Põhjused
Paanikahoogude ja paanikahäire tekkimisel ei ole ühte kindlat põhjust, tavaliselt on vaja mitut kokkulangevat tegurit, mille hulka kuuluvad keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus.
Ajukeemia
Inimese aju on üks keeruline organ, mille toimimist uuritakse innukalt, kuid päris 100% kindlusega selle kohta täpset seletust anda ei saa, alljärgnevalt on ära toodud üks arvatav ärevuse tekkimise teekond.
Ärevust seostatakse aju ühe põhilise virgatsaine serotoniiniga ning ajutüve osa amügdalaga. Virgatsainete ülesanne on toimetada ajus informatsiooni ühelt närvirakult teisele ning erinevad omavahel seotud aju osad analüüsivad nii kehas kui kehast väljastpoolt saadud informatsiooni, et luua sobilik reaktsioon.
Esmalt tajub inimene mingit olukorda, mida analüüsib aju prefrontaalne ajukoor ja insula, hinnates selle kas ohtlikuks või ohutuks. Selline info salvestatakse mäluga seotud hippokampusesse. Hippokampus ning aju teised mainitud struktuurid mõjutavad ohtlikuks hinnatud olukorra puhul amügdalat, mis stimuleerib omakorda ajustruktuure, mille tulemusel tekib füsioloogiline ja käitumuslik erutuvus, vabaneb adrenaliin, kiireneb hingamine ning luuakse valmisolek vältivaks ja kaitsvaks käitumiseks.
Kui mingil põhjusel on aju arenemise jooksul amügdala ja sellega seotud ärevuse süsteem liiga tihti või liiga intensiivselt kasutuses olnud, muutub see süsteem tundlikumaks kui vaja ning reageerib hinnanguga „oht“ ka täiesti ohututes olukordades. Arvatakse, et kui serotoniini on liiga vähe, võib aju reageerida üle ja tekitada ärevust ja hirmutunnet siis, kui see ei ole inimesele kasulik, vaid hakkab hoopis elu häirima.
Ärevuse süsteemi liiga tundlikuks muutumise täpseid põhjusi ei teata ning iga inimese puhul võib see olla veidi erinev; üldiselt on tegemist siiski ilmselt ülemäärase stressi tagajärjega. Stressi võivad aga tekitada erinevatele inimestele erinevad asjad ning olukorrad.
