Siin on näide ühest võimalikust viisist.

Esmalt pööra tähelepanu iseenda tunnetele – ära lähene noorukile enne, kui oled ise rahulik ja enda emotsioonid ära maandanud. Seejärel vali vestluseks aeg, mille puhul tead, et saate rahus rääkida kahekesi ning mingeid ajalisi piiranguid või teiste inimeste sekkumisi ei tule ette.

1. Alusta vestlust sellest, mida oled märganud. Näiteks: „Mari, ma soovin Sinuga rääkida. Mulle tundub, et Sa ei ole päris Sina ise enam ja ma olen Sinu pärast mures.“
2. „Ma olen märganud, et Su kätel on on jäljed, ja see paneb mind mõtlema, kas Sa vigastad ennast.“
3. Tõenäoliselt muutub noor kaitsvaks, aga ära lasku temaga võimuvõitlusesse. Ole valmistunud selleks ning jää empaatiliseks. Pea meeles, et noore jaoks on see ilmselt raske hetk ning ta proovib samal ajal tulla toime oma häbi, viha ning ärevusega
4. Kinnita noorele, et oled seal tema toetamiseks ja aitamiseks ning saad aru, et see on tema jaoks keeruline
5. Anna ülevaade võimalikest järgmistest sammudest: „Vaatame koos enesevigastamise töövihikut“ või „paneme aja perearsti/vaimse tervise õe/psühholoogi juurde“ ning kinnita, et leiate viise, kuidas selles olukorras toime tulla ja toetad teda kogu protsessi vältel

Kõige olulisem on kuulata, kuulata ning veelkord kuulata noort! Ära ärritu, ära jaga hinnanguid ega esita talle ultimaatumeid, vaid anna mõista, et näed teda inimesena ja tahad talle pakkuda tuge. Kui vaja, leia vaimset tuge ka iseendale.

Siinkohal on hea lähtuda põhimõttest, et kuidas ma räägin võib olla tunduvalt olulisem sellest,  kas ma räägin. Paljud inimesed, kes on end vigastanud, tunnevad seetõttu suurt häbi. Rääkides tuleb meeles pidada, et igasugused sildid ja hinnangud (nt „see on nii rumal“) võivad panna inimest veelgi enam häbi tundma ja see omakorda viia uuesti ennastvigastava käitumiseni. Kui aga rääkida malbelt ja rahulikult, on ohud rohkemaks enesevigastamiseks üldiselt üsna maandatud.

Lihtsaim viis selle väljaselgitamiseks on temalt otse küsida. Välise vaatluse põhjal üksi ei saa eristada, millisel eesmärgil keegi end vigastab. Küll aga on võimalik tähele panna mõningaid ütlemisi või käitumisi, mille puhul on edasine tähelepanelikkus eriti oluline. Loe selgeks ohumärgiks, kui keegi:

• räägib ja naljatab enesetapust
• avaldab näiteks selliseid mõtteid: „Oleks parem kui ma oleksin surnud“, „Soovin, et ma kaoksin igaveseks“, „Kui mind enam ei ole, siis…“, „Varsti ma ei tüüta sind enam.“ jms
• räägib surmast positiivses ja lootusrikkas toonis, näiteks „Kui ma sureksin, siis inimesed armastaksid mind rohkem“; kirjutab surma-teemalisi jutte ja luuletusi
• käitub enda suhtes hoolimatult, temaga juhtub tihti tõsiste vigastustega õnnetusi
• annab ära, jagab laiali või viskab ära väärtuslikke esemeid
• jätab perega ja sõpradega hüvasti erilisel moel, tavapärasest erinevalt
• varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid
• kirjutab enesetapukirju
• teeb arusaamatuid või veidraid mõtteavaldusi

Ebamäärasemad, kuid siiski ohumärgid on, kui:

• ta tõmbub enesesse, eraldub perest ja sõpradest
• käitub tavapärasest oluliselt erinevalt
• tal on koolis probleeme
• tema söögiisus ja magamisharjumustes on muutusi
• ta ei huvitu varasemalt rõõmu pakkunud tegevustest
• on jätnud hügieeni ja välimuse unarusse

Need tunnused võivad viidata ka muudele psüühikahäiretele või kriisidele ja probleemidele. Selliste muutuste tähelepanemisel on kõige parem noore käest küsida, kuidas tal läheb või mis tal mõttes mõlgub.

• A Self-Harm self-help workbook for young people in secondary school. https://cavuhb.nhs.wales/files/resilience-project/rp-changes-18-8/self-harm-self-help-workbook-english-pdf
• Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut. (2011). SEYLE Õpilaste ja õpetajate baasuuringu tulemused – Vaimne tervis ja riskikäitumine.
• Vale, H., Nixon, M. K., Kucharski, A. (2008). Working with Families and Adolescents with NSSI. In Self-Injury In youth: The Essential Guide to Assessment and Intervention (lk 237-256). Routledge.
• Quish, L. (2015). Overcoming Self-Harm and Suicidal Thoughts. Hammersmith Health Books.
• House, A. (2019). Understanding and Responding to Self-harm: The One-Stop Guide: Practical Advice For Anybody Affected by Self-Harm. Profile Books LTD.

