Tõsta vaimne tervis ja psühhosotsiaalne tugi kriisivalmiduse keskseks osaks.

• Ellujäämisoskuste, varjumise ja evakuatsiooni kõrval tuleb elanikkonnale õpetada ka vaimse tervise esmaabi, stressireaktsioonide ja emotsioonidega toimetulekut – treenida vaimset vastupanuvõimet.
• Riigijuhtide kommunikatsioon peab andma selgeid, regulaarseid ja praktilisi juhiseid, mis suurendavad tegutsemisvõimet, lootust ja (vaimset) valmisolekut, mitte ainult ohutaju.

Käsitleda noorte vaimse tervise abi kättesaadavust kui julgeolekuinvesteeringut.

• Noorte vaimse tervise mured mõjutavad haridusteed, tööellu jõudmist, sotsiaalset kuuluvust ja riigikaitsesse panustamist. Vaja on varajast märkamist koolides, noorsootöös ja esmatasandil, astmelist abi, kiiret nõustamist ning tuge noortele, kellel on risk jääda haridusest, tööelust või kogukondlikust elust kõrvale.
• Tugevdada ajateenijate vaimse tervise tugisüsteemi: sõelumine ja abini suunamine enne teenistust, madala lävega ja konfidentsiaalne abi teenistuse ajal ning sihitud stigma vähendamine, eriti noorte meeste seas.

Tugevdada kaitseväe, jõuametite ja esmareageerijate vaimse tervise hoidmist.

Kaitseväes, politseis, päästes, vanglateenistuses, meditsiinis ja kriisijuhtimises tuleb rakendada regulaarset vaimse tervise hindamist, konfidentsiaalset nõustamist, supervisiooni, traumateadlikku juhtimist ja mõistlikku töökoormuse korraldust.

Vaimse vastupidavuse integreerimine baasõppesse. Siseturvalisuse baasõppesse tuleb lisada kohustuslik moodul, mis katab traumateadlikkuse alused, kriminogeense mõtlemise äratundmise, kriisisuhtlemise ning vaimse tervise hoidmise strateegiad pikema karjääri vältel.

Tuleks kehtestada seadusandlik kohustus tagada eesliinitöötajatele regulaarne, tööajast toimuv kovisioon ja supervisioon ning stigmavabad iga-aastased vaimse tervise ülevaatused – analoogselt töötervishoiu kohustuslike arstlike kontrollidega.

Vähendada väärinfo, küberpettuste ja agressiooni mõju ühiskonnas.

Meedia-, digi- ja allikakriitilisus peab olema osa haridusest, täiskasvanuharidusest ja elanikkonnakaitsest. Riigi, pankade, platvormide, telekomide, koolide ja kogukondade koostöös tuleb tugevdada pettuste varajast tuvastust, ohvrite nõustamist ning küberkiusamise, manipulatsiooni ja vaenuliku mõjutustegevuse ennetust.

Ennetada polariseerumist ja radikaliseerumist kogukondliku kuuluvustunde kaudu.

Radikaliseerumise suhtes on haavatavamad noored, kellel on trauma, vaimse tervise raskused, kiusamiskogemus, nõrgad pere- või kogukonnasidemed või sotsiaalne isolatsioon [8]. Seetõttu tuleb tugevdada koolide, noorsootöö, kogukondade ja vaimse tervise teenuste võimekust märgata varaseid riske ning pakkuda kuuluvust, dialoogi ja tuge enne, kui probleem muutub julgeolekuriskiks.

Vähendada vägivalda kui siseturvalisuse ja vaimse tervise riski.

