Enesetapp – müüdid ja tegelikkus

Umbes 80% inimestest, kes võtavad endalt elu, on oma kavatsusest eelnevalt teada andnud mõnele lähedasele, sõbrale, nõustajale või arstile enesetapule eelnenud nädalate ja kuude jooksul. Suitsiidist rääkimine võib olla abipalve suitsidaalse inimese poolt.

Kui on tegemist ilmselgelt suitsidaalse inimesega või te kahtlustate, et inimesel on depressioon, siis ei saa lubadust pidada. Ainuüksi kinnine ümbrik koos nõudega saladust hoida on ohumärk. Selline käitumine võib viidata progresseeruvale suitsidaalsusele.

Kõiki suitsiidikatseid ja ähvardusi tuleb võtta tõsiselt. On lubamatu ignoreerida suitsiidikatset, võttes seda kui tähelepanuvajaduse väljendust.

Tavaliselt suudavad mahajäänud pärast lähedase suitsiidi meenutada mitmeid olukordi, kus suitsidaalne inimene püüdis oma kavatsusest märku anda. Oluline on teavitada suitsidaalse inimese lähedasi suitsiidiga seotud ohumärkidest.

Sageli ei tea suitsiidikatse sooritajad, kas nad tahavad elada või surra. Sellist nähtust nimetatakse suitsidaalseks ambivalentsuseks – osa inimesest tahab elada, kuid samas tundub suitsiid ainukese viisina talumatust olukorrast pääsemiseks. Ambivalentsus tähendab siin võrdselt tugevaid tundeid ehk inimene tunneb võrdselt tugevat vajadust surra ja ka elada. Sellises olukorras võib juhtuda, et suitsidaaine inimene jätab nö teiste otsustada, kas surra või mitte. Inimene sooritab suitsiidikatse, jättes seega ennast teistele leida. Nõustamisel on oluline meeles pidada, et suitsidaaine kriis möödub sageli suhteliselt kiiresti. Suitsiid on pöördumatu lahendus ajutisele probleemile. Suitsidaaine ambivalentsus annab olulise võimaluse ennetuseks, kuna siin on võimalik ära kasutada inimese kahtlusi positiivse väljundi leidmiseks.

Suitsiidist rääkimine ei vallanda suitsidaalset käitumist ega mõtlemist. Selleks, et saada abi oma emotsioonide selgitamisel ja tõlgendamisel, peab suitsidaaine inimene neid esmalt väljendama. Oma tunnetest rääkimine on esimene samm kriisi ületamiseks. Nõustamisseansi jooksul peaks siiski olema ettevaatlik ning avama probleemistikku samm-sammult, mitte liialt kiirustades.

Mõlemad on teismeeas tavapärased. Depressiooni väljendusviisides esineb noorukitel võrreldes täiskasvanutega mõningaid erinevusi.

Kuigi depressioon on oluline suitsiidi riskifaktor, ei pruugi see olla primaarne igas suitsiidikatses või suitsiidijuhtumis. Suitsiidi riskiteguriteks on ka teised psühhiaatrilised haigused nagu skisofreenia, ärevushäired ja anoreksia. Inimene, kellel ei esine ühtegi eelpool nimetatud seisundeist, võib samuti käituda suitsidaalselt.

Palju enesetappe sooritatakse just paranemise ajal, kui inimesel on jõudu ja tahtmist teha enesehävituslik mõte teoks. Näiteks noorukitel esineb suurim risk suitsiidikatseks kolm kuud pärast eelnevat katset oma elu lõpetada. Nõustamisel peaks tähele panema, kas väliselt nähtav paranemine võib tähendada hoopis inimese kindlat otsust surra. Inimesele annab mingile probleemile lahenduse leidmine tavaliselt kergendustunde. Suitsidaalse või depressiivse inimese puhul võib leitud lahenduses peituda kindel otsus oma elu lõpetada suitsiidiga.

Enamik inimesi käituvad suitsidaalselt vaid teatud perioodi oma elus. Kiire abi ja toetuse korral inimene tõenäoliselt paraneb ja naaseb tavapärasesse elurütmi ilma suitsidaalsete mõtete koormata.

Suitsidaalse inimese kogu suhtlusringkond saab abistada läbi emotsionaalse toetuse ja julgustuse. Sotsiaalne toetus on üks olulisemaid tegureid suitsidaalsuse ennetamisel. Ka psühhoteraapia toetub olulisel määral inimese sotsiaalse võrgustiku toetusele.