Mõju õppimisele

Probleemid õppimisega, õpitulemuste halvenemine

Motivatsiooni kadumine

Milleks õppida, kui ma nagunii suren? Ema ikka sundis mind õppima, tema pärast õppisin – nüüd pole kellelgi sellest sooja ega külma, kas ma õpin või mitte…

 

Hirm tuleviku ja muutuste ees tekitab ärevust

Ei tea, kas kasvan suureks…

Muutused koduses elus, mis segavad õppimist

Nüüd pean mina süüa tegema ja koristama, polegi aega õppida.

 

Masendus

Masendus mõjutab õppimisvõimet: mõtlemisvõime aeglustub, tekivad masendavad mõtted.

 

Tähelepanu-, mälu- ja keskendumishäired

Lapse mõtted kalduvad juhtunule või muidu uitama, tal on raske keskenduda. Pealetükkivad meenutused segavad  keskendumist ja mälutööd:

raske on õpetajat kuulata, vahel on tunne, nagu ma oleks kuskil mujal.

Paljude noorte arvates on eriti raske reaalainete tundides, algkooli õpilastel tekib raskusi just kirjutamise ja lugemisega. On asju, millele mõtlemine on raske. Laps hakkab kasutama vältimist. Vältimine segab aga loovat tegevust ja spontaansust.

Probleeme võib esineda mäluga – uued asjad ei jää meelde ja/või varem õpitu ei tule meelde:

kui see juhtus, ei tulnud mulle meelde isegi klassikaaslase nimi.

Valud, unehäired, jõuetus

Ei jaksa enam jooksmas käia, kogu aeg on väsimus, pole enam energiat, kogu jõud on kadunud, õhtuti ei lase mõtted uinuda, pidevalt on palavik.

 

Juhtum: lapsevanema surm (enesetapp)

15-aastasel Katil sureb nädalavahetusel ootamatult isa. Tegu on enesetapuga. Ema helistab klassijuhatajale ja ütleb, et Kati ei tule esmaspäeval kooli.

Kooli tagasipöördumine

Lähedase surma järel võib Katil olla raske kooli minna, sest ta kardab:

Kuidas klassikaaslased ja õpetajad reageerivad?
Mis siis, kui mõni teeb erakordselt rumala ja hoolimatu märkuse?
Kuidas suudan ma õppida ja elada justkui poleks midagi juhtunud?
Mis siis, kui ma hakkan nutma?
Mida ma teistele ütlen?

Õpetaja võib siin Katit aidata, öeldes:

Ainult sina saad valida, kellele sa tahad sellest rääkida. Keegi ei pea teadma rohkem, kui sa ise tahad öelda. Kuid mõnikord võib küsimusi olla sedavõrd palju, et inimene ütleb rohkem kui ta tegelikult tahaks. Seetõttu on hea, kui oled varem valmis mõelnud, mida öelda, kui keegi küsib.

Mõtle välja mõned erinevad vastused. Mõnele võid ju rääkida rohkem, teistele lihtsalt ja lühidalt: “Isa võttis endalt elu, ta ei jaksanud enam elada.” või “Isa on surnud, see on kõik, mis mul praegu öelda on.” Hiljem võib olla juba veidi lihtsam rääkida.

 Laps ei taha, et koolis midagi muutuks, sest kodus on kõik teisiti.
Mõned noored tunnevad end paremini, kui klassikaaslastele on eelnevalt surmast räägitud.

Enne Kati kooli naasmist valmistab klassijuhataja õpilased ette.

Katiga arutatakse, millist toetust ta klassikaaslastelt sooviks. Sageli tahavad lapsed, et kooli naastes saaksid nad olla võimalikult normaalsed, et liiga palju ei päritaks, samas ei soovi nad mingil juhul, et teised neist eemale hoiaksid. See aga võib juhtuda, kui juhtunust pole räägitud, pole antud võimalust küsida ja oma mõtteid ning reaktsioone jagada, kui edasi on antud sõnum, et parem on mitte välja teha.