Sotsiaal-emotsionaalne areng võib iga lapse puhul kulgeda väga erinevalt, sest see sõltub suurel määral keskkonnast. Seetõttu on noore arengu toetamisel ja sobiliku keskkonna kujundamisel oluline arvesse võtta nii tema vanust kui ka kaasa sündinud omadusi, näiteks temperamenti. Laps võib oma temperamendi tõttu olla avatum või kinnisem, aktiivsem või tagasihoidlikum, samuti reageerida rahulikumalt või äkilisemalt. Temperament on päritav ehk seda ei ole võimalik ümber kujundada – küll aga saab toetada noore oskust emotsioonidega toime tulla, sealjuures arvestades tema temperamendiga.
Suur osa sotsiaal-emotsionaalsest arengust leiab aset juba imikueas ja esimestel eluaastatel. Sel perioodil mõjutab suhe vanemaga ja kodukeskkond olulisel määral aju arengut, millel on oluline roll lapse turvatunde, enesehinnangu ja enesekontrollioskuste kujunemisel. Lapsepõlvesuhetele on laotud suur osa emotsioonide ja käitumise reguleerimisega seotud oskustest.
Mida vanemaks laps saab, seda rohkem arenevad ja tugevnevad seosed erinevate ajuosade vahel. 7.–8. eluaastal hakkab laps paremini aru saama reeglitest ja nende järgimise olulisusest, kujuneb moraalne mõtteviis ning sügavam arusaamine suhetest ja vastutustundlikkusest, samuti avalduvad mitmekülgsemad toimetulekuoskused. Kui laps eelistab 9.–10. eluaastal üha enam sõprade seltskonda perekonnale, näitab see, et ta on üle minemas teismeikka.
Teismeiga iseloomustab suurema tähtsuse omistamine eakaaslastele, uute kogemuste otsimine, kasvanud avastamissoov, aga ka toimetulek suhetega, piiride seadmine ja riskantsem käitumine. Sellel perioodil on aju:
- eriti tundlik keskkonna suhtes: igasugune väline tegur ja kogemus voolib ja vormib aju kui savitükki, mis hilisemas eas nende kujunduste säilitamiseks kivikõvaks muutub;
- ebakorrapärase arenguga: emotsioonidega seotud ajuosad arenevad kiiremini kui kognitiivne süsteem. Sellise ebaproportsionaalsuse ja järskude hormonaalsete ning sotsiaalsete muutuste tõttu on noorel emotsioonidega keeruline toime tulla.
On oluline mõista, et teismelise näiliselt irratsionaalsed või kaootilised käitumisviisid on teismeeale omased ning noort tuleb toetada ja abistavalt suunata, mitte keelata või karistada. Lõppude lõpuks on tegemist siiski lapsega, kes proovib oma kiiresti areneva aju ja kehaga hakkama saada.
Emotsionaalne ja kognitiivne areng käivad käsikäes: kui puudub võimekus tulla toime tunnetega, on häiritud ka mõtlemine. Oskus teistega arvestada, riske hinnata, mõistlikke otsuseid teha ja kaugele tulevikku vaadata tuleb ajapikku, kui noore sotsiaal-emotsionaalset arengut toetada. Seejuures on tähtis teadvustada, et laste kognitiivne ja sotsiaal-emotsionaalne areng kulgeb erinevas tempos ja võib varieeruda kuni viis aastat. Ehk kaks 11-aastast tüdrukut võivad olla bioloogiliselt sama vanad, aga nende oskus näiteks aega planeerida või kurba klassikaaslast lohutada võib erineda suurel määral. Seega, iga noor vajab ja väärib individuaalset lähenemist, tuge ning juhendamist – nii ei oodata temalt ebarealistlikult palju ja arvestatakse, et oskuste kujunemine võtab aega.
Allikad: sotsiaal-emotsionaalne pädevus ja lapse areng
- Malik, F., & Marwaha, R. (2018). Developmental stages of social emotional development in children.
- National Scientific Council on the Developing Child (2004). Children’s Emotional Development Is Built into the Architecture of Their Brains: Working Paper No. 2. http://www.developingchild.net
- Cassidy, J. (1994). Emotion regulation: Influences of attachment relationships. Monographs of the society for research in child development, 59(2-3), 228–249.
- Jansen, K., & Kiefer, S. M. (2020). Understanding brain development: Investing in young adolescents’ cognitive and social-emotional development. Middle School Journal, 51(4), 18–25.
- Bonnie, R. J., Backes, E. P., Alegria, M., Diaz, A., & Brindis, C. D. (2019). Fulfilling the promise of adolescence: realizing opportunity for all youth. Journal of Adolescent Health, 65(4), 440–442.
