Peaasi.ee hariduse ja vaimse tervise kohvihommikul keskenduti seekord noorsootööle, huviharidusele ja huvitegevusele. Arutati, kuidas toetavad need valdkonnad laste ja noorte vaimset tervist, milliseid ülesandeid saab panna noortega töötavatele inimestele ning mida tuleks muuta haridus- ja noortepoliitikas. Vestlust juhtis Peaasi.ee laste arengukeskkondade suuna eest vastutav Marit Kannelmäe-Geerts. Paneelis osalesid huvikoolijuht Kristel Kallau, mõju-uurija Jaan Aps ning mobiilse noorsootöö arendaja Marten Penu. Arutelusse panustasid ka kohalikku omavalitsust, ülikoole, ministeeriume, erialaliite ja noori esindavad osalejad.
I. Paneelis osalenute seisukohad
Marit Kannelmäe-Geerts: noorsootööd tuleb näha ennetuse osana
Arutelu avades selgitas Kannelmäe-Geerts, et Peaasi.ee on seni tegelenud palju üldhariduskoolide ja lasteaedadega, noorsootöö valdkond on aga jäänud vähem tähelepanu keskmesse. Tema lähtekoht oli seostada noorsootöö vaimse tervise vastupanuvõime ja ühiskonna kriisivalmidusega. Vaimse tervise probleemidele reageerimist võrdles ta tulekahjude kustutamisega, mille kõrval tuleb arendada varajast märkamist ja oskusi, mis aitavad raskusi ära hoida. Noorsootöös on tema sõnul olemas mitu olulist kaitsetegurit: usaldusväärne täiskasvanu, eakaaslastega suhtlemine, oma tegevuse valik ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine. Ta tõstatas küsimuse, kuidas neid võimalusi süsteemselt kasutada, jätmata kogu vastutust noorsootöötajale.
Kristel Kallau: huviharidus on osa terviklikust haridusest
Pärnu kunstikooli juhtimise, õpetajatöö ning Eesti Kunstikoolide Liidu ja koolijuhtide esindamise kogemusele toetudes rõhutas Kallau, et üldharidust ja huviharidust ei tohiks väärtustada eraldi hierarhias. Mõne lapse elus võib just huvikool olla kõige tähtsam arengukeskkond. Ta kirjeldas, kuidas lapse vaimse heaolu toetamine puudutab sageli ka perekonna muresid ja vanemate ootusi. Huviring ei pea kasvatama seitsmeaastasest lapsest tippspetsialisti; ülemäärane saavutusnõue võib teha lapsele kahju. Samuti hoiatas Kallau olukordade eest, kus õpetajast saab lapsele sedavõrd oluline usaldusisik, et tööalased piirid hägustuvad. Tema keskne mure oli noortega töötajate ettevalmistuse ja kvalifikatsiooni tähtsustamine ning professionaalse toe olemasolu.
Jaan Aps: mõju sõltub sellest, kuidas noorsootööd tehakse
Stories for Impacti esindav Aps lähtus noorsootöö programmide mõju uurimisest. Ta rõhutas, et heade eesmärkidega tegevus ei ole automaatselt hea mõjuga: tulemuse määravad elluviimise tingimused ja suhtlemise kvaliteet. Näiteks käsitles ta enesetõhusust, noore usku oma võimesse ülesandega hakkama saada. Seda võivad arendada usutav ja noore enesepildiga sobiv tagasiside, jõukohased väljakutsed ning mõistetavad eeskujud. Sama tegevus võib aga vale lähenemise korral enesekindlust vähendada. Apsi hinnangul tuleks suurendada noorsootöö ja huvitegevuse kättesaadavust ning toetada töötajate võimalust oma tegevust ja selle mõju mõtestada. Süsteem peaks toimima ka tavapärase, motiveeritud spetsialisti najal, mitte eeldama kõigilt erakordset pühendumust.