• Ühiskondlik turvalisus algab kodust, koolist ja kogukonnast. Tuleb jõustada lähisuhtevägivalla vastaseid meetmeid, vähendada seksuaalvägivallaga seotud häbimärgistamist, selgitada vägivalla ja ahistamise õiguslikku käsitlust digiruumis ning laiendada tõenduspõhiseid kiusamisennetuse programme koolides ja tõsta teadlikkust töökiusust töökohtades.
• Traumateadlik lähenemine riiklikes abiteenustes. Riiklik esimene kontaktpunkt tuleb ümber disainida nii, et inimene ei pea oma vägivalla kogemise lugu korduvalt rääkima – vaja oleks ühtset juhtumikorraldajat, kes saadab inimese läbi süsteemi. Paralleelselt tuleks alustada riiklikku koolitusprogrammi traumateadliku suhtlemise alal kõigile abisüsteemi spetsialistidele ning reformida terminoloogiat, et keelekasutus oleks jõustav ja taastaks inimese tegutsemisvõime, mitte ei kinnistaks ohvri identiteeti.
• Tuleb kehtestada kõigile patrullpolitseinikele kohustuslik koolitusmoodul lapse traumareaktsiooni äratundmiseks ja esmaseks stabiliseerimiseks. Samuti peaks laiendama Lastemaja tüüpi sekkumisvõimekust ühtse riikliku standardina, millele tuleb tagada selge rahastus, mis ei sõltu projektipõhisusest.
• Asutustevaheline teabejagamise kohustus. Eesti andmekaitse raamistik on korralik, kuid selle rakendamine on kohati muutunud omaette eesmärgiks – kaitstakse andmeid, mitte inimesi. Abi osutamise eesmärgil tuleb seadusandlust muuta nii, et raske isikuvastase vägivalla puhul asendub andmekaitse dogmaatika proaktiivse teavitamiskohustusega.
• Toimepanijatele suunatud rehabilitatsiooniprogrammid. Luua seadusandlik alus kohustuslikele vägivallast loobumise programmidele, mis rakenduvad kohtumääruse alusel paralleelselt karistusega; rahastada pilootprogramm ja hinnata tulemusi süstemaatiliselt vähemalt kaheaastase järelkontrolliga.

Lisada vaimse tervise mõju hindamine keskkonna-, kliima-, transpordi-, energia-, haridus- ja ruumiotsustesse.

Suurtemahulisemate otsuste puhul tuleb:

● täiendada tervisemõju ja keskkonnamõju hindamise juhiseid vaimse tervise kontrollküsimustega;

● siduda vaimse tervise mõju riiklike planeeringute, liikuvuskavade, kliimakohanemise ja elurikkuse strateegiatega.

Seada riiklikuks eesmärgiks teha kättesaadavaks ligipääs rohe- ja sinialadele.

Igal inimesel, eriti lastel, eakatel ja haavatavamatel rühmadel, peab olema igapäevane ligipääs kvaliteetsele looduskeskkonnale: parkidele, tänavapuudele, kogukonnaaedadele, looduslikele kooli- ja lasteaiaõuedele, matkaradadele, vaiksetele puhkealadele, põlismetsadele ja puhastele veekogudele.

● seada riiklik mõõdik: kui suur osa inimestest elab kvaliteetsest rohe- või sinialast lühikese jalutuskäigu kaugusel;

● rahastada tänavapuude, parkide, looduslike kooliõuede, kogukonnaaedade, matkaradade, veekogude ligipääsu ja elurikkust toetavate puhkealade arendamist;

● suunata investeeringud eelisjärjekorras piirkondadesse, kus on korraga suurem sotsiaalne haavatavus, kehvem õhukvaliteet, suurem müra ja väiksem ligipääs loodusele.

Muuta haridusasutuste ümbrus vaimset tervist toetavaks, roheliseks ja turvaliseks keskkonnaks.

● Riiklikult tuleb toetada haridusasutuste hoovialade müra- ja õhusaaste seiret, liikluskoormuse vähendamist, varju ja haljastuse lisamist ning vajadusel mängu- ja õuealade ümberkujundamist väiksema keskkonnakoormusega aladele. Kooli- ja lasteaiaõued peavad pakkuma liikumist, rahunemist, varju, loovust ja looduskontakti.

● Lapsepõlves kogetud rohelisem elukeskkond on seotud madalama psühhiaatriliste häirete riskiga hilisemas elus.

Käivitada rohelise sotsiaalse retsepti piloot.

Käivitada programm, mille raames vaimse tervise raskuste ja üksildusega maadlevate inimestega töötavad spetsialistid saaksid suunata inimesi juhendatud looduspõhistesse tegevustesse: jalutusgruppidesse, kogukonnaaedadesse, loodustalgutele, matkagruppidesse ja noorte loodustegevustesse.

● alustada 3–5 piirkonnas piloteerimist;

● rahastada tegevusi, mitte ainult koordineerimist: juhendatud jalutusgrupid, kogukonnaaiad, loodustalgud, matkagrupid, eakate looduses liikumine, noorte loodustegevused;

● mõõta mõju heaolule, üksildustundele, ärevusele, depressiivsusele, liikumisele ja teenusekasutusele.

Rahastada looduskaitse, keskkonnahariduse ja vaimse heaolu ühistegevusi ning toetada keskkonnatöötajate ja -aktivistide vaimset tervist.

