“Pean kõik oma tööd ideaalselt lõpuni viima. Aga mul pole aimugi, kuidas ma need kõik ideaalselt jõuan ära teha.”
“On vaba päev ja ma ei suuda töömõtteid välja lülitada. Selle nädala töösündmused ja järgmise nädala kohustused kriibivad kuklas ning ma tahaks juba kohe pihta hakata, muidu ei jõua ju kindlasti valmis.”
“Mul ei ole lihtsalt jaksu kõigi oma tööülesannete jaoks ja ma ei saa sellest mitte kellelegi tööl rääkida. Mida nad minust mõtleksid? Et olen nõrk ja ei saa hakkama? Parem pingutan edasi.”
“Ma ei jaksa ega taha voodist välja ronida. Mõte sellest, et pean panema riidesse ja minema tööle ning suhtlema kõigi nende inimestega, paneb mul sees keerama.”
Kas ülalolevad mõtted kõlavad tuttavalt? Oleme kõik kogenud tööga seotud stressi, pinget, liiga suurt koormust ning soovi, et puhkehetked juba kiiremini saabuksid ja siis päriselt ka tööga seotud mõtetest puhata saaks.
Mis võib juhtuda, kui inimene kogeb ülal kirja pandud mõtteid ja tundeid nädalaid, kuid ja isegi aastaid ning tema töövõime väheneb märgatavalt? Seda nimetatakse läbipõlemiseks. Termin ise on väga ilmekas ning ilma ametlikke definitsioone tundmata tuleb juba silme ette pilt millestki, mis on nii heleda leegiga ja intensiivselt põlenud, et järgi on vaid söed, millest saab tuhk. Kuidas neid muresid ära tunda, kuidas ennast ja teisi aidata? Kuidas need teemad hambaraviga seotud inimesi puudutavad? Käesolev artikkel aitab neid teemasid lahti mõttestada.
Mis on tööstress?
Tööstress tekib siis kui tööalased väljakutsed on suuremad kui meie toimetulekuvõimalused. Teatud piirini võib tööalane pinge olla motiveeriv, kuid olukord läheb ohtlikumaks, kui pinge on tajutavalt väga tugev, pikaajaline ning ressursse toimetulekuks vähe. Pingeseisundiga kaasnevad füüsilised kui vaimsed probleemid. Stressreaktsioon on neurokeemiline protsess, mis aitab meil nö “ohuallikaga” paremini toime tulla – suureneb südame löögisagedus, sageneb hingamine ning teravneb taju ümbritseva keskkonna suhtes. 1926. aastal sõnastas Ungari endokrinoloog Hans Selye stressi “võitle-või-põgene” bioloogilise olemuse. Teame, et see on keha väga oluline reaktsioon selleks, et suurema füüsilise pingutusega toime tulla. Stressreaktsioon on keha hea märguanne, et midagi ette võtta – saame lühiajalist stressi leevendada, kui võtame aja kasvõi mõneks tunniks maha, liigume värskes õhus, teeme trenni, tegeleme lõõgastava tegevusega, mis aitab mõtted töölt eemale viia, veedame aega armsate inimestega, hingame sügavalt, jagame mure kolleegiga jne. Stressirohkel päeval võib piisata vaid 10-minutilisest pausist värskes õhus, et saada uut perspektiivi ning läheneda olukorrale uue energiaga. Selliste (või teistlaadi endale sobivate) pauside võtmine on väga oluline ning aitab läbi igapäevaste harjumuste ennetada stressi kuhjumist. Kui aga inimene oma igapäevast stressi ei märka või läheb pinge nii suureks, et väikesed harjumused enam ei aita, saab stressreaktsioonist püsiv seisund.
Pikaajalise tööstressi tagajärjel keha väsib ning tekivad vaimsed ja füüsilised tervisehäired. Need hakkavad endast märku andma väsimusena, millest pole võimalik ööunega välja puhata; unehäiretena, kui töömõtted ei lase uinuda või ajavad öösel üles; erinevate valudena – näiteks peavalu, seljavalu, põlvevalu – tavaliselt löövad valud välja seal, kus organismis on nõrgem koht; vererõhu ja südamelöögisageduse püsiva tõusuna; seedehäirete ja iiveldusena; meeleoluhäiretena – kergem ärrituvus, kurbuse- ja abitusetunne, liigne emotsionaalsus.
