Enesetappude kajastamine: ajakirjandus võib hoida elu

Ajakirjandusel on mõju. Välisriikides tehtud uuringutes on suitsiiditeema kajastustega seostatud nii enesetappude arvu kasvu kui ka abitelefonidele helistamise sagenemist. Suitsiidide kajastamise hea tava tugineb nendele teadmistele: selle eesmärk on vähendada kajastuste võimalikku kahjulikku mõju ja toetada abi otsimist.

Suitsiid on kogu ühiskonda puudutav rahvatervise probleem, mille mõju ulatub kaugemale elu kaotanud inimesest. Eestis sureb enesetapu tõttu igal aastal ligikaudu paarsada inimest. Uuemate uuringute järgi puutub iga suitsiidiga kokku hinnanguliselt 135 inimest (Cerel jt, 2018) – nende hulgas pereliikmed, sõbrad, kolleegid, aga ka näiteks abistajad, esmareageerijad, kogukonnaliikmed. Seetõttu jõuavad meediakajastused paljude inimesteni, kelle jaoks on teema isiklik. Vastutustundlik kajastus on osa suitsiidiennetusest: see aitab mõista probleemi keerukust, toetab toimetulekut ja julgustab abi otsima.

Kutsume ajakirjanikke ja toimetusi kaasa mõtlema, kuidas rakendada head tava eri kajastustes ning millist suhtumist suitsiidi ja kriisis inimestesse soovime Eestis kujundada. Iga kajastuse puhul saab teha valikuid, mis aitavad vältida kahju ja näidata teed abini.

Mida tegime

Oleme 2026. aastal süsteemselt seiranud suitsiiditeema kajastamist Eesti ajakirjanduses, hõlmates enesetappe, enesetapukatseid, enesetapumõtteid ja enesevigastamist.

Kajastusi leidsime märksõnaotsingutega („enesetapp“, „enesetapu“, „suitsiid“, „võttis endalt elu“) nii Stationist kui ka Postimehe, Õhtulehe, Delfi ja ERR-i veebilehtedelt. Abiks olid ka kolleegide märkamised. Enamik kajastusi oli trükimeedias või veebis, vähem teles ja raadios.

Septembris viisime suitsiidiennetuspäeva puhul läbi pilootprojekti: seirasime ajakirjandust iga päev ning juhtisime jooksvalt toimetuste ja ajakirjanike tähelepanu oma tähelepanekutele. Kuu jooksul vaatasime läbi 134 kajastust ja pöördusime toimetuste või ajakirjanike poole 42 korral.

Peamised tähelepanekud ja levinumad pöördumise põhjused

2026.aasta seires kordusid järgmised kõrvalekalded heast tavast:

• Abikontaktid: enamikus kajastustes puudus viide abivõimalustele.
• Meetod, vahendid ja koht: sageli kirjeldati suitsiidimeetodit või vahendeid, harvem nimetati konkreetset kohta.
• Visuaalid: korduvalt kasutati meetodile vihjavaid või seda näitavaid fotosid ja telekajastustes ka kaarte.
• Pealkirjad: enesetapp tõsteti pealkirjas esile ka siis, kui see oli loos vaid põgusalt mainitud ja põhiteema oli muu.
• Sisuline käsitlus: harvem esines enesetapu seletamist ühe välise põhjusega, romantiseerimist või esitamist kannatustest vabanemise või paratamatu saatusena.

Seire ja suhtluse põhjal ajakirjanikega jäi mulje, et suitsiiditeema tundlikkust üldiselt teadvustatakse, kuid kajastamise hea tava tuntakse ja rakendatakse ebaühtlaselt. Kõige järjekindlamalt järgiti head tava suitsiidiennetuspäeva kajastustes, kuigi ka neis esines kohati puudusi. Sagedamini märkasime hea tava järgimist ka pikkades ja põhjalikes persoonilugudes, kus suitsiiditeema oli kesksel kohal.

Enamik pöördumisi jäi vastuseta, kuid mitmel juhul tänati tähelepanu juhtimise eest. Mõnel juhul reageeriti alles korduva pöördumise järel. Paaril juhul peeti ettepanekuid kohatuks põhjendusega, et tegemist ei ole suitsiidilooga.

Mis on suitsiidikajastus?

Seire käigus kerkis korduvalt küsimus, millistele kajastustele tuleks suitsiidi kajastamise head tava rakendada.

Selgelt on suitsiidikajastusega tegu siis, kui loo keskmes on konkreetne enesetapp, enesetapukatse või suitsiidne kriis. Teiste kajastuste puhul tekivad küsimused suitsiiditeema osakaalu, loo žanri ja konteksti ning kajastatava kogemuse kohta.

