KUIDAS LAPSI TOETADA?
Ohuolukorras on oluline saada adekvaatset infot toimuva kohta, saada selgeid juhiseid, mida teha tuleb ja kui käesolevalt ohtu ei ole, siis taastada turvatunne.
Lastele tuleb anda infot olukorra kohta – selleks põhiinfo tuleb PPA-lt. Räägi konkreetsetest faktidest eakohasel viisil ning ära jaga lastele oma tulevikuennustusi või kõige hirmsamaid fantaasiad.
Näiteks saab väiksemale lapsele öelda: Saime teada, et kurjategijad tahavad meid hirmutada ja on tahtnud koolides midagi halba teha. Politsei on uurinud ja teinud selgeks, et see on lihtsalt hirmujutt ega vasta tõele. Nad kaitsevad koole ja uurivad, kes meid hirmutada tahtis. Kui meie midagi ohtlikku kuuleme või näeme, anname sellest kindlasti teada ja helistame 112. Suurematele lastele saab rääkida konkreetsemalt faktidest, mis teada on.
LASTELE ON OLULINE TEADA, ET KOOS SAAME HAKKAMA.
Tekita ja soodusta turvatunde taastumist. Selleks sobivad: läheduse pakkumine, tunnete märkamine ja peegeldamine, kuulamine, koostegutsemine, tavaelu rutiinide jätkamine. Hea on laste käest uurida, mida nad on kuulnud ning vastata küsimustele.
Laps ja noor peab saama oma muremõtted välja rääkida, sest stressis inimene ei ole suuteline ka õppima ja muude igapäevaste asjadega ennastsäästlikult toime tulema.
KUULAMINE ON OLULISEM KUI RÄÄKIMINE!
Kuula, lase lastel ja noortel rääkida ning märka, kellel võib-olla vaja lisatuge. Lapsed käituvad ärevusest ja hirmust erinevalt – tõmbuvad endasse, viskavad nalja, käituvad ebasobivalt – need on erinevad tunded, millega laps ei oska toime tulla.
OLE HINNANGUVABA JA PAKU MÕISTVAT SUHTUMIST JA TURVATUNNET.
Hoidu võimalusel täiendavat stressi tekitavatest tegevustest: jätke võimalusel kõrvale pingeid tekitavad tegevused või viige need läbi kõrgendatud hoolivusega (nt kontrolltööd ja testid, võistluslikud tegevused jms) – lapsed, kes tunnevad hirmu, ei ole oma parimas sooritusvalmiduses, kuna meel ja keha tegelevad ohuolukorraga ja vähemalt või suuremal määral ärevusega.
Keskendu positiivsetele märkamistele ja tunnustamisele, jäta kriitika ja korrigeerivad märkused kõrvale – vajame praegu enesekindlust, hakkama saamise tunnet ja jõustamist, mida saame ainult positiivse suhtlemise kaudu.
TEHKE KOOS MIDAGI MÕNUSAT!
Jälgi, et lapsed ei puutuks kokku häiriva materjaliga ega jääks hirmutava infovoo sisse. Vanemate lastega saad rääkida ka allikakriitilisusest.
Hoia ja toeta ennast! Hoolitse enda vaimse tervise vitamiinide eest. Täiskasvanu ei pea oma tundeid laste eest varjama, kuid saab palju ise ära teha, et ennast rahustada. See on hea viis, kuidas näidata eeskuju tunnetega toimetulekul ja lootuse säilitamisel.
LAPSED PEAVAD TUNDMA, ET TÄISKASVANUD SAAVAD HAKKAMA.