Tõenäoliselt on enamik meist mõnda ülalnimetatud tööstressiga seonduvat sümptomit kogenud. Iseasi, kas oleme tol hetkel taibanud, et tegemist võib olla tööstressiga. Õigel ajal märkamine ning aktiivse rolli võtmine, et ennast aidata, võimaldab stressi leevendada ning mis kõige tähtsam – muuta töökeskonnas ja protsessides midagi, mis aitaks kaasa sellele, et need seisundid ei korduks. Kui aga inimene stressinähte ignoreerib, võtab ette liiga väikeseid samme või ei seosta neid tööstressiga ja otsib vaid füüsilist leevendust, siis on oht, et pikaajalise stressi tulemusena võib tekkida läbipõlemine.
Mis on läbipõlemine?
Maailma terviseorganisatsioon WHO kirjeldab läbipõlemist, kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud. Läbipõlemist kirjeldatakse kolme dimensiooni kaudu:
- Kurnatus – inimene tunneb end emotsionaalselt tühjana, ei saa enam tööga hakkama, on pidevalt väsinud, tunnetab energiapuudust. Kurnatusega võivad kaasneda mitmesugused valusündroomid, seedetrakti vaevused jms;
- Võõrdumine – pettumine oma töös, pidades seda enesele laastavaks. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes;
- Vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis põhjustavad raskusi keskendumises ja toovad kaasa loomingulisuse puudumise.
Teadaolevalt kirjeldati läbipõlemist esimest korda 1970ndatel ning viimase 50 aasta jooksul on maailmas tehtud palju teadusuuringuid, mis on aidanud seda sündroomi mõttestada ja mõista. Läbipõlemine on kantud ka RHK-10 nimistusse, küll mite haiguse, vaid seisundina ning RHK-11 versioonis on seda veelgi täpsustatud ja täiendatud. Z73 koodi alt leiame RHK-10s “Elukorralduse raskustega seotud probleemid” ning Z73.0 “Läbipõlenu” – elulise väljakurnatuse seisund. Kuigi RHKs on seda nimetatud eluliseks väljakurnatuseks, kasutatakse läbipõlemist just tööga seotud kontekstis ja mitte teiste eluvaldkondade kogemuste kirjeldamiseks. Küll aga on läbipõlemise kogemus seotud tugevalt ka teiste eluvaldkondadega – seda aitab ennetada füüsiline aktiivsus, meelepraktikad, lõõgastavate hobide olemasolu ning toetavad sotsiaalsed suhted.
Läbipõlemisega kaasneb motivatsiooni kadumine ning selle avaldumise suuremat tõenäosust seostatakse teatud erialadega, eelkõige inimestega töötamist nõudvate erialadega.
Läbipõlemine on selline tööalane kurnatus, millest ei ole võimalik nädalavahetuse ega paarinädalase puhkusega taastuda. Üht raviretsepti läbipõlemisele loomulikult ei ole, kuid paljudel juhtudel on vajalik pikemaajalisem paus või koormuse alandamine ning põhjalikumad ümberkorraldused töökeskkonnas ja -ülesannetes. Mõned inimesed vahetavad tööd, teised saavad olemasoleval töökohal pärast ümberkorraldusi jätkata või vajavad pikemat pausi enne jätkamist. Kõik sõltub inimese individuaalsusest, avatud suhtlemise võimalikkusest töökeskkonnas ning ka viimase paindlikkusest.
Kelle vastutus on läbipõlemine?
Selle küsimuse üle on nii juhtimisalastes kui arvamusartiklites palju arutletud. Inimlikum seisukoht on, et läbipõlemine on ühisvastutus, mida jagavad inimene ise, tema kolleegid ja tööandja. Meie ise oleme ainus inimene, kes teab päriselt, mis meie sees toimub ja mis tundega me oma igapäevaeluga toime tuleme. Seetõttu on kõige olulisem, et inimene ise oleks enda vastu aus ning vajadusel jagaks oma subjektiivset kogemust teistega.
