunud õppevisiidi programm oli väga tihe. Selle käigus kohtusid nad koostöös Clanbeatiga Tallinna koolijuhtidega ja Haridus- ja Teadusministeeriumi võrgustikuga, kuhu kuuluvad mitmed teised valdkonnaga seotud strateegilised partnerid. Lisaks esines Stephanie Jones Tartus Peaasjade konverentsil, mis oli suunatud tööandjatele ning tegi õpetajatele IVA-de teemalise seminari. “Meie jaoks oli oluline õppida tundma oma koostööpartnereid, me kohtusime esimest korda silmast silma,” räägib Harvardi ülikooli teadlane Stephanie Jones.
Eelpool nimetatu kõrval oli neil võimalik käia ka konkreetsetes koolides ning kohtuda õpetajatega, kes aitavad õpilaste sotsiaal-emotsionaalset pädevust tõsta. “See oli väga kiire nädal, me kohtusime väga paljude erinevate inimestega. Tulin koju tõdemusega, et Eesti haridussüsteemis on palju pühendumust ning huvi nii selle teema kui ka vaimse tervise vastu üleüldiselt,” sõnab Jones. Ta möönab, et viimastel aastatel olnud ka palju uut liiki pinget, mis on koolidele oma pitseri jätnud. Seetõttu tunnevad nii koolijuhid kui õpetajad, et peavadki lapsi rohkem sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisel toetama.
“Tegelikult need IVA-d ongi võti, kuidas laiemalt koolidesse jõuda,” usub Marit-Kannelmäe Geerts MTÜ-st Peaasjad, meenutades oktoobrikuist IVA-de teemalist seminari, mida Stephanie Jones õpetajatele läbi viis. Tema sõnul on sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele pühendatud meetodides palju sarnasust mitte-formaalse õppega, mis on juba pikalt Eesti noorsootöös kasutusel olnud. Kannelmäe-Geerts usub, et läbi entusiastlike ja teemat jagavate õpetajate leiavad IVA-d peagi Eesti lasteaedades ja koolides juba laialdasemat kasutust.
“Mulle meeldib IVA-de juures, et need ei ole suvaliselt tekkinud, vaid see on väga pika uurimistöö tulemus ning need teadlased on valdkonnas väga tegijad,” lisab meetodeid eesti keelde kohandada aidanud TLÜ dotsent Elina Malleus. Teda kõnetasid IVA-d just seetõttu, et need sobivad algklasside kõrval väga hästi ka põhikoolile ja aineõpetajatele, mistõttu on Harvardi uurimisrühmaga IVA-de alast koostööd jätkatud ka vanemate õpilaste ning õpetajate toetamise võtmes.
Peaasi.ee lehe vahendusel on selle aasta veebruaris õpetajatele kättesaadav ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele pühendatud tasuta e-kursus, mille arendajateks on Elina Malleus ja Kristiina Treial. “See on mõeldud just neile, kes tahavad hästi baasiliselt teada saada, mis sotsiaal-emotsionaalne pädevus on, kuidas seda iseendas ja õpilastes arendada,” selgitab organisatsiooni haridussuuna juht Marit-Kannelmäe Geerts. Peagi on lisandumas Peaasi.ee lehele ka täiendav hulk suunatud IVA-sid. Lisaks püüab organisatsioon koostöös Harvardi ja TLÜ teadlastega neid meetodeid rohkem kohalikule reaalsusele kohandada. See töö peaks valmis saama 2025. aasta jooksul.
Koostöös Tagasi Kooli programmiga on MTÜ Peaasjad pannud kokku ka 15-minutilised videod, mis keskenduvad sellele, mismoodi õpetajad oma heaolu eest hoolt saavad kanda. “Sinna oleme ka sotsiaal-emotsionaalse pädevuse teemat põiminud, sest see on ju miski, kus me ka ise täiskasvanutena peame tunnetama, kus me mingi oskuste või pädevustega oleme,” ütleb Kannelmäe-Geerts. Tema sõnul oli nende videomaterjalide tegemise ajendiks sama asi, mida Stephanie Jones välja tõi – selgelt on näha, et koolijuhid üha enam mõtlevad selle peale, kuidas oma inimesi hoida. Need materjalid on kättesaadavad nii Tagasi Kooli kui ka Peaasi.ee lehel.
