Kogemuslood

Eelmisel aastal elasin kui mustas augus. Mul oli väga raske hommikul voodist välja tulla. Ma tahtsin end teki alla peita… ei tahtnud mitte kellegagi rääkida. Mul oli söögiisu kadunud ja kehakaal langes ka ikka. Mitte miski ei tundunud enam huvitav ja lahe. Kõik oli nõme. Muidu ma olen ikka ju huvitatud päris paljudes asjadest. Ma olin kogu aeg väsinud, uni oli enamasti katkendlik, mingi aeg ärkasin hommikul kell neli, siis jälle tahtsin ainult terve päeva magada. Aga ma teadsin, et pean end käigus hoidma, sest muidu jäävad mu tegemised pooleli. Samas tundus kõik võimatu, ma tundsin, et mitte midagi ei muutu mitte kunagi paremaks.  Veel tundsin, et ei saa enam millegagi hakkama. Mul polnud energiat, tundus, nagu ma oleksin eemal, mu pea ei töötanud. Ma olin kasutu…Täiesti lootusetu… Teised ütlesid, et sa saad sellest üle, see on ajutine, võta end kokku ikka. Aga teadsin, et nad ei saagi minust aru saada. Mul polnud jõudu ka seletada. No kui sa ei tunne midagi, sa ei taha ennast isegi mitte liigutada, mõelda või hoolida, siis on päris keeruline seda teistega arutada ju. Kui keegi ikka südamest tahab teada, eks ta saab siis ikka küsida ka.

Ükskord kukkus mu vend rattaga sõites päris hullusti ja mul oli tunne, et see oli minu süü, kuna vihastasin ta peale hommikul ja tegelikult röökisin talle inetusi. Püüan väga mõelda õigeid asju, aga pähe tuleb igasugust jama ja ma kardan, et põhjustan sellega teistele halba. Vahel kujutan ette et võin ennast kääridega vigastada või et keegi teine komistab ja kukub nina veriseks. Ma ei saa aru, miks mul sellised mõtted on. Jään nendesse mõtetesse nagu kinni. Vahel, kui mul on mingi tegevus pooleli, siis tunnen, et kui ma ei tee seda õigesti, juhtubki midagi halba. Näiteks pannes vihiku vale õpiku peale, võib tekkida mingi probleemi. Tihti tõstangi asju ümber ja see võtab palju aega. Kooliasjadele on päris raske keskenduda nende mõtete tõttu.

Arvan, et kui kellegi käest minu kohta küsida, kirjeldataks mind “muretseja tüübina”. Mu päev algab muretsedes – alustan oma päeva hirmuga, et äkki jään hiljaks ja lõpetan päeva mõttega, et äkki ei kuule ma äratuskella. Rääkimata kõikidest muudest muredest, mis sinna vahele jäävad – mis siis saab, kui juhtub midagi ootamatut, mis rikub minu plaanid? Planeerin põhjalikult alati kõike ette, aga kõike ei saa ju ette näha… Mis siis saab, kui toimub midagi minust olenematut ja näiteks tööasjad ei suju? Mis siis saab, kui tööasjad ei suju ja jään töökohast ilma? Kuidas ma uue töökoha saan? Kui saan uue töökoha, siis kuidas ma sealsete ülesannetega hakkama saan? Kui ma ei saa ülesannetega hakkama, siis jään ju töötuks… Kusjuures ma saan reaalselt aru, et sellisteks muredeks ei ole põhjust, aga ma muretsen ikkagi… Olen sellest ja oma sammude ette planeerimisest kohutavalt väsinud.

Paanikahäire:

Mul oli koolis väga pingeline periood, palju oli mahukaid kodutöid ja mõnel korral sain koolitöö valmis alles hommikuks – siis pidi juba loengusse tormama. Selleks, et ärkvel püsida, jõin ka üsna palju kohvi. Esimesel korral, kui mul hakkas väga halb, sõitsin just bussiga kooli. Tundsin, kuidas rinnus pigistas, käed tõmbusid niiskeks ja süda hakkas peksma. Mul hakkas nii halb, et mõtlesin, et suren. Kuidagi sain bussist maha ja suutsin helistada oma emale. Jäin bussipeatusesse konutama ja ema ootama, hirm oli meeletu. Emaga koos käisime kiirabis – seal selgus, et minuga on justkui kõik korras. Sellegipoolest tundsin järgmistel päevadel kogu aeg klompi kurgus ja bussi peale üldse minna ei julgenudki. Õhtuti ja öösiti tundsin lämbumistunnet ja paaril korral hakkas süda taas peksma. Perearsti juures selgus, et tegemist on paanikahäirega.

Alati, kui pean asju ajama või üldse kuhugi minema, lähen närvi. Lähen närvi isegi näiteks poejärjekorras seistes ja kassapidajani jõudmist oodates – millegipärast tekitab see hirmu, et äkki ei leia ma piisavalt kiiresti õiget rahasummat ja siis peavad kõik minu taga ootama. Kui pean kuhugi helistama, hakkab mu süda peksma ja pea läheb justkui tühjaks. Vahel ma ei helistagi ja sellest võib jama tulla, sest midagi olulist jääb seetõttu tegemata või ütlemata. Viimasel ajal on mul raske ka sõpradega suhelda – ma tunnen, et ei oska midagi normaalset öelda – kõik head mõtted tulevad pähe alles pärast vestlus. Tahaksin väga olla samasugune nagu kõik teised – suhelda vabalt ja käia igal pool, aga lähen täitsa krampi. Mis mul küll viga on?