Me kõik oleme erinevad ning reageerime stressoritele erinevalt, sõltuvalt oma tervislikust, sotsiaalsest ja käitumuslikust taustast. Võib olla väga raske endalegi tunnistada, et tööstressi on saanud liiga palju, kui kõrvalt vaadates tundub, et kolleegid tulevad tööga hästi toime. Paratamatult tekib küsimus, et mis minul siis viga on, et hetkel hästi toime ei tule? Siinkohal ongi oluline endale meenutada, et me kõik oleme erinevad, oma vajaduste ja toimetulekuga, mis võib ka erinevatel eluperioodidel muutuda, ning peame seda austama. Eitamine ja teistega võrdlemine meid lahendustele lähemale ei vii. Lisaks võime ka vahel kõrvalt vaadates üle hinnata teiste head toimetulekut, sest inimestena oleme osavad oma muresid peitma.
Kolleegi ja tööandjana on meil vastutus märgata inimesi enda ümber, mitte vaid töökaaslastena, vaid tõesti inimestena. Inimeste eludes on mitmesuguseid perioode ning me oleme kõik pidevas muutuses. Nii võib muutuda ka toimetulek tööstressiga. Kõigi töötajate ja tööandja ühine vastutus on luua töökeskkond, kus igaüks saab töötada talle tervislikus vormis ja oma rõõmude ja murede aus jagamine oleks turvaline. Töörollid ei peaks olema tähtsamad kui inimlik suhtlemine ja hoolimine. Me keegi pole ei füüsilise ega vaimse tervise murede eest kaitstud ning vajame kõik suure tõenäosusega teatud hetkel elus teiste inimeste abi ja tuge.
Kuidas ennast või kolleegi toetada?
Iseenda puhul on oluline olla teadlik ja endaga võimalikult aus. See tähendab psühholoogia mõistes oma interpersonaalsete oskuste arendamist – võimet märgata ja suunata oma mõtteid, tundeid ning teadlikku käitumist. Märgata ja jagada oma muresid ning mitte pidada neid väikesteks ja iseenesest mööduvateks. Märkamisest keerulisem samm võib tihti olla päriselt midagi muuta ja ette võtta – rääkida tööandjaga, teha oma töös ümberkorraldusi, võtta aega maha, lisada oma päevakavasse uusi toetavaid harjumusi. Siin aitab kõige paremini sotsiaalne tugi ehk inimesed meie ümber – lähedased ja kolleegid, kes saavad meid sel teekonnal toetada. Võimalik on abi otsida psühholoogilt, vaimse tervise nõustajalt, superviisorilt või coachilt. Esmaseks abiks võib olla ka veebipõhine tasuta psühholoogiline nõustamine lahendus.net ja peaasi.ee lehel. Abi otsimine on normaalne ja iseenda vastu lahke tegu, mida me kõik peaksime rohkem praktiseerima.
Lisaks on hea üle vaadata oma igapäevased rutiinid – keha vajab kindlat rütmi söömise, magamise, liikumise, töötamise ja puhkamise osas. Hea viis on 2 nädala jooksul jälgida ja pidada päevikut eelpool nimetatud tegevuste osas, sealt võib kooruda ka üllatusi, sest tihti oleme oma päevakavaga nii harjunud, et ei märkagi, kuidas kohustuste osa võtab võimust magamise, söömise, liikumise ja puhkamise üle.
Meel jällegi vajab lõõgastust ning väljalülitust töömõtetest ja seda oskust saab teadlikult praktiseerida ning arendada meeletreeningute (näiteks mindfulness) abil. Mindfulnessi ehk praeguses hetkes viibimise praktikat saab harjutada nii metsas jalutades, süües, koristades, suheldes kui üksi istudes. Suurim kunst ongi just igapäevaelu toimetuste keskel päriselt praeguses hetkes viibida ning mitte mure- ja kohustuste mõtetega kaasa minna. Kas märkad hommikul, kuidas esimene värske õhu hingetõmme Sinu kehasse jõuab, kui uksest õue astud?
Nippe lõdvestumiseks ja muremõtetega toimetulekuks leiad ka peaasi.ee/nipid.
Väga suureks kasuks on puhkama õppimine ja oma puhkusepäevade päriselt ära kasutamine. Need on meile ette nähtud põhjusega ja kui inimene tunneb, et puhkusepäevad aina kogunevad, aga pole võimalust neid tegelikult välja võtta, siis see on väga suur ohumärk, et töökorralduses ja -ülesannetes on tasakaal paigast ära.