Marten Penu: iga statistilise näitaja taga on noor inimene
Haridus- ja Noorteametis mobiilse noorsootöö arendamisega tegelev Penu kirjeldas oma varasemat treeneri- ja noorsootöökogemust. Ta rõhutas, et noortekeskus, huviharidus või noorsootöötaja võib olla noore ainus turvaline kontakt väljaspool kodu. Seda pidas ta oluliseks nii vaimse tervise kui ka kuuluvustunde ja julgeoleku seisukohalt. Samal ajal hoiatas Penu noorsootöötajale järjest uute kohustuste, sealhulgas keeruliste vaimse tervise probleemide ja radikaliseerumisega tegelemise ülesannete lisamise eest. Esmase kontakti loomine, märkamine ja abini suunamine on noorsootöö loomulik osa, kuid spetsialist peab teadma oma pädevuse piire. Penu tõi probleemina välja ka vahe teadusuuringute, noorte tegelike vajaduste ning kohalike teenuste korralduse vahel.
II. Arutelu käigus esile kerkinud teemad
Noorsootöö ennetusvõime ja professionaalse sekkumise piir
Arutelu esimene põhiküsimus oli, kas noorsootöö peaks teadlikult täitma vaimse tervise probleemide ennetamise ülesannet või säilitama eelkõige noore enda valitud tegevuste ja vaba suhtlemise ruumi. Aps leidis, et kvaliteetselt tehtud noorsootöö toetab ennetust juba oma tavapäraste tegevuste kaudu, kuid igapäevases töös tuleb tähele panna, kuidas noor kogeb tagasisidet, esinemist, võistlemist või muud pingutust. Kallau ja Penu nõustusid ennetava rolli tähtsusega, kuid mõlemad rääkisid ohtudest, mis tekivad siis, kui huvihariduse õpetaja või noorsootöötaja püüab võtta endale terapeudi või mõne teise spetsialisti ülesandeid. Kallau tõi näiteks lapse tugeva kiindumise õpetajasse ning õpetaja lahkumisega kaasnenud raskused. Ta kirjeldas ka lasteabisse pöördumist, kust sai abi nii konkreetse juhtumi arutamiseks kui ka kinnituse, et tuge võib vajada õpetaja ise. Arutelus rõhutati oskust märgata, vestelda, koostööd teha ja õigel ajal edasi suunata.
Aps selgitas, et teadlikult valitud toetav tagasiside ei tähenda automaatset kiitmist. Kui öeldu ei tundu noorele usutav või on tema enda kogemusega vastuolus, ei pruugi see enesetõhusust kasvatada. Ta hoiatas ka liiga kaugete eeskujude mõju eest: mõne noore jaoks võib väga eduka inimese näide suurendada tunnet, et tema ise ei jõua kunagi samale tasemele. Tähtis on samuti see, kuidas noorel aidatakse mõtestada uue tegevusega kaasnevat ärevust. Edukalt lõppenud esinemine või ülesanne võib jätta ka ebameeldiva kogemuse, kui noor jääb pingega üksi. Seetõttu on noorsootöötaja suhtlemisoskused olulised juba tavapärastes, näiliselt probleemivabades tegevustes.
Kättesaadavus: huvitegevus, avatud ja mobiilne noorsootöö
Aps pidas oluliseks, et võimalikult paljudel noortel oleks vähemalt üks kooliväline tegevus ning ka väikestes asulates oleks valik eri tegevuste või seltskondade vahel. Ligipääsu ei määra ainult ringi olemasolu, vaid ka transport, tegevuse aeg ning vajaduse korral tugiisiku võimalus. Kannelmäe-Geerts juhtis tähelepanu sellele, et poliitilistes lubadustes kiputakse noorsootööd samastama huviharidusega, kuigi avatud, mobiilne ja rahvusvaheline noorsootöö ning laagritegevus täidavad samuti erinevaid vajadusi. Penu lisas, et teenused ei jõua alati noorteni ajal ja viisil, mil neid vaja on, eriti maapiirkondades. Tal oli näiteid, kus noorte vajaduste kohta on teadmised olemas, kuid rahastuse, projektitsüklite või kohaliku korralduse tõttu ei jõua need igapäevasesse praktikasse.