Suitsiiditeema osakaal loos. Suitsiiditeema võib ulatuda ühe sõna või lausega mainimisest kuni eraldi alapealkirjaga osani loos, mille põhiteema on muu. Kas hea tava rakendamine sõltub sellest, kui suure osa loost suitsiiditeema moodustab? Kuidas rakendada seda lühikeses uudisklipis võrreldes pika ja põhjaliku looga?

Loo žanr ja kontekst. Kas ja kuidas rakendub hea tava arvamus- ja probleemartiklites, kus räägitakse suitsiidist kui nähtusest, ning arvustustes ja kultuuriintervjuudes, kus suitsiidist räägitakse raamatu või filmi kaudu? Kas ilukirjandusliku tegelase enesetapu kajastamisel tuleks lähtuda samadest põhimõtetest nagu päris inimese puhul? Kuidas rakendada head tava elulugudes, memuaarides ja ajaloolistes käsitlustes, kus enesetapust on möödunud palju aega, ning abistatud enesetapu, eutanaasia või poliitilise protestiga seotud lugudes? Küsimusi tekitavad ka välismaised sensatsiooni- ja skandaaliuudised, sealhulgas Venemaaga seotud surmauudised ning välismaa kuulsuste ja nende lähedaste lood: kas nende kajastamine on põhjendatud ning kuidas rakendada head tava, kui neid otsustatakse kajastada?

Tuntud inimese kajastamine. Kas tuntud inimese või tema lähedase loo puhul tuleks rakendada kõrgendatud tähelepanu, arvestades kajastuse võimalikku suuremat mõju?

Ebaselged juhtumid. Kas ja kuidas rakendada hea tava siis, kui suitsiidi otsesõnu ei räägita, aga inimene väljendab tahtmatust või suutmatust elada? Kuidas käsitleda enesevigastamist, kui ei ole teada, kas tegemist oli suitsiidikavatsusega? Kuidas toimida siis, kui surma või vigastuse asjaolud võivad viidata võimalikule suitsiidile või sotsiaalmeedias räägitakse suitsiidist, kuid kinnitatud teave surma põhjuse kohta puudub? Kas sellises kajastuses tuleks lisada abikontakt? Kas selle lisamine võib mõnes olukorras olla liigne või jätta eksitava mulje, et tegemist oli suitsiidiga?

Keelekasutus ja suhtlemiskultuur. Kuidas kajastada suitsiidikatseid või -ähvardusi, mida kirjeldatakse manipulatsioonina, avades olukorra keerukust ja säilitades nende tõsiselt võtmise vajaduse? Milline on ajakirjaniku vastutus, kui intervjueeritav väljendab suitsiidse või suitsiidi tõttu surnud inimese suhtes halvustavaid hoiakuid või õhutab enesetapule? Millist suhtumist kujundavad väljendid nagu „poliitiline enesetapp“ ning enesetapukatse esitamine nalja- või absurdirubriigis?

Erinevad näited ja nende puhul tekkinud küsimused on koondatud tabelisse.

Soovitused

Seire ja toimetustega suhtlemise põhjal jäi mulje, et suitsiidikajastust tõlgendatakse sageli kitsalt: eeskätt suitsiidiennetuspäeva eriloona või pika ja põhjaliku suitsiiditeemalise loona. Suitsiidiennetuse vaatest soovitame lähtuda heast tavast ka siis, kui suitsiiditeema on osa muule teemale keskenduvast loost või seda käsitletakse mõnes teises žanris.

RUSIKAREEGLID

TÄIENDAVAD SOOVITUSED

• Ära tõsta suitsiidi pealkirjas esile. 
• Hoidu lihtsustamisest ja ära selgita enesetappu ühe nähtava põhjusega. 
• Väldi enesetapu romantiseerimist (“vabasurm”), selle kujutamist paratamatusena või lahendusena. 

Lisainfo ja õppimisvõimalused:

• Vaata kogu head tava: Suitsiidide vastutustundliku kajastamise hea tava
• Eesti suitsiidide kajastamise hea tava tugineb Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustele. WHO ja Rahvusvahelise Suitsiidiennetuse Assotsiatsiooni (IASP) 2023. aastal uuendatud meediajuhend annab ülevaate kajastuste mõju käsitlevatest teadusuuringutest ning praktilisi soovitusi suitsiiditeema vastutustundlikuks kajastamiseks.
• Ajakirjanikele on abiks 2026.a valminud praktiline e-kursus „Kuidas meedias suitsiide vastutustundlikult kajastada?“ Digiriigi Akadeemias.