Psühholoogiline kriis

Pilt: Vitorio Benedetti

Igaühe elus võib ette tulla kriise. Need on lihtsalt elu osa. Inimesed kogevad kriise eri viisidel. Kriisid võivad jätta küll arme, kuid nendest on võimalik üle saada ja nende tagajärgedega elada.

Kriisid võivad olla seotud arengufaasidega või elusündmustega. Elusündmused nagu lasteaia või kooli algus, teismeiga, kodust ära kolimine, kooselu algus, abiellumine, tööle minek või töölt lahkumine mõjutavad igaüht. Midagi jäetakse maha ja midagi uut algab. Kõigi jaoks ei pruugi arengulised muutused kriisi kaasa tuua, kuid paljud inimesed reageerivad tugevamalt või vajavad rohkem aega ja lisaressursse, et nendega toime tulla. Kriisid võivad vallanduda pikaajaliste, raskete asjaolude tõttu nagu näiteks lahutus, töötu olemine või krooniline haigus.

Traumaatiline kriis võib järgneda sündmusele, mis on ootamatu, tugeva mõjuga ning põhjustab kannatusi, abituse-tunnet. Näiteks kui sattutakse õnnetusse või nähakse seda pealt, kogetakse vägivalda või ollakse selle tunnistajaks, kaotatakse enda jaoks oluline inimene või ka töö.

Trauma on mõiste, mida kasutatakse seisundi kohta, kus psühholoogiline valu on väga tugev, kus traumaatilised kogemused, tunded või mõtted jäävad meelde või kehasse kinni.

Kriisi võib olla esile kutsunud näiteks:

  • Lähedase surm
  • Suitsiidijuhtum
  • Tõsine haigestumine inimese enda puhul või lähikonnas
  • Häbi või segadust tekitanud käitumine nagu joobes juhtimine, sündsusetu käitumine (ka veebis), vangis olemine.
  • Töötus
  • Majanduslikud raskused
  • Liiklusõnnetus, tulekahju
  • Loodusõnnetused
  • Vägivald lähisuhtes, kodus, seksuaalne, tänaval…
  • Röövimise, varguse, rünnaku ohvriks sattumine
  • Õnnetusest napilt pääsemine
  • Lapsevanemaks olemisega seotud mured, viljatus, raseduse katkemine, lapse haigus
  • Lähisuhetega seotud raskused nagu lahutus või truudusetus
  • Teise linna või riiki kolimine

Toimetulekuoskused

Oma füüsise eest hoole kandmine ja kehaline pingutus võivad kriisis keha stressitaset maandada. Kehaline koormus suurendab õnnehormoonide tootmist kehas, kuid aitab ka mõtted rasketelt tunnetelt ja mõtetelt eemale viia.

Õues olemine, jalutamine

Meeldiva spordialaga tegelemine

Lõdvestusoskused 

Regulaarne tervislik toitumine

Piisav ja hea kvaliteediga uni 

Vaimsetest praktikatest ja religioonist, usust võib kriisis abi olla. Need võivad anda lootust, aidata taas elu usaldama hakata ning meelde tuletada seda, mis on tegelikult oluline.

Religioonist või spirituaalsetest ideedest ja väärtustest toe ja lootuse leidmine

Elu mõtestamine

Palvetamine, mediteerimine 

Mõnedel inimestel on kriisist väljatulekus abi toimunu kohta info saamine, mõtestamine ja kooskõlalise pildi loomine. Kui puudub piisav ja kohane info, hakkab tööle meie kujutusvõime, mis võib luua toimunust kordades hirmsama pildi, kui tegelikult. Seega on oluline traumaatilise sündmuse või kriisi korral arutada toimunut ka lastega , arvestades nende arengutaset ja valida sobivaid sõnu.