Kvalifikatsioon, töötajate pädevus ja eriarvamus omavalitsuste võimaluste üle
Kõige selgem seisukohtade erinevus ilmnes noorsootöötajate kvalifikatsiooninõude üle. Kallau rääkis murest, et erialane ettevalmistus ja aastate jooksul loodud kvaliteedipõhimõtted võivad jääda tagaplaanile. Ta meenutas töökuulutust, kus rõhutati, et kandidaadi kvalifikatsioon pole oluline; tema sekkumise järel võeti see sõnastus maha. Tallinna Ülikoolis noorsootöötajaid õpetav Ilona-Evelyn Rannala toetas kohustusliku kutsetaseme kehtestamist, võimaldades omavalitsustel valida ülesannetele sobiva taseme ning uutel töötajatel läbida koolitused. Ka Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees Regina Eleena Suik rõhutas, et oskus mõnda tegevust ise teha ei tähenda oskust seda lapsele turvaliselt õpetada. Saalis osalenud noorsootöötajad tõid esile, et ettevalmistus aitab tunda pädevuse ja edasisuunamise piire ning tugevdaks nende positsiooni kooli teiste spetsialistide kõrval.
Teistsuguse rõhuasetuse esitas omavalitsusjuht Lauri Luur. Ta tunnistas kvalifikatsiooni tähtsust, kuid leidis, et väiksemates kohtades võib sobiva haridusega töötaja leidmine olla sedavõrd keeruline, et liiga jäik nõue jätab noored üldse teenuseta. Tema hinnangul võiks kvalifikatsioon olla eelis, kuid arvestada tuleks ka erandeid ja erinevat kohalikku olukorda. Kallau vastas, et motiveeritud inimest tuleks toetada erialase koolituse teele, mitte jätta ta üksnes hea tahtega keerulisi olukordi lahendama. Arutelus ei sündinud ühist kokkulepet kvalifikatsiooninõude täpse ulatuse kohta; vastandusid ohutuse ja kvaliteedi tagamise vajadus ning väikeste omavalitsuste tööjõuvõimalused.
Ilona täpsustas, et tema hinnangul võiks seadus nõuda noorsootöötajalt vähemalt kutset, kuid konkreetne kutsetase sõltuda kohalikust ülesandest. Ta nimetas võimalusena kutsetaset 5, milleni saab liikuda koolituse ja kutse taotlemise kaudu, ning kõrgemaid tasemeid suurema vastutusega ametites. Ta rõhutas ka juhtide osa organisatsioonikultuuri muutmisel ja töötajate arenguvõimaluste loomisel. Lauri Luuri vastuväide ei puudutanud erialase ettevalmistuse väärtust, vaid selle praktilist tagamist piirkondades, kus kandidaate napib. Nii jäi arutelus lahtiseks, kuidas siduda üldine kvaliteedinõue realistliku üleminekuaja ja täiendõppe võimalustega. Üks saalis sõna võtnud noorsootöötaja märkis, et erialane kvalifikatsioon aitaks tal kooli õpetajate ja tugispetsialistidega ka võrdsema partnerina koostööd teha.
Noorsootöötajate koormus, töötasu ja tugisüsteemid
Saalist kirjeldati noorsootöötajate suurt vastutust, üksinda töötamist ja madalat palka. Üks osaleja tõi näiteks töökoha, mille pakutav töötasu jäi tema sõnul alla miinimumpalga, ning koolinoorsootöötaja, kes peab suhestuma sadade õpilastega. Küsiti, kuidas saab sellises olukorras eeldada nii noorte toetamist, oma professionaalset arengut kui ka uusi algatusi. Mitmed osalejad rääkisid regulaarsest supervisioonist, kolleegidega juhtumite arutamisest ja võimalusest saada nõu tugispetsialistilt. Regina Eleena Suik soovitas luua või teha kättesaadavaks piirkondlikke tugispetsialiste, kelle poole saaksid pöörduda ka huvikoolide ja noortekeskuste töötajad, mitte ainult üldhariduskoolid. Sotsiaalministeeriumi esindaja Kaidy Aljamaa rõhutas samal ajal enesehoiu kõrval oskust määratleda, millal lõpeb töötaja enda pädevus ja algab vajadus edasi suunata.