Õpetajad on tublid, aga ressurssi napib
Üha rohkem tähelepanu pööratakse õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele ka tänapäevases õpetajakoolituses. TLÜ teadlased ja õppejõud Triin Ulla ning Elina Malleus on viimased seitse aastat integreerinud selle teema ainetesse, mida nemad õpetajakoolituse raames annavad. “Selle taga on terve rida erinevaid oskusi, mille hulgast õpetaja saab valida mingid fookused. See toob õpetajale kaasa suurema töörõõmu, kui need oskused on klassis toetatud,” põhjendab Ulla.
Tema enda uurimistöö keskendub ka sellele, mis õpetajate professionaalses praktikas selles vallas toimub. “Mis tal aitab selliste oskuste toetust rohkem oma praktikasse tuua ning mis võib teda selles takistada. Me oleme hetkel veel selle tee alguses,” tõdeb TLÜ lektor. Seitse aastat oli Ulla ise ka VEPA käitumisoskuste programmi mentor, hindamaks, kuidas üks kindel programm algklassi õpetajate praktikasse jõuab. Ta on seda meelt, et laste heaolu ja vaimse tervisega peab tegelema süsteemselt 1. klassist peale. Ka on TLÜ teadlased arendanud välja erinevad testid erinevate üldpädevuste hindamiseks.
Näiteks on Elina Malleusi uurimistöö alates 2011. aastast keskendunud palju sellele, kuidas sotsiaal-emotsionaalse pädevuse komponente mõõta. “Sellega kõige enam on seotud suhtlus- ja enesemääratluspädevuse test, aga ka üks ettevõtluspädevuse test, mille põhikooli versioonid on haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel olnud Tallinna ülikoolis arendamisel. Gümnaasiumi tasemega on tegelenud rohkem Tartu ülikool,” räägib TLÜ dotsent. Seniste uuringute peamine järeldus on, et nende laste heaolu on suurem, kelle sotsiaal-emotsionaalne pädevus on parem ning selle kaudu avaldub see ka akadeemilistes tulemustes.
Malleus toob välja ka, et kuigi paljud õpetajad peavad õpilaste sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist oluliseks, võib nende arusaam sellest jääda veel väheseks, et osata ise leida parimaid viise õpilaste toetamisel. Selles osas saavad teised eksperdid kindlasti tuge pakkuda ja peaksidki seda tegema. Sellepärast on temagi püüdnud oma teadustöös aru saada, mida õpetajad juba teevad ning kuidas neid saaks veel toetada õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisel. “Päris nii ei ole, et tee ükskõik, mida ja siis need oskused muutuvad. Seal on süsteemsed loogikad, mida on tarvis arvesse võtta, et lapse arengut päriselt toetada,” räägib ta.
Malleus rõhutab, et õpetajate endi sotsiaal-emotsionaalsel pädevusel on väga oluline roll selle arendamisel õpilastes. “Vahel õpetajad teevad hästi intuitiivselt õigeid asju, vahel aga väga valesid asju – see oleneb ikkagi varasemast isiklikust kogemusest,” tõdeb ka Ulla. Ta märgib, et selleks, et sotsiaal-emotsionaalne pädevus koolis areneks, on vaja seda arendada täpselt samamoodi nagu ükskõik millist aineoskust.
Üks suur õpetajakoolitusega seotud väljakutse on seegi, et kui uus põlvkond õpetajaid saab õpingute ajal täiesti aru, miks õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine on oluline ning kuidas seda teha, siis koolides nad võivad põrkuda teistsuguse pedagoogilise kultuuriga, mis ei pea nende oskuste arendamist tingimata enda ülesannete hulka kuuluvaks. “Kui õpetaja siseneb oma töörutiini, siis need vaated võivad päris palju muutuda,” tõdeb Ulla. Küll aga toob Elina Malleus välja, et oluline on nii tasemeõpe kui ka kvaliteetne täienduskoolitus, mis võimaldaks erinevaid teid pidi jõuda SE-oskuste arenguni.
Triin Ulla usub, et kui õpetajakoolitusest jõuab õpetajate praktikasse kas või üks meetod, mis on seotud õpilaste sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamisega, on see juba suur asi. Olulise sammuna edasi näeb ta, et õpetajad juba kasutavad emotsioone tähistavat sõnavara moel või teisel varasemast rohkem. Ta kiidab, et üks õpetajakoolituse programm, mis sellega pikemat aega sihipäraselt tegeleb, on Noored Kooli. “See valmisolek ja tahe neid oskusi toetada on seal väga läbimõeldud,” ütleb Ulla.