● Keskkonnatalgud, loodusharidus, keskkonnafilmide ja -sisu loomine, koolide loodustegevused ja kogukondlikud taastamisprojektid peaksid sisaldama ka refleksiooni, õppimist ja kogukondlikku tuge. See aitab muuta kliimamure tegutsemisvõimeks.

● Kuna keskkonna- ja kliimateemalised vaidlused on sageli pingelised ja polariseerunud, tuleb keskkonnatöötajatele, looduskaitsjatele ja aktivistidele pakkuda supervisiooni, läbipõlemise ennetust, konfliktidega toimetuleku tuge ja vaimse tervise esmaabi oskusi.

Arendada välja ja püsivalt rahastada astmelise vaimse tervise abi süsteem.

● Vaimse tervise abi peab algama madala lävega nõustamisest – digitoest, kogukonnategevustest ja vähese intensiivsusega psühholoogilistest sekkumistest ning liikuma vajaduse korral edasi esmatasandi meditsiini ja spetsialiseeritud ravini. Astmeline abi peab olema tagatud elukaare üleselt. Alumiste astmete teenused vajavad püsivat rahastusmudelit.

Tuua vaimse tervise tugi igasse perearstikeskusesse ja esmatasandile.

● Igas perearstikeskuses peab olema kättesaadav vaimse tervise õe ja kutsega psühholoogi teenus. Perearstidele ja -õdedele tuleb anda piisav tööaeg, rahastus ja suunamisteed, et nad saaksid vaimse tervise raskusi varakult märgata ning pakkuda esmast tuge.

● Suurendada vaimse tervise õdede ja psühholoogide kutseaastate riiklikku tellimust.

Tagada esmane vaimse tervise abi sõltumata ravikindlustusest.

● Madala läve psühholoogiline abi, kriisitugi ja suitsiidiennetus peavad olema kättesaadavad ka ravikindlustuseta inimestele. Vaimse tervise abi hilinemine suurendab kulusid tervishoiule, sotsiaalkaitsele, töövõimele ja peredele.

Integreerida vaimse tervise tugi sotsiaalteenustesse ja kogukonnateenustesse.

● Sotsiaal- ja tervishoiusüsteem peavad toimima inimese jaoks ühe teekonnana. Võlanõustamine, toimetulekutugi, koduteenused, eakate teenused, peretugi, sõltuvusabi, vägivallaohvrite abi ja töövõime tugi peavad sisaldama vaimse tervise märkamist ning lihtsat suunamist sobivale abile. Sotsiaalsed retseptid, huvitegevus, loodustegevused ja kogukonnategevused tuleb siduda tervise- ja sotsiaalsüsteemiga.

Kujundada laste ja perede vaimse tervise tugi perepõhiseks, mitte lapse ja vanema vahel killustatuks.

● Lapse vaimse tervise või käitumisraskuse korral tuleb tavapäraselt toetada ka vanema toimetulekut, paarisuhet ja pere igapäevast hakkamasaamist. Vanemlusprogrammid, perenõustamine, Räägime Lastest lähenemine, sünnitusjärgne tugi ja madala läve pereteenused peavad olema üle Eesti nähtavad, elukohalähedased ja järjepidevalt rahastatud.

Pakkuda sihitud tuge haavatavatele rühmadele.

● Eraldi tähelepanu vajavad lapsed ja noored, rasedad ja sünnitusjärgses perioodis vanemad, sotsiaalmajanduslikes raskustes pered, vägivallaohvrid, sõltuvusprobleemidega inimesed, eakad, üksildased inimesed ning krooniliste haigustega inimesed. Teenused tuleb kujundada nii, et inimene ei peaks abi otsimiseks läbima keerukat süsteemi.

Muuta suitsiidiennetus püsivaks riiklikuks süsteemiks.

● Suitsiidiennetus tuleb viia projektipõhisest tegevusest riiklikuks, püsivalt rahastatud ja valdkondadeüleseks süsteemiks. Selleks tuleb anda Eesti suitsiidiennetuse tegevuskavale selge mandaadi ja rahastusega rakendusplaan, luua suitsiidikäitumise andme- ja seiresüsteem, muuta suitsiidikatse järgne järelkontakt raviteekonna osaks, koolitada eesliinitöötajaid ning tagada tugi suitsiidist mõjutatud lähedastele, koolidele, töökohtadele ja spetsialistidele.

Riik peab looma ja rahastama lapse ja noore heaolu ökoloogilise koostöömudeli, mis hõlmab ennetust ja varajast sekkumist kogu haridusteed: lasteaeda, üldhariduskooli, kutsekooli, noorsootööd ja huviharidust.