Universaalne ennetus jääb kriisidele reageerimise varju
Kannelmäe-Geerts tõi välja, et universaalse ennetuse mõju on keeruline nähtavaks teha: kui lapsel muret ei teki, ei saa teda lugeda kriisist „päästetuks“. Penu hinnangul suunatakse suur osa olemasolevatest teenustest juba tekkinud probleemide lahendamisse. Ta viitas ühe noortele suunatud teenuste kaardistuse näitele, kus tema sõnul oli umbes neli viiendikku tegevustest seotud tagajärgedega tegelemisega. Aps rõhutas vajadust teha universaalse ennetuse eest senisest jõulisemat huvikaitset, sest põhimõtteliselt toetavad seda paljud, kuid rahastamisotsustes eelistatakse pakilisena näivaid kriisiteenuseid. Sotsiaalministeeriumi esindaja Triinu Täht täiendas seda vaadet: tema sõnul pole probleem enamasti selles, et otsustajad ennetuse väärtust ei mõistaks, vaid selles, et selle rahastamist saab järgmisse aastasse edasi lükata. Seetõttu tuleb põhjendada, miks on oluline ennetusse investeerida kohe.
Jaan Aps pööras tähelepanu sellele, et ennetustöö jaoks ei piisa üksikutest silmapaistvatest inimestest ega lühikestest projektidest. Stabiilne süsteem vajab tegevusruume, nõustamisvõimalusi ja piisavat aega, et tavaline spetsialist saaks oma tööd hästi teha. Kannelmäe-Geerts ja Triinu Täht tõid selle juurde esile lihtsate põhitingimuste hoidmise. Täht küsis, kui palju täiskasvanuid on lasteaias ühe lapse kohta, ning leidis, et toimivate baasteenuste säilitamine võib olla tähtsam kui järjekordse uue sekkumise väljatöötamine. Arutelu läbiv küsimus oli seega, kas riik suudab olemasolevate võimaluste kestlikkust kaitsta ka siis, kui uued probleemid ja eelarveotsused tähelepanu mujale viivad.
Riigi ja omavalitsuste vastutus ning otsuste tegelik mõju
Kaidy Aljamaa kirjeldas valdkondadeülest laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekute tööd, kus tema sõnul sõnastati 87 ettepanekut. Edasine raskus on määrata eri ministeeriumide ja asutuste vastutus ning seirata, kas tegevused ka tegelikult vaimset tervist mõjutavad. Kannelmäe-Geerts küsis, kas universaalse ennetuse korraldus ja rahastamine peaksid olema mitme ministeeriumi ühine ülesanne, kuna mõju puudutab ka kuritegevust, sõltuvusriske ning muid valdkondi. Triinu Täht meenutas, et kärped sünnivad laiemate eelarveotsuste tulemusena: ministeerium võib hiljem üksnes otsida oma haldusalas kohta, kus kokkuhoid kõige vähem kahju teeks. Ta kutsus uute projektide kõrval hoidma toimivaid baasteenuseid ja töötingimusi.
Kohaliku omavalitsuse vastutuse üle arutledes osutas Lauri Luud, et eri piirkondade rahaline ja tööjõuline olukord on erinev ning suuremad rahalised lisavõimalused puuduvad. Tema ettepanek oli täpsustada noortekeskuste eesmärke ja ootusi ning vaadata, kuidas motiveerida peresid laste huvitegevuses osalemist toetama. Näitena kirjeldas ta Islandi mudelit, kus toetuse kasutamisel on lapsevanemal otsesem roll. Erahuvikoolide Liidu juhatuse liige Jaanus Õun tõi omakorda esile riigi ja omavalitsuste rahastamise ning neile pandud ülesannete ebakõla; ta nimetas arutelus vastavad rahasummad, kuid need jäid kõneleja esitatud andmeteks. Kõneldi ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu kaudu tehtava koostöö vajadusest. Ühena takistustest nimetati olukorda, kus poliitika eesmärgid on üldised, kuid kohalik rakendamine, vastutus ja mõõdikud jäävad ebaselgeks.