2006. aastal Heateo Sihtasutuse ning Swedbanki poolt asutatud Noored Kooli SA eesmärk on vähendada hariduslikku ebavõrdsust Eestis. Tegu on programmiga, mille juured on Ameerikas. Kõiki programmis osalejaid koolitatakse ka selles osas, kuidas nad saaksid oma tundide raames ühtlasi õpilaste sotsiaalseid ja õpioskusi arendada. Mõned aastad tagasi loodi tänu ettevõttele Kaamos Group põhiprogrammi kõrvale ka lisaprogramm, mida ühtlasi on toetama asunud iduettevõtjate fond Skaala Impact.
See võimaldas 2023. aastal käivitada tavaõpetajale suunatud õpiringide projekti, mis keskendub just õpilaste sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamisele. “Õpiringid on tänu erasektori toetusele hetkel koolidele väga soodsad,” ütleb õpiringide koolitaja ja metoodika autor Liina Kitt. Koolitus, mille omamaksumus on muidu ligi 5000 eurot, on hetkel veel suunatud ainult Noored Kooli partner- ja sihtkoolidele, et need oskused jõuaks õpetajate kaudu õpilasteni, kes neid enim vajavad. Küll aga ei välista Kitt, et peagi saab koolitus kõikidele koolidele kättesaadavaks.
Õpetajakoolituse programm kestab aasta aega ning ühes õpiringi saab osaleda 10-15 ühe kooli õpetajat. Kui esimeses aastakäigus osales kokku viis kooli – Mahtra põhikool, Pae gümnaasium, Kohtla-Järve Slaavi põhikool, Tori põhikool ja Annelinna gümnaasium –, siis mullu sügisel alanud teises aastakäigus osaleb juba 13 kooli. Selle aasta sügisel suurendatakse osalevate gruppide arvu 19-ni. Teisest tegevusaastast alates on üheks programmis osalemise tingimuseks, et ka juhtkonna liige peab ka seal osalema.
Programmi esimeses pooles keskendutakse sotsiaalsete oskuste arendamisele, teises osas emotsionaalse poole arendamisele. Aasta jooksul on õpetajatel kokku 11 kohtumist. Neist kaheksa kestavad 90 minutit, siis tuleb koolitaja ise kooli kohale. “Kolm korda aastas on suuremad kohtumised, kus kõik koolid tulevad kokku,” lisab Kitt. Need kohtumised leiavad aset programmis osalevates koolides.
“Ma olen need kohtumised üles ehitanud niiviisi, et nad kõigepealt kogevad ise, mida nemad teatud olukorras teeksid ning siis hakkame mõtlema selle peale, mida nad õpilastega teeksid,” kirjeldab õpiringide koolitaja. Ta usub, et kui õpetaja ei oska oma tundeid juhtida, ei saa ta seda õpetada ka kellelegi teisele. Pärast harjutamist hakkavad õpetajad oma tundides omandatud võtteid rakendama, valides välja ühe kindla klassi, kus nad seda õppeaasta jooksul praktiseerivad.
Seejuures on neil võimalik käia ka üksteise tunnis just SE-oskuste arendamisega seotud tegevusi vaatlemas ning hiljem häid praktikaid ka suuremas ringis jagada. Nii oktoobris kui ka aprillis-mais täidavad õpetajad ka TLÜ poolt välja arendatud SE-oskuste testi, et jälgida, kui suured muutused selle aasta jooksul õpetajate tundides aset on leidnud. “Esimene aasta näitas, et see on liiga lühike aeg, et selgeid tulemusi näha,” tõdeb Kitt. Ka võivad tulemused allapoole minna, kuna õpilased muutuvad teadlikumaks ja hindavad end madalamalt.
Kus aga tulemused olid selgelt mõõdetavad, oli SE oskuste arendamisele suunatud meetodite tõus õpiringides osalevate õpetajate tundides. Kui esimese aastakäigu õpetajad ütlesid programmi alguses, et kasutavad neid 45-50% juhtudest – ja kõige kõrgem tulemus oli 75% –, siis aasta lõpuks oli 75% hoopis kõige madalam tulemus. Ehk SE-oskuste arendamisele suunatud meetodite kasutus oli programmis osalenud õpetajate tundides hüppeliselt kasvanud.