Enesevigastamine võib tunduda loogiline kaitsemehhanism vältimaks või “saamaks lahti” häirivatest ja valusatest tunnetest. On üldlevinud hoiak, et emotsioonid on ebasoovitavad. Tõde on see, et kõik meie emotsioonid, kaasa arvatud valusad, on inimese elus normaalsed ja hädavajalikud ning me ei saa nende tundmist välistada. Enesekahjustamise harjumusest vabanemine tähendab õppimist, kuidas negatiivseid tundeid taluda ja ebatõhusate tunnetega toimetulekuviisi asendamist tõhusamate meetoditega.

Järgnevalt saad lugeda ja samaaegselt mõelda oma ennastkahjustavast käitumisest. Pane tähele, kas enesevigastamisest lugemine tekitab sinus soovi ja tungi ennast vigastada. Sel juhul loe ja tee harjutusi kellegagi koos.

NB! Töölehe täitmine võib vallandada enesevigastamise tungi. Kui tunned tungi ennastkahjustavalt käituda, siis täida töölehte kellegagi koos. .

• Seletamatud haavad ja armid: enamasti asuvad need randme ja käevarre piirkonnas, reitel, rindkerel, kõhul
• Vereplekid riietel, käterätikutel, voodipesul; verised salvrätikud
• Igapäevaste asjade hulgas (näiteks kotis, öökapil või mujal) on teravad esemed nt žiletiterad, noad, nõelad, klaasitükid, terava servaga pudelikorgid jms
• Sagedased „õnnetused“: kui inimene end vigastab, siis võib ta väita, et tal juhtub tihti 
väikseid õnnetusi, nagu äralöömised või noaga sisse lõikamised. Ta teeb seda selleks, et ümbritsevatele oma haavu ja arme põhjendada
• Armidega kehapiirkondade varjamine: inimene, kes end vigastab, võib kanda jalgu või käsi varjavaid riideid (pikki pükse, pikki varrukaid) ka siis, kui on väga soe; ta võib keelduda randa või sauna minemast
• Soov olla pikka aega segamatult üksinda, eriti vannitoas või magamistoas
• Eraldumine, ärrituvus

Enesevigastamine on iseendale tahtlikult valu tegemine, oma kehale kahju tekitamine. Enesevigastamise viise on palju ning sugugi mitte kõik neist ei jäta kehale jälgi. Sageli on enesevigastamise eesmärgiks sisemiste pingete leevendamine. Eestis on leitud, et umbes iga kolmas kooliõpilane on end vähemalt korra tahtlikult vigastanud ning mõnevõrra enam on seda juhtunud neidude seas.

Ennastvigastav käitumine ei võrdu alati suitsidaalsusega: mõnikord võib ennastvigastav käitumine esineda suitsiidimõtetest täiesti eraldi. Samas võib ennastvigastav käitumine käia kaasas ka suitsiidimõtetega.

Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjusi ja seletusi, aga tihti on inimestel, kes ennast vigastavad, üpris keeruline neid täpselt sõnastada. Mõned ütlevad, et kehaline valu leevendab mõneks hetkeks mõtetest ja tunnetest tingitud valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotsioonidega toimetuleku viisiks. Ennast vigastatakse ka iseenda karistamiseks või hoopis tagant sundimiseks, julgustamiseks, sisemise pinge väljaelamiseks, aga ka teistele oma valu näitamiseks või hoopis teistele haiget tegemiseks.

Enesevigastamine on oma olemuselt üsna sarnane sõltuvuskäitumisele. Valu tundes hakkab meie keha tootma kehasiseseid valuvastaseid heaoluhormoone – endorfiine. Endorfiinid koos ise oma peas loodud enesevigastamise põhjendustega tekitavad tugeva, sõltuvusliku iseloomuga harjumuse. Sarnaselt sõltuvusele võib inimene mõista, et tema käitumine ei ole tervislik, kuid ta ei suuda seda peatada. Seetõttu tavaliselt varjatakse ennastkahjustavat käitumist.

Enesevigastamist on oluline eristada enesetapukatsest, kuna nende eesmärgid on väga erinevad. Esimese puhul on tegemist endale valu põhjustamisega, mitte eesmärgiga elust lahkuda. Tuleb aga olla tähelepanelik, sest kui keegi ennast vigastab, võib ta samal ajal mõelda ka enesetapust. See, et ennast vigastav inimene on lihtsalt „tähelepanu otsija“ ja tema puhul enesetapurisk puudub, on müüt. On oluline teada, et ennastkahjustav käitumine võib olla eluohtlik ja lõppeda surmaga. Enesevigastamine on suuruselt teine enesetappu ennustav tegur (esimene on varasem suitsiidikatse). Seetõttu on oluline enesevigastamise eesmärgist hoolimata leida enesevigastamise asemele muud turvalisemad enda käitumise juhtimise ja tunnetega toimetulemise viisid.