fbpx

Nõuanded lähedastele

Kuidas läheneda söömishäirega inimesele?

Ole kannatlik.

Esmakordselt haiguse all kannatava inimesega söömishäirete teemat tõstatades võib juhtuda, et saad eitava ning vihase reaktsiooni osaliseks. Seniste mõtlemismustrite muutumine võtab aega, kuid kui säilitate sel teemal rahu ning järjepidevuse, mõistab ka haige ühel hetkel, et abi poole pöördumine on vältimatu.

Ole teadlik.

Tuleb mõista, et söömishäre ei ole mitte kunagi lihtsalt edevuse tagajärg, vaid seda põhjustavad tihti sügaval sisimas peidus olevad probleemid. Hangi informatsiooni söömishäire olemuse kohta, et paremini haige sisemaailmas toimuvat mõista.

Ole kaastundlik.

Söömishäire on psühhiaatriline haigus ning sellega kaasnev toitumiskäitumise muutus on vaid sümptomiks, mis viitab tõsisemale probleemile. Püüa mõista, et häire all kannataja on tegelikult suures segaduses ja teeb kõik, mis talle sel hetkel jõukohane.

Ole julgustav.

Aita haigel näha, et söömishäire ei ole kogu tema olemus ning temas on palju enamat. Too välja tema tugevused ja suuna teda tegelema huvialadega, mis ei ole seotud söögi või füüsilise väljanägemisega.

Ära ole hindav.

Nähes oma kaaslast vaevlemas söömishäire küüsis, tunned sa ilmselt hirmu, viha ja abitust. Selliste emotsioonide tundmine on täiesti mõistetav ja loomulik, kuid ole ettevaatlik, et sa ei tekitaks tahtmatult kannatajas süütunnet või häbi. Väljenda oma toetust ja kiida teda iga väiksemagi edusammu eest.

Ole realistlik.

Ära võta üle terapeudi rolli. Tee häirega inimese abistamiseks vaid seda, mis sinu võimuses, samal ajal aga ära unusta enda füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest hoolitseda. Tea oma piire: sa võid olla toetav ja jagada asjakohast informatsiooni, kuid sa ei saa söömishäirega inimest terveks teha. Haigusest paranemine peab olema tema enda soov.

Pane tähele:

Ära keskendu vaid kaalu­ ja söömisteemale! Need ei ole peamiseks probleemiks.

Ära räägi haigega kehakaalust või väljanägemisest!

Anna mõista, et ta ei ole üksi ning soovid teda igal võimalikul viisil aidata.

Ära tee söögilauast lahinguvälja teda sööma sundides!

Julgusta häire all kannatajat abi saamiseks professionaali poole pöörduma!

Ära süüdista teda ning ära pea viha! Söömishäire on haigus, mida ta ei ole ise teadlikult valinud ega oma ellu soovinud.

Haigega vesteldes on oluline teda rahulikult kuulata ning nõu andmisega mitte kiirustada.

Ära sunni teda midagi tegema, ole olemas ja oota, kuni ta sinu juurde tuleb. Ükskõik, kui palju sa ka tahaksid, et ta terveks saaks, peab see olema tema enda tahe/otsus.

Häire all kannatajaga vesteldes väldi järgmisi kommentaare:

“Lihtsalt istu ja söö midagi!

Kui anoreksia küüsis vaevleja suudaks lihtsalt istuda ja süüa, ei oleks psühhiaater talle diagnoosi pannud. Söömishäirega inimesed ei vali endale neid probleeme.

“Sa isegi ei püüa. Sa ei pea ju muud tegema, kui lihtsalt midagi sööma ja asi korras!“

Oleks muidugi väga tore, kui see kõik oleks nii lihtne. Söömishäirest vabanemiseks ei piisa lihtsalt sööma hakkamisest. Kannataja pingutusi paranemise nimel ei pruugita näha, kui pööratakse tähelepanu vaid nende söömisharjumustele (mida nad söövad või ei söö).

“Sa näed lausa kohutav välja!“

Väga vale on söömishäiret põdeva inimesega suheldes keskenduda välimusele. See võib ajendada teda veelgi enam kaalu jälgima.