Olulise uue info otsimine

Plaanide tegemine

Probleemilahendus oskuste täiendamine 

Kujutlusvõime kasutamine

Olukordadest positiivsete külgede leidmine

Uute käitumisviiside uurimine ja katsetamine

Tugevad tunded on sageli kriisi üks häirivamaid osasid. Paljudele inimestele on abiks oma tunnete sõnastamine või neist rääkimine. Samas ei ole rääkimine kohustuslik ega sobi kõigile. Tundeid võib teistega jagada ka lihtsalt koos olles või tegutsedes. Samas on oluline teada, et kui oma raskete tunnetega üldse mingil moel ei tegele, võivad need hilisemas elus ootamatult taas pinnale tõusta ning taastumist pidurdama hakata.

-oma tunnete märkamine

-naermine, nutmine, rõõmustamine

-tunnetest rääkimine

-oma tunnete väljendamine läbi tegevuste, kirjutamine, joonistamine, maalimine, muusika kuulamine või tegemine, tantsimine, toidu valmistamine…

Teistega koos olemine ja raskuste jagamine on olulised pea kõigile, kes kriisidega rinda pistavad.

-sõprade või lähedastega aja veetmine

-seltskonnas hobidega tegelemine

– teiste toetuse vastu võtmine ja ka ise toe pakkumine

-oma kogemusi jagamine teistega

Traumaatiline kriis, kus on kaotatud keegi lähedane või aset leidnud õnnetusjuhtum kulgeb eri inimeste jaoks erinevat rada. Allpool on kirjeldatud on faase, mille inimene sageli läbib. Faasid ei pruugi igaühel kulgeda samas järjekorras ega neil ei pruugi olla selgeid piire.

Traumaatilise kriisi faasid

Ṡoki faas saabub vahetult kriisi vallandanud sündmuse järel. Selles faasis ei suuda inimene päriselt mõista, mis on juhtunud, ta võib seda isegi mitte uskuda või eitada. Mõned inimesed on selles olukorras nagu halvatud, kivistunud, mõned toimetavad tuimal, masinlikul moel. Teised reageerivad suure ärevuse või erutusega, võivad nutta või kõvasti karjuda. Võib olla ka tuimuse ja rahutuse vaheldumist.

Tavalised on:

  • Eitamine
  • Emotsioonide puudumine, pidurdatus
  • Ebareaalsuse tunne
  • Nutmine, karjumine, paanika

Näiline tunnete puudumine võib nii inimeses endas kui ümbritsevates segadust tekitada. Kõiki sündmusi ei saagi aga kohaselt omaks võtta ja neist täielikult aru saada. Ṡokiseisund võib inimest kaitsta ning sündmuse ulatus jõuab kohale järk-järgult. See annab aega kohaneda. Sellises seisundis inimesel on tarvis teada, et ta on turvalises kohas, tema ümber toimuv on loogiline ja olukord kontrolli all. Temaga peaks rääkima rahulikul toonil. Arvestama peaks sellega, et ṡokiseisundis inimene ei pruugi suuta rohket ja keerukat infot meeles pidada ning vastu võtta. Seetõttu peaks rääkima selgelt, rahulikult, lihtsalt.

Selles faasis hakkab inimene tasapisi juhtunut mõtestama, taipama, mis on juhtunud ja mida see talle tähendab. Esialgu võib olla veidraid tajusid või kogemusi, näiteks tuntakse kaotatud lähedase juuresolekut või kuuldakse tema häält, tuntakse puudutust. See tähendab, et inimese aju ei ole veel päriselt kohanenud uue reaalsusega.

Reaktsiooni faasis on inimesel vaja, et oleks keegi, kes ära kuulab, samuti keegi, kes toetaks igapäeva toimetustega toimetulekus. Vahel tuleb inimesele anda teada, et nüüd tuleb süüa, magama minna või riietuda. Sageli võib tulla esile mälestusi juhtunuga seoses, nii ärkvel olles või unes. Neid võib vallandada mõni heli, lõhn või sõna. Mälestused võivad olla häirivad või hirmutavad. Tunded võivad selles faasis olla väga tugevad, inimene võib tunda, et ei suuda seda taluda, et kaotab aru, ei suuda uskuda, et sellest üle saab.