Mudeli tuum on kolm ühist praktikat:

● Ühine märkamine. Märkamine ei ole sildistamine, vaid võimalus tegutseda enne kriisi.

● Ühine tähendusloome. Lapse või noore olukorda ei tõlgenda iga osapool eraldi.

● Ühine tegutsemine. Tugi ei jää üldiseks soovituseks, vaid muutub tegevusplaaniks: igal osapoolel on selge roll, konkreetne tegevus ja ajaraam.

Tagada igas piirkonnas lapse ja noore heaolu tugivõrgustik.

Luua maakondlikud või piirkondlikud vaimse tervise ja haridustoe tiimid, mis toetavad lasteaedu, koole, kutsekoole, noortekeskusi ja peresid. Psühholoogiline abi ja madala läve nõustamine peavad olema tasuta ja kiiresti kättesaadavad sõltumata noore elukohast või pere sissetulekust.

Viia vaimse tervise ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused süsteemselt õppesse.

Alustada juba lasteaias ja jätkata kõigis kooliastmetes, kutsekoolides, noorsootöös ja huvihariduses. Õpetada tuleb praktilisi sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid ja vaimse tervise hoidmise alustalasid: uni, liikumine, suhted, emotsioonid, stress, läbipõlemise ennetus, abi küsimine, digipädevus-ja hügieen, meediapädevus, kiusamise ennetus ja radikaliseerumise riskide märkamine.

Toetada õpetajaid, tugispetsialiste, noorsootöötajaid ja huvihariduse juhendajaid.

Laste vaimset tervist ei saa parandada ilma täiskasvanute töötingimusi parandamata. Vajalikud on realistlik töökoormus, töötasu, supervisioon, vaimse tervise esmaabi oskused, koostööaeg ja kaasaegne juhtimine.

Tagada laste ja noorte sisuline kaasamine.

Õpilased ja noored peavad olema kooli, kutsekooli, noortekeskuse ja KOVi tasandil kaasatud heaolu, õppekoormuse, tugisüsteemide ja ennetustegevuste kujundamisse. Noori ei tohi käsitleda ainult toe saajatena, vaid lahenduste kaasloojatena.

Rahastada noorsootööd ja huviharidust kui vaimse tervise kaitsetegurit ja ennetusvaldkonda.

Igal noorel peab olema ligipääs turvalistele kolmandatele kohtadele, huvitegevusele, liikumisvõimalustele, loovtegevustele ja usaldusväärsetele täiskasvanutele sõltumata pere majanduslikust olukorrast või omavalitsusest.

Tunnistada kultuuri vaimse tervise ja heaolu taristuna.

● Riiklikes arengukavades ja kohalikes strateegiates tuleb selgelt sõnastada, et kultuuriosalus on vaimse tervise, üksilduse ennetuse, sotsiaalse sidususe ja kogukondliku heaolu kaitsetegur. Kultuuri ei tule käsitleda ainult valdkondliku toetuse, vaid ka ennetuse, rahvatervise ja ühiskondliku vastupanuvõime osana.

Vähendada ebavõrdsust kultuuriosaluses.

● Kultuurist saadav kasu ei tohi sõltuda inimese sissetulekust, elukohast, vanusest, puudest, transpordivõimalusest ega pere taustast. Riik peab seadma sihiks kultuuriosaluse kasvu eakate, maapiirkondade elanike, väiksema sissetulekuga perede, puuetega inimeste ning noorte seas väljaspool suuremaid keskusi.

● Selleks on vaja püsivaid ligipääsumeetmeid: kultuuriranitsa meetme laiendamine ka kutsekoolidele ja gümnaasiumidele, tuua kultuuriosalus erisoodustusmaksu alt välja ja võimaldada seeläbi tööandjatel soodustada kultuuriosalust.

Pakkuda kultuuripõhist sotsiaalset retsepti.

● Avada meede, mille raames vaimse tervise riskidega inimestega töötavad spetsialistid saavad suunata inimese sobivasse loov- või kultuuritegevusse: koori, kunstiringi, muuseumiprogrammi, lugemisgruppi, teatriprojekti, tantsu, päranditegevusse või kogukondlikku kultuurisündmusse. 2024. aasta süstemaatiline ülevaade leidis, et kultuuriretsepti programmid parandavad psühhosotsiaalset heaolu ning pakuvad nii sotsiaalseid kui psühholoogilisi kasusid [6].

Toetada laste, noorte ja eakate kultuuriosalust kui ennetust.

