Söömishäirete müüdid ja reaalsus

Kuna söömishäired on seotud kehataju moonutustega, ei kao söömishäired koos kilode ja saavutatud ideaalkaaluga. Söömishäiret põdev inimene võib olla kas või eluohtlikult kõhn, kuid kui ta enda kehale mõtleb või end peeglist vaatab, siis võib ta tajuda end ikka liialt paksuna. Isegi kui kehakaal on normist juba madalam, segavad inimese elu söömise, kehakuju ja kaaluga seotud mõtted, käitumised ja häirivad tunded.

Loe lähemalt söömishäirete sümptomitest, põhjustest ja ravist.

Söömishäireid esineb üsna mitmel protsendil inimestest elu jooksul. Erinevate uuringute kohaselt on anorexia esinemissagedus 0,5-3,7% ning buliimia puhul 1,1-4,2%. Noorukite seas on need häired ühed sagedasemad psüühikaga seotud probleemid.

Kuigi suurem osa söömishäiretest diagnoositakse tõepoolest tüdrukutel ja naistel, võib neid esineda ka poistel ja meestel. Arvatakse, et ligikaudu 10% söömishäiretest diagnoositakse meessoo hulgas. Mõnevõrra erinevust võib olla küll sümptomites – naised keskenduvad pigem kaalukaotusele, mehed lihasmassi kasvatamisele.

Ka buliimia puhul on olemas tõsine risk elule ja tervisele. Kuigi anorexia puhul on suremusrisk kõrgem, on ohus ka buliimiat põdevad inimesed, näiteks tõsise elektrolüütide tasakaalu häire või ülemäärase treenimise tõttu.

Dieedi pidamine on söömishäire tekke riskitegur, eriti kui kellelgi peres on olnud söömishäire, ärevushäire, depressioon või obsessiiv-kompulsiivne häire.

Söömishäire ei ole teismeeaga kaasaskäiv normaalne nähtus ning reeglina ei ole selle häire käes kannatajal võimalik seda lihtsalt sinnapaika jätta, hakata tervislikult toituma või lõpetada ülemäärane trenni tegemine. Õigeaegse sekkumise korral saab söömishäiret ravida, kuid kui jätta see tähelepanuta, võivad tagajärjeks olla elukestvad terviseprobleemid või isegi oht elule.

Tavaliselt söömishäirega inimesed midagi siiski söövad, nad on toidu suhtes valivad või kombineerivad oma menüüd ebatavaliselt. Näiteks söövad nad ainult madala kalorsusega toite või müslibatoone. Samuti võib söömishäirega inimene toituda täiesti tavaliselt, kuid hiljem minna oksendama või kasutada lahtisteid.

Anoreksia puhul on tõepoolest inimesed väga kõhnad, kuid nad võivad seda lohmaka riietusega edukalt varjata. Buliimia puhul on inimesed aga reeglina normaalkaalus ning nende välimuses ei pruugi märgata midagi erilist.

Paljudel juhtudel võib inimene alguses põdeda anoreksiat ning mõne aja jooksul võib tema haigus kuju muuta ning tekib buliimia või vastupidi.

Umbes pooled anoreksiat põdenud inimesed paranevad hästi ning ligikaudu 20%-l säilivad mõned sümptomid, seega võib arvata, et vaid üks kolmandik haigestunutest ei parane kuigi hästi. Buliimia puhul on paranemise tõenäosus veelgi suurem – ligi 90%. Söömishäirest paranemise juures on eriti oluline võimalikult varane avastamine ning sekkumine.

Söömishäirete tagamaad on tunduvalt keerukamad, vastasel juhul häired ju ideaalkaalu saavutamisel kaoksid. Sageli on söömishäired seotud sügavamate psüühiliste probleemidega nagu kontrolli puudumine ning madal enesehinnang.

Nagu teiste vaimse tervise häirete puhul, koosnevad ka söömishäirete põhjused mitmetest teguritest ning meedia mõju on vaid üks neist. Mitte kõik meedias eksponeeritud inimesed ei ole ebatervislikult kõhnad või eriti musklilised, samuti ei haigestu söömishäiretesse ju kõik meediaga kokku puutuvad noored inimesed. Söömishäire sümptomeid on kirjeldatud juba üle-eelmisel sajandil, kui iluideaalid olid praegusest erinevad. Kõhnuse ideaali kajastamine massimeedias võib samas olla üks söömishäireid vallandavatest teguritest.