Samas tõdeb Kitt, et peamine põhjus, miks koolid sellest programmist tihti loobuvad – iseäranis Ida-Virumaal, kus on eestikeelsele õppele ülemineku tõttu hetkel väga palju muutusi toimumas –, on see, et nad lihtsalt ei jõua füüsiliselt sellega tegeleda. “Kui koolis on mingi suurem muutus käsil, siis julgemad võtavad selle riski, aga väga paljud ütlevad ka ära, kuigi huvi selle vastu on,” põhjendab õpetajate koolitaja. Ka on koole, kes piirduvad lakoonilise põhjendusega “Aitäh, meil on kõik hästi”, avamata selle tagamaid.
Rida väljakutseid rakendamisel
“Koolid on väga erinevad. On koole, kus on väga põhjalikult läbi mõtestatud üldpädevuste, sealhulgas sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste areng ja mis tegevusi mingis vanuses õpilastega tehakse. Aga on ka koole, kus õppekavas on kirjeldatud üldpädevused, aga mille kaudu seda tehakse, selleni väga sisuliselt jõutud ei ole,” hindab SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige Kristiina Treial, mis seisus sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste arendamine Eesti haridussüsteemis üleüldiselt on. “Aga me liigume, oleme viimase 10 aasta jooksul päris palju edasi jõudnud.”
Ka teiste asjatundjate üldhinnang on, et Eesti haridussüsteem on selles vallas pigem teekonna alguses, teadlikku tegevust on pigem vähe. Lisaks esineb suuri erinevusi nii kooliastmete kui piirkondade vahel. Kui jätta kõrvale üksikud väga head näited, mida sai eespool lähemalt kirjeldatud, toetavad seda peaasjalikult koolivälised programmid, mitte niivõrd kooli enda loodud süsteemid. Nende rakendamise kvaliteet ja järjepidevus aga sõltub palju initsiatiivikatest sädeõpetajatest, kui kooli juhtkond ei näe seda osana kooli arenguplaanist.
“Ükskõik, mis koolist me räägime – on see algkool, põhikool, gümnaasium või torukool –, väga oleneb, kas koolil on strateegia, kuidas me toetame ennast juhtiva õppija kujunemist,” märgib Noored Kooli õpiringide koolitaja Liina Kitt. Paljud koolid pole aga sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist veel arengukavasse lisanud. “Kui juhtkond näeb selle olulisust, siis hakkavad asjad juhtuma,” on õpetajate koolitaja veendunud.
KiVa programmi eestvedaja Kristiina Treial ütleb, et nende tegevust on seni mõjutanud kaks suurt väljakutset. Esmalt on programm tihti olnud kasutusel väikestes koolides, mis on kas tänaseks suletud või kus personali hulk on nii väikeseks jäänud, et inimesed ei jaksa enam lisakohustusi võtta. Teine põhjus on, et programmi ei võeta lihtsalt omaks. “On gruppe koolipersonali sees, kes leiavad, et see toimib ja on vajalik, aga mingil hetkel jääb ikkagi domineerima see hääl, et see on lisakohustus,” tõdeb SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige.
Soome Turu ülikoolis on tehtud ka uuring, et sellist liiki programmide rakendamisel on väga oluline, et oleks juhtkonna tugi. “Kusjuures veel nii spetsiifiliselt, et ei piisanud sellest, et juht ütleb, et tehtagu, vaid et juht ise on ka oma põhimõtete ja tegevustega kaasas. Siis see toimib – õpetajad on jõustatud ja tulevad tulemused ka,” räägib Treial.
Nii praktikud kui teadlased rõhutavad, et kindlasti ei saa öelda, et Eesti õpetajad teeks liiga vähe sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise valdkonnas, küll aga peaks see tegevus olema teadlikum. Lastekaitse liidu “Kiusamisest vabaks!” programmi koordinaator Jaanika Reinik toob välja, et viimaste aastate PISA uuringud näitavad ka, et tegelikult on koolides vähenenud avatud tegevuste, tundide läbiviimine, kus kolleegid või kooli juhtkond käivad vaatlemas, mismoodi tunde läbi viiakse, kuigi see oleks hea võimalus üksteiselt õppida, sealhulgas SE-oskuste arendamist ainetundides.