● Kultuuriosalus aitab kujundada identiteeti, eneseväljendust, kuuluvust ja tähendust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata lastele ja noortele, kellel on suurem risk tõrjutuseks või riskikäitumiseks, ning eakatele, kelle puhul kultuuriosalus võib vähendada üksildust ja sotsiaalset isolatsiooni. Koolide, noortekeskuste, huvikoolide, raamatukogude, muuseumide ja hooldekodude koostöö peab olema strateegiline, mitte projektipõhine.

Kaitsta kultuuritöötajate vaimset tervist ja töötingimusi.

● Kultuur toetab ühiskonna vaimset tervist, kuid kultuuritöötajad ise võivad olla haavatavad. Ebakindlad sissetulekud, projektipõhisus, subjektiivne hindamine, konkurents, esinemissurve ja mitmel töökohal töötamine on vaimse tervise riskitegurid. Kultuurisektoris tuleb kujundada miinimumstandardid õiglasemaks tasustamiseks, läbipaistvamateks lepinguteks, sotsiaalkaitseks, vaimse tervise toeks, supervisiooniks, kovisiooniks ja töökoormuse juhtimiseks.

Tunnistada põllumajandustootjate vaimne tervis toidujulgeoleku ja maaelu kestlikkuse osaks.

● Lisada põllumajandustootjate vaimne tervis ja riiklike strateegiate, maaelu poliitika, riskijuhtimise ja kriisipakettide läbivaks teemaks. Uute toetustingimuste, kontrollisüsteemide ja keskkonnanõuete puhul tuleb hinnata ka nende mõju tootjate halduskoormusele, töövõimele ja psühhosotsiaalsele pingele.

Lisada vaimse tervise tugi põllumajanduse nõuande- ja teadmussiirdesüsteemi.

● Vaimse tervise esmase märkamise, stressi- ja läbipõlemise ennetuse ning abini suunamise oskused tuleb integreerida AKISesse, METKi teadmussiirdesse, põllumajandusnõustajate, konsultantide, koolitajate ja tootjaorganisatsioonide töösse. Tugi peab olema viidatud kanalites, mida talunik juba kasutab: nõuandeteenused, PRIA, METK, loomaarstid, pangad, raamatupidajad, kindlustus ja valdkonna organisatsioonid. Riik peab looma põllumajandustootjale ühe madala lävega abitee, kus finantsnõustamine, riskijuhtimine, õiguslik tugi, sotsiaalabi ja vaimse tervise esmane abi on ühises süsteemis.

Laiendada asendustaluniku teenust ja puhkusevõimalusi.

● Põllumajandustootjal peab olema võimalik puhata, haigestuda, hoolitseda pere eest ja kriisist taastuda ilma, et talu, loomad või tootmine ohtu satuksid. Asendustaluniku teenust tuleb tugevdada töövõime ja vaimse tervise kaitsemeetmena: suurendada rahastust, parandada piirkondlikku kättesaadavust, koolitada asendajaid ning laiendada teenuse kasutamist vajadusel ka läbipõlemise ja lühiajalise vaimse taastumise olukordadesse.

Koolitada sektoris tegutsevaid väravahoidjaid ja pakkuda sihitatud tuge.

● Anda vaimse tervise esmaabi oskused neile, kellega tootja päriselt kokku puutub: loomaarste, nõustajaid, sööda- ja seemnemüüjaid, pangahaldureid, raamatupidajaid, kontrollijaid, tootjaorganisatsioonide esindajaid ja kohalikke eestvedajaid. Neil võib olla võimalus märgata kurnatust, läbipõlemist, kriisi või suitsiidiriski ning suunata inimene väärikalt sobiva abini.

● Käivitada põllumajandustootjate vaimse tervise, töövõime ja suitsiidiennetuse programm. Programm peab hõlmama seiret, teadlikkust, varajast märkamist, kriisiabi, suitsiidiennetust ja kriisijärgset tuge. Eraldi tähelepanu tuleb pöörata meestele, noortele tootjatele, üksinda tegutsevatele tootjatele, pereettevõtetele, põlvkonnavahetuse pingetele ja loomakasvatajatele.

Vähendada halduskoormust ja parandada poliitikamuutuste prognoositavust.

● Põllumajandustootjate vaimset tervist mõjutab tugevalt ebakindlus. Toetuste, kontrollide, keskkonnanõuete ja kriisimeetmete kujundamisel tuleb seada eesmärgiks selgus, ajakohane info, mõistlikud tähtajad, kasutajasõbralikud digiteenused ja vähem dubleerivat aruandlust.