Tavalised on:

  • Hirmu ja ärevuse tunne
  • Enese või teiste süüdistamine
  • Unetus, isupuudus
  • Värisemine, iiveldus, teised füüsilised sümptomid

Inimene vajab sageli juhtunu korduvat ümber -ja ülejutustamist. Ümbritsevatele võib seda olla raske taluda. Oluline on meeles pidada, et see aitab juhtunus on peas korda luua, seda kuhugi paigutada, aru saada, läbi töötada. Teiste toetus on siinkohal väga palju abiks.

Selles faasis hakkab inimene mõistma, mis on juhtunud. Toimunu reaalsuses ei kahelda enam, saadakse aru, et juhtunuga seotud muutused ja kaotused on päriselt. Inimene valmistub uuele olukorrale vastu astuma.

Tavalised on:

  • Mälu ja keskendumisvõime raskendatus
  • Ärrituvus
  • Sotsiaalsest suhtlusest tagasitõmbumine

Töötluse faasis hakkab inimene ümber vaatama oma enda muutunud identiteeti, isiklikke uskumusi ja veendumusi. Hakatakse mõtlema tuleviku peale. Siin hakkab leinamine päriselt peale.

Siin on juhtunu tasapisi saanud osaks inimese elust ja olemusest. Inimene saab juhtunuga elada, see ei ole tal pidevalt meelel. Aeg-ajalt tõuseb valu taas pinnale, kuid võimalik on ka rõõmu tunda. Inimene on võimeline vaatama tulevikku ning eluga edasi minema. Kuigi juhtunu on saanud osaks inimese elust, ei kontrolli see enam tema tundeelu ja mõtete suunda. Kriisi ajal toimunu ei kao jäägitult, ajuti võib miski rasket aega või juhtunut meenutada ning ärevust või raskeid tundeid põhjustada. Elu pärast kriisi võib tunduda haavatavam, sest inimene teab, mis võib juhtuda, kuid võidakse ka olla avastanud endas jõudu või uusi veendumusi, mis ennast hoopiski kindlamini lasevad tunda.

Kui kriisi viinud sündmustik on olnud väga tugeva mõjuga või kui inimese elus on varemgi traumaatilist aset leidnud, võib taastumine olla pikk protsess. Sageli hakatakse traumaatilste sündmustega seonduvat vältima, kuid samas võib tulla üealetükkivaid ja ootamatuid tundeid, kujutluspilte, mälestusi. Sellistel puhkudel on abi traumateraapiast. Kasutada saab ka erinevaid tehnikaid, mille abil end paremini tunda. Tutvu tehnikatega siin.

Kuidas toetada kriisis lähedast

Millegi traagilise kogemise järel on sageli abiks sellest rääkimine. Kui pakud end kuulama, on sellest juba palju abi. Inimesed ei oota tavaliselt lahendusi ega nõuandeid, vaid pigem võimalust oma mõtteid ja tundeid jagada.

Kõige rohkem saab abiks olla kui saate anda oma aega. Sageli ei julgeta kriisi inimest häirida, kardetakse, et öeldakse midagi valesti või osatatakse haavu. Valesti ütlemine ei ole pooltki nii hull kui üksijäetuse ja hüljatuse tunne.

Kõik ei soovi oma tunnetest rääkida, ka seda peab arvesse võtma. Sel juhul võib abiks olla ka koos millegi tegemise pakkumine. Samuti võib pakkuda konkreetset abi näiteks sisseostude tegemise näol või mõne igapäeva toimetuses abiks olemisega.

