Mis põhjustab bipolaarse häire teket?

Nagu paljude teiste haiguste puhul, ei ole ka bipolaarsel häirel ühte kindlat põhjust, vaid selle kutsub esile mitmete põhjuste koostoime.

Uuringud näitavad, et kui inimese lähisugulasel on bipolaarne häire, on haigestumise tõenäosus oluliselt suurem. See ei tähenda aga, et kui näiteks ühel inimese vanematest on selline häire, siis kindlasti haigestutakse sellesse, samuti ei saa väita, et häire pärandatakse kindlasti oma lastele.

Väga kindlat ja selget seletust aju ja selle virgatsainete rolli kohta ei ole leitud.

Arvatud on, et seos võib olla virgatsainete nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniini madala või kõrge kontsentratsiooni või ebaõige vahekorraga erinevates aju osades. Samuti arvatakse, et stressihormooni kortisooli üleküllus või närvirakkude retseptorite suurenenud tundlikkus teatud ajupiirkondades on selle häirega seotud.

Uuringutes on näidatud ka seost kilpnäärme talitlushäiretega.

Aju-uuringutes on bipolaarse häire korral leitud funktsionaalseid muutusi otsmiku- ja oimusagarate ning põhimikutuumade piirkonnas.

Ka on leitud verevarustuse ja struktuuri erinevusi ajupiirkondades, mis reguleerivad meeleolu ja impulsside kontrolli.

Üheks oluliseks tunnuseks nii mania kui depressiooni faasi puhul on unerütmide häirumine. Magamatus võib olla mania vallandavaks teguriks ning seisundit kindlasti säilitada või süvendada.

Nagu paljude teiste haiguste puhul, on ka bipolaarse häire puhul ohuteguriks stressi tekitavad muutused elus, nagu näiteks muutused lähisuhetes, tööelus või kooli vahetus.