Kolleegide puhul tasub jälgida nende meelestatust töö ja klientide osas, efektiivsust ning üleüldist meeleolu. Kui tundub, et kolleegil on ülemäärast stressi, siis sõbralikult lähenemine ja tema heaolu kohta uurimine on parimad meetodid. Inimesed on tihti valmis rohkem jagama, kui me arvame, kuid vajavad selleks rahulikku hetke ning kuulajat, kes võtab aega kuulamiseks ja kohal olemiseks. Ühine rahulik vestlus väiksematest ja suurematest sammudest, mida saab kuhjunud tööstressi korral ette võtta, võib aidata väga palju edasi.
Mida tööandja teha saab?
Tööandja saab isiklikul eeskujul ja teadlikult aidata luua töökollektiivi ja õhkkonda, mis soosivad nii tugevuste märkamist ja edusamme, kui nõrgemate külgede ja tagasilöökide aktsepteerimist. Nagu varem mainitud, siis inimlik ja usalduslik suhtlemine ja erinevuste aktsepteerimine on tervisliku töökeskkonna alustalad. Kui töötajate stressitase on kõrge, siis on tööandja kohustus midagi ette võtta.
Psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine on ettevõtetes kohustuslik. Töökeskkonnas on ennekõike oluline psühosotsiaalsete ohutegurite teadvustamine ja töötaja ning tööandja tahe vaimse tervise hoidmisega tegeleda. Olukorda hinnates tuleb tööandjal leida viisid, kuidas organisatsiooni tasandil korraldada töö selliselt, et vaimse tervise häireid tekitavad ohud oleksid maandatud. Tööandja sekkumine psühhosotsiaalsete ohutegurite ennetamisel seisneb töökorralduse ja tööprotsesside kaardistamises ja riski hindamises. Sobivate meetmete abil (küsimustik, vestlus, probleemide analüüs, töölt puudumiste ja tööjõu voolavuse põhjuste analüüs jne) saab tööandja tuvastada peamised psühhosotsiaalsed probleemid ja selgitada välja ohustatud töötajad. Tööandja sekkumine on vajalik ka olukorras, kus töötajal on välja kujunemas või juba kujunenud vaimse tervise häire. Sel juhul on oluline probleemi teadvustada ja leida koostöös töötajaga sobiv töötamise jätkamise viis, seejuures kohandada näiteks töökohta, tööaega, tööülesandeid jms. Vajadusel tuleb töötajal pöörduda professionaali poole (psühhiaater, psühholoog), kes aitab vaimse tervise probleemiga hakkama saada. Tööandja saab töötajat toetada võimaldades töölt vaba aega või tehes vajaliku abi kättesaadavaks. Aktiivne vaimse tervise edendamine, ennetustöö ja teraapia võivad inimesel vaimse häire tekke riski märkimisväärselt vähendada.
On hulk põhjuseid, miks tööandjad peaksid vaimse tervisega tööl ennetavalt tegelema, näiteks:
1) Vaimse tervise häireid on üha enam levinud terviseprobleem Euroopas ja põhjustavad üha rohkem töötajate töölt puudumist;
2) Vaimse tervisega seotud põhjustel töölt puudumise kulu on suurem kui kõigi muud liiki haiguste puhul kokku;
3) Vaimse tervise häirete tõttu puudutakse töölt kauem kui muude tervisehäirete korral;
4) Töökoht on eriti soodne keskkond sekkumiseks ja hea vaimse tervise edendamiseks;
5) Kvaliteetne töö toetab head vaimset tervist ja heaolu.
Tervise Arengu Instituut on koostanud juhendi, mis aitab tööandjal, töötajal ja kolleegil psühhosotsiaalseid ohutegureid töökeskkonnas tuvastada ja maandada. Kokkuvõtlikult on oluline:
- Töötajale enesekontrolli võimaldamine ja usaldamine;
- Ootuste selgitamine, edastamine, kuulamine, vahendamine;
- Suhtlus ja tagasiside;
- Muudatustest teavitamine.
Juhendi leiab internetist märksõnadega Tervise Arengu Instituut. Vaimne tervis töökohal. Käsiraamat tööandjale ja töötajale. (2015).