Reinik juhib tähelepanu sellelegi, et kohati mõtlevad õpetajad laste ja noorte SE-oskusi toetavad programmid liiga keeruliseks, kuigi nad saaks hakata neid väikeste sammude haaval rakendama. Samuti kardavad nad, et liiga mänguliste tegevustega kaob tundidest kord või siis õpilased ei võta neid tõsiselt. Samas on Reinik ise värske kogemuse pealt näinud, et üsna paljud põhikooli õpilased juba kasutavad erinevaid enesejuhtimise võtteid.
Viimasel paaril aastal riiklike uuringute toel palju tõenduspõhisust juurde saanud Vaikuseminutite tegevjuht Nelli Jung tõdeb, et põhjalikuma uuringu tegemine on väga kallis ning riiklik tugi mõju uurimisele on olnud väga väärtuslik. “Tartu ülikooli uuringut toetas küll osaliselt haridus- ja teadusministeerium, kuid see nõudis ka meilt väga palju, selle järel olime sisuliselt pankrotis. See on väga mahukas töö,” nendib Jung.
Ka ütleb ta, et nende programmide puhul, mille mõju on erinevate uuringutega tõestust saanud ning saanud TAI ennetuse teadusnõukogu soovituse, tuleks nüüd mõelda, kuidas neid saaks Eesti haridussüsteemis tugevamalt rakendada. “Meil on koolitajate ressurssi päris palju ja koolitamine on meie põhifunktsioon, hea meelega tegeleks sellega rohkem,” ütleb Jung, viidates ca 15 inimesele, kes on nende programmi alase väljaõppe saanud.
Mida nii praktikud kui teadlased haridus- ja teadusministeeriumilt ootavad, on, et riikliku õppekava edasises arenduses pöörataks rohkem tähelepanu ka üldpädevustele, sealhulgas sotsiaal-emotsionaalsete oskustele, kuna need on tõendatult oluline vaimse tervise element. Teadlaste soov on, et selle pädevuse arendamine oleks kooskõlas teadusuuringutega. “Praegu on suur probleem selles, et sotsiaal-emotsionaalne pädevus jääb hallile alale, sest õppekavas on praegu sotsiaalne pädevus, enesemääratluspädevus ja suhtluspädevus,” tõdeb TLÜ dotsent Elina Malleus. Uuendatud riiklik õppekava peaks valmima 2029. aastaks.
“Minu põhimure on põhikooli pärast – ma väga ootan aega, millal põhikool muutub paindlikumaks. Ehk neid kohustuslikke aineid jääb vähemaks ja koolid saavad ise valida, milliseid aineid nad juurde panevad, nagu täna on gümnaasiumis,” ütleb Noored Kooli õpetajate õpiringide koolitaja Liina Kitt. Tema sõnul on täna üleminek algklassidest põhikooli liiga järsk. Oma pinge lisavad ka õpilastes toimuvad bioloogilised muutused.
Samuti ütleb Kitt, et talle meeldiks, kui õpilaste SE-oskuste arendamist Eesti haridussüsteemis põhjalikumalt uuritaks. “See peab ikkagi olema teaduspõhine, pole mõtet lihtsalt lahmida. Et me teaks üldse, millises seisus meie õpilased täna on, mida nad sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste vallas oskavad ja mida ei oska. Sealt saaks sisendi ka haridus- ja teadusministeerium,” usub Noored Kooli õpiringide koolitaja. Kuigi koolide arengukavades on tihti SE-oskuste arendamine sees, ei oska õpetajad seda rakendada.
Seda, et andmetega töö muutub koolidele üha olulisemaks, kinnitab ka Pelgulinna gümnaasiumi õppejuht Tiina Tiit. “Meie jaoks on olnud kaks olulist tööriista, üks on riiklik
rahuloluküsimustik ja teine on Tallinna ülikooliga koostöös 2016. aastast tehtav kooliuurimus,” räägib ta. Neid andmeid kasutab kool oma igapäevatöö korraldamisel, 2024. aasta sügisest on koolis ka andmeanalüütik.
Positiivse arenguna toovad praktikud välja, et seda on küll näha, et huvi õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamise vastu on hakanud koolides kiirelt kasvama. “Kuna vaimne tervis ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused on üha rohkem teemaks ka meedias, siis tunnistab üha rohkem koole, et pinged on üleval – on see siis seotud eestikeelsele õppele üleminekuga, Ukraina sõjaga või ebakindlusega tuleviku ees –, käitumine koolides on viimastel aastatel muutunud,” räägib Mahtra põhikooli õppekoordinaator Aleksandra Jakovtšenko. Selle mõjul on Tallinnas näiteks kahekordselt kasvanud ka õpilaste heaolu mõõtva Clanbeati kasutavate koolide arv.