Usaldus, noorte osalus ning perede ja eakaaslaste toetamine
Noori esindav Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadik Laura Kalmus rääkis sellest, et noortel võib olla raske abi otsida, kui teenuseid on palju, kuid pole selge, kelle poole pöörduda, või kui spetsialistid paistavad ise ülekoormatud. Ta rõhutas usaldusliku vestluse hoidmist ja ettevaatlikkust noore jagatud info edastamisel lapsevanemale, arvestades olukordi, kus võib olla vajalik ohu tõttu sekkuda. Laura ettepanek oli õpetada vaimse tervise esmast märkamist ja toetamist ka noortele endile, sest eakaaslase soovitus abi otsida võib mõjuda usutavamalt kui täiskasvanu juhis. Kallau lisas lapsevanema kogemuse: sügavas kriisis lapse kõrval võib vanem vajada eeskätt praktilist nõu, kuidas igapäevaseid piire hoida ja samal ajal last toetada. Räägiti vajadusest laiendada peredega suhtlemise oskusi ka noorsootöötajate ettevalmistuses.
Noorte esindajate ja spetsialistide sõnavõttudest kerkis esile ka abi küsimise keskkond. Saalis kirjeldati lasteabi numbri paigutamist kooli tualettruumidesse, kus noor saab selle üles märkida või helistada ilma teiste pilkudeta. Samas ei peetud pelgalt teabe jagamist piisavaks. Laura rõhutas, et noore jaoks on oluline teadmine, kas tema muret kuulatakse tõsiselt ning kas usalduslik teave jääb kaitstuks. Kallau sõnul ei pruugi ka lapsevanemal kriisiolukorras olla vaja ainult uut teenust, vaid arusaadavat kõrvalpilku igapäevastele otsustele. Need näited seostasid ennetuse inimese tegeliku julgusega abi otsida ning täiskasvanu võimega sellele vastata.
Noorsootöö seos turvatunde ja julgeolekuga
Penu sidus vaimse tervise ennetuse ka ühiskondliku julgeolekuga. Tema hinnangul võib usaldusväärse täiskasvanu ja kuuluvuskogemuse puudumine suurendada noore haavatavust ning noorsootöö aitab seda vähendada. Ta tõi näiteid avaliku ruumi kahjustamisest ja Tallinnas noorte jaoks loodud teisaldatava grafitiseina kasutamisest, vastandades üksnes rikkumistele reageerimise võimalusele luua noortele sobiv tegevusruum. Arutelu lõpus juhtis ta tähelepanu ka noortele, kes näiliselt tulevad kõigega toime ega pälvi seetõttu spetsialistide tähelepanu. Kannelmäe-Geerts viitas koolide heaoluküsitlustele, kus heade hinnete ja korras käitumise taga võib peituda madal heaolutunne. Arutelus peeti oluliseks, et varajane tugi ei jõuaks ainult juba märgatud probleemidega noorteni.
III. Arutelu lõpetanud rõhuasetused
Jaan Aps pidas esmatähtsaks juba olemasolevate struktuuride ja töövõime tugevdamist, sealhulgas töötajate refleksioonivõimalusi ning vahendite õiglasemat ja järjepidevamat jaotamist. Marten Penu kutsus kõrvutama ennetuse kulusid tagajärgedega tegelemise kuludega ning jõudma ka nende noorteni, kelle mured ei paista välja. Kristel Kallau rõhutas lisaks kvalifikatsioonile vanemate ja õpetajate nõustamise vajadust. Teiste osalejate ettepanekutest jäid kõlama piirkondlike tugispetsialistide tugi, praktilised koolitused noorsootöötajatele ja noortele ning eri valdkondade ühine vastutus ennetuse eest. Arutelu lõpetades võttis Kannelmäe-Geerts keskse küsimusena kaasa, kuidas muuta ennetus otsustajate jaoks mitte üksnes heaks eesmärgiks, vaid vältimatuks ja õigeaegseks tegevuseks.
