“Kui tunnen end õnnetuna, siis söön igasugu head ja paremat. See peletab kurbuse ja tekitab mingiks ajaks hea enesetunde. Inimesed ju tahavad end hästi tunda, kui neil on halb… Muidugi võiksin vähem süüa, aga ma ei saa millegipärast… Ma olen lihtsalt laisk või on see mul mingi faas elus… Söömishäiret mul küll ei ole!”
Liigsöömishäire korral tarbitakse väga suures koguses toitu lühikese aja jooksul, kuni kõht on ebamugavalt täis ning enesetunne halb. Toitu kasutatakse negatiivsete emotsioonide blokeerimiseks ning enese tuimestamiseks. Söögist lohutuse otsimine või selle abil hingelise tühjuse täitmine aitab neil hakkama saada igapäevase stressi ja pingega. Kontrollimatu söömine tekitab küll ajutise vabanemise tunde, kuid õige pea asendub see süü ja häbiga. Selle häire all kannatajad võivad olla keskmisest suurema kehakaaluga ning neil on keeruline kaalu alandada ja säilitada. Kuigi liigsöömishäire sümptomid on sarnased buliimia ja kompulsiivse ülesöömise tunnustega, ei esine liigsöömishäire korral toidu väljutamist või hilisemat liigse tarbimise kompenseerimist ning häire ilmsiks tulemine võtab selle häire puhul kauem aega.
Tekkepõhjused
Liigsöömishäire kujunemise põhjuseid on mitmeid, hõlmates nii geneetilisi, emotsionaalseid kui ka elukogemuslikke faktoreid. Uuringud on näidanud, et haigus on suuresti seotud hüpotalamuse (organ, mis kontrollib ajus isude regulatsiooni) funktsioneerimisega: valede impulsside edastamise korral on nälja ja küllastuse tundmine häirunud. Füsioloogiliste eripärade kõrval ei tohiks kindlasti tähelepanuta jätta ka sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Ühiskonnas, kus rõhutatakse pidevalt vajadust olla sale, võib inimene tunda end ebaatraktiivsena ning karistada end selle eest üha enama söömisega. Tihti on põhjuseks ka vanemate harjumus pakkuda oma lastele juba varajases lapsepõlves toitu nende lohutamiseks või kiitmiseks. See kujundab välja emotsioonide ajel söömist täiskasvanueas – kogemusele tuginedes tekib tung süüa nii tähistamiseks kui ka murest vabanemiseks. Nagu teistegi söömishäirete puhul, on täheldatud seost ka liigsöömise ja väärkohtlemise vahel.
Sümptomid
Emotsioonide ajel söömine on selle häire puhul võtmeteguriks. Paljud inimesed kasutavad mingites olukordades söögist saadavat rahulolu, et end hästi tunda. Probleemiks saab see alles siis, kui selline käitumine muutub ainsaks viisiks, kuidas emotsioonidega toime tulla või stressi maandada.
●võimetus lõpetada söömine isegi siis, kui tuntakse end füüsiliselt halvasti
● suure koguse söögi söömine lühikese aja jooksul
● söögi peitmine, et seda hiljem salaja süüa
● normaalne söömiskäitumine seltskonnas, õgimine üksi olles
● pidevalt terve päeva vältel söömine, kuhu pole planeeritud konkreetseid regulaarseid toidukordi
● häbi tundmine suure toidukoguse söömise pärast
● söömine on ainus viis enese rahustamiseks
● küllustunde puudumine, hoolimata toidukogusest
● süütunne ning enesetunde langus pärast söömishoogu
● meeleheitlik kehakaalu ja toitumisharjumuste kontrollimine
● kaalutõus
● madal enesehinnang
● depressioon
● ärevus
● kaalukõikumised
● seksuaaliha kadumine
● kõrvaltvaataja silmis dieedi pidamine
● uskumus, et elu oleks kaalu kaotades parem
● füüsilised/meditsiinilised komplikatsioonid:
● ebakorrapärane menstruatsioon
● diabeet
● kõrge vererõhk
● kõrge kolesteroolitase
● hingamisraskused
● südamehaigused
● maksa ja neeru probleemid
● südameseiskumine ja surm
Ravi
Haiguse ravis kasutatakse nii individuaalset nõustamist kui ka grupiteraapiat. Oluline on mõista, et suure tõenäosusega ei ole kannataja liigsöömishäireni jõudmise taga tema üksinda. Seega on tavapärane lähedaste kaasamine paranemisprotsessi, sest just nemad saavad haiget igapäevaselt kõige enam toetada. Esimene samm on kõige raskem, kuid ka kõige tähtsam. Kui raviga on juba alustatud, siis on äärmiselt oluline sellega jätkata seni kuni terapeut on seisukohal, et inimene saab iseseisvalt hakkama. Tugigrupi olemasolu ning regulaarne kohtumine spetsialistiga on liigsöömishäirest tervenemise vältimatuks osaks.