Lisaks usub Mahtra kooli õppekoordinaator, et üks väga suur süsteemne asi, mis tuleks lähiaastatel üle vaadata, on ikkagi Eesti koolide hindamissüsteem. “Hetkel on ülekaalus pigem aineteadmised. Seda tuleks mõelda, kuidas me edaspidi hindame, kui üha suuremaks prioriteediks saavad ka üldpädevused,” ütleb Jakovtšenko. Kuigi arutelusid hindamissüsteemi üle on juba pikalt peetud, rõhutab Mahtra kooli õppekoordinaator, et mingi hetk on vaja jõuda ka otsusteni, mis reaalselt tänast süsteemi muudavad.
Mitmed Euroopa riigid alles liiguvad sel suunal
Gerttu Aavik haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonnast näeb pilti SE-oskusi arendavatest koolidest ja programmidest mõnevõrra helgemates toonides. Ta arvab, et Eesti haridussüsteemil pole midagi häbeneda võrdluses teiste riikidega, iseäranis, kui me räägime sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste arendamisest lasteaedades ja koolides. Ta tugineb selle hinnangu andmisel hiljuti Prantsusmaal toimunud ELi liikmesriikide kogemuste vahetamise seminarile, kus käsitleti erinevate riikide praktikaid teemaga tegelemisel. “Eesti pigem on eesrindlik,” ütleb Aavik.
Ta põhjendab, et Eestis on juba riiklikus õppekavas üldpädevused, sh sotsiaal-emotsionaalne pädevus ainevaldkonna pädevuste kõrval ära kirjeldatud. Ühtlasi on rõhutatud, et sellega tuleb läbivalt tegeleda. Mitmes teises riigis alles liigutakse selles suunas. “Puhtalt formaalselt me oleme keskmised või keskmisest tublimad,” rõhutab Aavik.
Lisaks võttis ministeerium 2024. aastal väga teravalt fookusesse kõik selle, mida riik saaks õpilaste vaimse tervise toetamisel teha. “Oleme järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks võtnud endale ülesandeks, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamine oleks varasemaga võrreldes kõigi muude prioriteetide kõrval rohkem fookuses. See on päris märgiline samm,” rõhutab ta. Ka ütleb Aavik, et näiteks riigieelarve kärbete raames selle valdkonna vahendid ei vähenenud. Tema sõnul on väga oluline, et ministeeriumi strateegiliste partnerite toetus jääb samaks.
Mis puudutab haridus- ja teadusministeeriumi enda tegevust selles vallas, siis kiusuennetuse ja vaimse tervise koolikeskkonnas toetamise vallas on asutusel juba 2022. aastast mitu strateegilist partnerit. Nii rahastati sarnaselt MTÜ-le Peaasjad perioodil 2022-2024 ka SA-d Kiusamisvaba Kooli, lastekaitse liidu “Kiusamisest vabaks!” programmi, MTÜ-d Vaikuseminutid ja MTÜ-d TORE. Nende toetuse iga-aastane summa oli eelmisel kolmeaastasel perioodil ja jääb ka järgmisel 700 000 euro kanti. Kiusuennetuse ja vaimse tervise teemade toetamisel räägivad lisaks kaasa õpilasesinduste liit, Eesti koolipsühholoogide ühing ning riigi tasandilt TAI ja haridus- ja noorteamet.
Eelmise aasta lõpus oli ministeeriumil võimalik täiendavalt toetada tegevusi, mil on just tugev sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise fookus. Seejuures said täiendavate tegevuste läbiviimiseks selles vallas lisaraha nii MTÜ Peaasjad, MTÜ Vaikuseminutid kui ka SA Kiusamisvaba Kool. “Need olid valdavalt suunatud just haridus- ja noorsootöötajatele selleks, et pakkuda erinevaid täiendkoolitusi sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste arendamise teemadel,” kirjeldab Aavik. Näiteks Vaikuseminutid viis selle toel mullu novembris-detsembris õpetajatele läbi 17 koolitust, kus oli kokku ca 350 osalejat.