“Sa näed hea välja, sest oled kaalus juurde võtnud.“

Jällegi, ära räägi kaalust ja väljanägemisest! Kuigi mõtled öeldut komplimendina, võivad sellised kommentaarid haige jaoks kõlada kui „Nüüd oled sa paks.“ Söömishäirega inimesed tõlgendavad taolisi ütlusi n­ö haiguse silme läbi.

“Sa näed välja nagu sul oleks vähk.“

Jah, mõned anoreksia all kannatajad näevad tõepoolest välja väga haiglased. Kuid tähelepanu osutamine sellele, kui kehvad nad välja näevad, ei too kaasa midagi head.

“Mida sa täna söönud oled?“

See küsimus võib haiges tekitada palju ärevust ja segadust. Kui nad pole söönud, siis kardavad ausale ülestunnistusele järgnevat hinnangut. Kui aga on, siis piinlikkust (isegi kui toidukogus on olnud väga väike).

“Miks sa seda mulle teed?“

Kuigi sinu lähedase söömishäire mõjutab ka sind, ei ole tegemist millegagi, mida ta sinule teeb. Kui tal oleks vähk, kas küsiksid siis ka tema käest, miks ta sulle seda teeb? Söömishäire ei kujune selleks, et kellelegi haiget teha.

“Kas sa ei mõista, mida sa sellega oma perele teed?“

Taolised kommentaarid tekitavad kannatajas põhjuseta süütunnet ning söömishäishäirest paranemine võtab veelgi kauem aega.

“Kui sa mind armastaksid, siis sa sööksid seda.“

Inimestel ei teki söömishäire, kuna nad ei armasta sind ning sinu armastamine ei ravi söömishäiret. Sellised kommentaarid tekitavad haiges vaid süütunnet ja kurbust.

“Sa teed seda vaid tähelepanu saamiseks.“

Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Mida inimesed küll nüüd arvavad?“

Arvamusi on nii palju, kui on inimesi. Uskumus, et söömishäire on midagi häbiväärset, ei aita sinu lähedase paranemisele kaasa, vaid võib olukorra hoopis hullemaks teha. Selle tulemusena kardetakse abi poole pöörduda ning haigus aina süveneb. saamiseks.“ Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Võiksid samahästi teraapiast loobuda, sest see ei aita nagunii.“

Teraapias käimine ei ole kahtlemata kiire lahendus, sest keerulisest söömishäirest paranemise protsess on pikaajaline. Olukord on muidugi teine, kui oled mures, kas sinu lähedane saab just endale sobivat professionaalset abi. Võib juhtuda, et kannataja tõepoolest vajab teistsugust lähenemist ja seega sageli ka teist terapeuti, kuid täielikult teraapiast käimise loobumine ei ole kunagi lahendus. Söömishäirest tervenetakse ilma professionaalse abita vaid väga üksikutel juhtudel.

“Ma sooviks, et mul oleks ka söömishäire. Siis oleksin saledam.“

Võid küll tahta veidi kaalu kaotada, kuid kindlasti ei ihka sa endale haigust, mis võib lõppeda surmaga. Sa ei soovi sellega kaasnevaid tõsiseid meditsiinilisi probleeme ning emotsionaalset madalseisu. Millegi sellise ütlemine viitab mõistmatusele, kui tõsine haigus on söömishäire.

“Ma tean, mida läbi elad. Ma olin ise ka nädal aega rangel dieedil ega söönud mitte midagi.“

Kui sul pole just endal olnud söömishäiret, ära ütle kannatajale, et tead, kuidas ta end tunneb. Söömishäire on palju enamat, kui lühiaegsel dieedil olemine. Selle asemel võiksid öelda midagi taolist: „Ma kujutan ette, et see on sinu jaoks väga raske. Kas võiksid minuga oma tundeid ja läbielamisi jagada?“

“Sa sõid täna tublisti!“

Nii öeldes võid sa häire all kannatajas tekitada tunde, et ta sööb oluliselt rohkem, kui peaks või oleks normaalne. Kuigi oled ilmselt lihtsalt õnnelik nähes teda söömas, võib ta sinu heasoovlikku kommentaari valesti tõlgendada.

“Sa olid täna vist päris näljane.“

Nagu ka eelneva näite puhul, võib kannataja tunda, et sööb liiga palju. On parem vestlustes otseselt söögile mitte keskenduda.