  • Kuulamine
  • Olemas olemine
  • Igapäeva toimetustes abistamine
  • Lootuse hoidmine
  • Teada andmine, et Sul on teise jaoks aega praegu ja edaspidi
  • Vajaduse korral professionaalse abi otsimise juures abistamine.

Kriisiga toimetuleku jooksul kogetavad ja väljendatavad rektsioonid võivad olla parasjagu hirmutavad või rasked pealt näha. Ometigi on need osa kohanemisest ning seetõttu millekski head. Inimesed tulevad kriisidega väga erineval moel toime, kuid suur osa vajab teiste toetust, et paremini kohaneda.

Kui mõnel pereliikmel tuleb kriis läbi teha või kui sündmus puudutab kogu peret, on oluline, et omavahel sellest räägitakse.  Ka väiksematel lastel on oluline soodustada oma tunnetest-mõtetest rääkida.  Sellisel juhul võib kriis perekonda tugevamalt kokku siduda. Igal pereliikmel võivad olla omad vahendid, millega taastumist kergendada. Näiteks võib pere saada tuge sõpradelt ja kaugematelt sugulastelt. Olulist tuge või saada ka väljastpoolt kodu, näiteks kui lapsed saavad osaleda huvitegevustes, suhelda teiste oluliste täiskasvanutega.

Professionaalset abi peaks otsima kui:

  • Tekivad unehäired, unetus
  • Eluisu on kadunud
  • Sõpradest on eemale jäädud
  • Pikemaajalised raskused mälu ja keskendumisega
  • Suurenenud on alkoholi või muude mõnuainete kasutamine
  • Iiveldus, valud rinnus või mujal, muud seletuseta füüsilised sümptomid
  • Kui ei ole kedagi, kellega saaks rääkida

Kui laps või noor inimene on läbi elamas kriisi, on tal tarvis rohkem täiskasvanute tuge kui tavaliselt.

-Anna noorele teada, et oled kursis, mis on juhtunud. Kui noor naaseb kooli/huvitegevustesse võib ta mõelda, kas ollakse toimunuga kursis ning see tekitab lisapingeid. Anna teada, et oled valmis abiks olema ja arutama.

– Ole tähelepanelik. Võid olla esimene, kes märkab noore raskusi. Märka käitumise muutusi, nii väljaelavat käitumist kui ka endasse tõmbumist.

-Ole kannatlik. Vahel reageeritakse kriisis agressiivselt või ärritavalt, eitades juhtunut. Seda võiks proovida mõista ning selle üle arutada. 

-Aita säilitada igapäevarutiini. Oluline on anda teada sellest, et elu läheb edasi (mitte küll pisendades toimunu kaalukust). Eriti, kui sündmus on seotud koduga, on oluline, et muu elu toimiks nagu tavapäraselt, säiliks kindlustunne, et näiteks koolis toimub kõik plaanipäraselt. Võib julgustada ka sõpru kriisis olevat noort kaasama tavategevustesse, lisaks siis kuulamisele ja olemas olemisele.

-Pööra tähelepanu elementaarsetele vajadustele. Uuri, kas noor magab, sööb, liigub, kas ta saab hoolitsetud isikliku hügieeni eest. Kriis võib inimest nii kurnata, et soiku jäävad elementaarsete vajaduste täitmine, mis samas toetavad taastumist.

-Ole paindlik. Kuigi taastumisele mõjub toetavalt igapäeva elu juurde naasmine, peaks oleme paindlik ning arvestama, et osa vaimsest ressursist kulub sündmuse läbitöötamise ja kohanemise peale. Seetõttu võib olla tervis ajutiselt teha mööndusi tegevustes, kus on tarvis keskenduda või mälu pingutada, teha suuremaid otsuseid ja plaane. 

-Kui märkad muutusi ning näed, et noor vajaks abi, aita seda leida. Aruta lapsevanemate ja tugispetsialistidega, uuri traumateraapia võimaluste kohta. Küsi nõu Peaasi.ee nõustajatelt.