Mida aga ministeeriumi esindaja tõdeb, on, et Eesti probleem on pigem selles, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamine jääb muude teemade varju. “Palju rohkem võiks rääkida sellest, mida see noorte tulevikuoskuste vaates tähendab,” ütleb Aavik. Ta ise usub, et see võib olla päris mitmele valukohtale raviks. “Kui me võtame näiteks ette laste ja noorte vaimse tervise näitajad, kui me võtame õpetajate või laiemalt kõigi haridus- ja noorsootöötajate heaolu teemad,” kirjeldab ta.
Praktikute ettepanekute seast nõustub Aavik väga sellega, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist toetaks kindlasti Eesti koolide hindamissüsteemi ümber mõtestamine. Sellega praegu ka tegeletakse. “Hindamise ja heaolu seosed on õppija vaatest väga suured ja olulised. On väga suur vahe, kas õppija on päriselt ennastjuhtiv või on seal muud mõjutegurid, mis seda ennast juhtivat õppimist tegelikult ei toeta,” põhjendab ta.
Mis puudutab aga ettepanekut vaadata põhikooli tihe õppekava üle, arvab ministeeriumi esindaja, et kuna üldises õppekavas on üldpädevuste arendamine sees ja Eesti koolidel on väga suur autonoomia õppe korraldamisel, on seal raske midagi riigi poolt veel lisaks teha. Siiski tõdeb ta, et kui rääkida üleminekute toetamisest ühest haridustasemest teisele liikumisel, siis see saaks Eesti koolides küll parem olla.
Lisaks on 2025. aasta 1. septembrist planeeritud jõustuma uus tervisekaitsenõuete määrus, mil on potensiaalselt positiivne mõju laste sotsiaalsele ja emotsionaalsele võimekusele ja tervisele. Täpsemalt on selles planeeritud reguleerida täpsemalt kodutööde mahtu, laste päevakava, mis võimaldaks enam aega liikumiseks ja toitumiseks ja nihutada koolipäeva algust kella 9 peale.
Kõik taandub lõpuks inimlikkusele
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis on mitmeid haridusasutusi, mis on juba pikalt mõelnud, kuidas faktiteadmiste andmise kõrval valmistada õpilasi paremini ette nii inimeseks olemiseks kui ka ühiskonnas hakkama saamiseks. Neist palju enam on aga siiski neid, kes on hakanud nii õpetajate kui õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste ning selle seoste peale vaimse tervisega mõtlema alles viimaste aastate kriiside mõjul.
“Kõige suurem väljakutse, mis meil praegu ees seisab, on, kuidas jõuda deklareerimise ootuse-eesmärgi tasandilt praktiseerimise tasandile,” leiab SA Kiusamisvaba Kool programmi juhatuse liige ja kvaliteedijuht Kristiina Treial. Kuigi riiklikus õppekavas on sotsiaal-emotsionaalsed pädevused üldpädevuste all pikalt sees olnud, jääb küsimus, kuidas õpetajad seda koolitundides ellu viivad. Ta usub, et ministeerium on juba hulga strateegilisi samme sel suunal astunud, kuid siin saaks kindlasti veel järjekindlam olla. Palju sõltub ka koolide valmisolekust seda teha.
“Kui meil hakkab muutuma õppimiskultuur koolides ja koolikultuur selliseks, kus õpetaja ja õpilase suhted on head, me ei sea eesmärgiks ainult ainetulemust, vaid koos sellega oskust õppida ja kasutada õpioskusi teadlikuks ja tõhusaks õppimiseks, siis sellega hoiame ka õpetaja vaimset tervist. Koolid on erinevad ja las nad jäävad erinevaks. Koolis peab lapsel olema hea olla ja kui tal ei ole hea olla, on see märksa suurem probleem, kui see, et riigieksamil ei ole 100 punkti saadud,” on Pelgulinna gümnaasiumi õppejuht Tiina Tiit veendunud.
Avatud Kooli õppejuht Kerli Reeder rõhutab aga, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamisel taandub väga palju ka õpetaja enda inimeseks olemise oskusele. “Isegi, kui koolis ei ole ühtseid süsteeme või kool ei võimalda KiVa või VEPA programme, siis lõpuks taandub kõik õpetaja ja õpilase suhtele, kuidas õpetaja soovib, jaksab ja oskab oma gruppi arendada, õpilastesse suhtuda ning nende jaoks olemas olla. Kõige alus on lihtne inimlikkus,” märgib ta.
