SOS KKK

Ühte vastust, mis oleks alati õige, ei ole. Kõik koolid on erinevad, samuti nende
valmisolek. Kindlasti ei tasu programmi läbi viia, kui tunnete, et Teie ja kool ei ole
selleks valmis. Eelnevalt tuleb läbi mõelda, kas koolil on võimekus pakkuda abi
noorele, kes seda küsib. Seda aitab hinnata programmi „Õpilase ohutuse plaan“, mille
leiate programmi materjalide hulgast.

SOS programm on loodud selleks, et abivajavad lapsed jõuaksid abini. Abivajadus
võib tekkida erinevate põhjuste tõttu, mille hulka võib kuuluda ka suitsiid koolis. Ent
tegelikkuses ei ole vahet, miks õpilane abi vajab – oluline on see, et ta jõuab abini
õigeaegselt. SOS Suitsiidi Ohu Signaalid programm on hea viis, kuidas noored õpivad
märkama ohumärke. Programmis õpivad nad ka seda, kust endale või sõbrale abi
leida. Uuringud näitavad, et vestlused suitsiidist ei pane kellelegi pähe suitsiidimõtteid,
vaid pakuvad pigem kergendust ja avavad ukse lahenduste leidmiseks.

Üks probleem, mis võib tühistada suitsiidiennetusprogrammi eesmärke, on noori
ümbritsevate täiskasvanute vähene valmidus teemaga tegeleda. Et kõik oleksid ühel
lainel ja ohumärkidega kursis ning valmis teemat käsitlema, on programmis mõeldud
ka lapsevanematele ja kooliperele. SOS programmi üks osa on personalikoolitus. See
koosneb veebikoolitusest, mida iga koolipere liige saab läbida endale sobival ajal.
Pärast seda võib kool korraldada kohtumise personaliga, et vastata tekkinud
küsimustele. Lisaks kooliperele on laste toetamisel väga suur roll lapsevanematel või
hooldajatel. SOS programmi kuulub ka koolitus lapsevanematele, mis toimub samal
põhimõttel – kõigepealt saavad vanemad endale sobival ajal läbida veebikoolituse
ning seejärel juba võimalusel ja soovil ühiselt kohtuda, et esitada küsimusi ja arutleda.

Teaduskirjandust
Keerulisi teemasid lahates tuleb jälgida, et see ei teeks kellelegi kahju. 2009. aastal
uuriti Ameerika Ühendriikide õhujõudude suitsiidiennetusvideo mõju varem
suitsiidikatse teinud ja/või hetkel suitsiidsetele inimestele. Selgus, et video vaatamine
vähendas pisut positiivset emotsionaalset seisundit, aga veel rohkem vähendas see
negatiivset emotsionaalset seisundit, eriti suitsiidsete naiste hulgas (Bryan et al.,
2009). Neist tulemustest võib järeldada, et õppevideoid on enesetappude ennetamise
strateegiana ohutu kasutada ning need võivad vähendada haavatavate inimeste
hulgas psüühilist pinget.
Ühes Jaapani uuringus selgus, et kõige rohkem on sellised videod abiks
eluraskustesse sattunud inimestele. Nimelt lasti suitsiidiennetuseks ringlema
õppevideo, kus tutvustati abi saamise võimalusi kohalikes piirkondades ning õhutati
inimesi abi otsima. Hiljem uuriti, millised on videot näinud inimested hoiakud
enesetapu suhtes. Selgus, et pärast video vaatamist suurenesid teadmised, kust
saada abi, ning inimesed aktsepteerisid suitsiidivõimalust vähem. Video vaatamine
suurendas tõenäosust, et suitsiidsed ja/või rahalistes raskustes inimesed otsiksid
abi.(Sakamoto, 2014)
Leidub palju uuringuid, mis vaatlevad, kas suitsiidi teemalised küsimused või
suitsiidiriski hindamine võivad inimest kahjustada. Nende põhjal selgub, et see ei ol

SOS Suitsiidi Ohu Signaalide aluseks on USA programm SOS Signs of Suicide High
School’i USA versioon, mis on mõeldud 13–17aastastele noortele. Sealset
depressiooni sõeltesti kasutatakse alates 11. eluaastast. USAs on jäetud õpetaja
tunnetada, kas tema klass on programmiks valmis või mitte.

Hetkel on Eestis SOS Suitsiidi Ohu Signaalid programmi piloteeritud 10. ja 11. klassi
õpilastega.

Lapse programmis osalemiseks ei pea lapsevanemalt nõusolekut küsima. Küll aga on
väga oluline lapsevanemaid teavitada, milline on SOS programmi sisu ja eesmärk, et
ka nemad saaksid last kodus jälgida ja vajadusel talle toeks olla. On oluline, et ka
lapsevanem läbib talle mõeldud koolituse, kus tutvustatakse lähemalt SOS programmi
ning seda, kuidas lapsega rääkida ja mida märgata. Koolituse leiab siit. Kui
lapsevanem võtab kooliga ühendust ja avaldab soovi, et tema laps ei osale
programmis, tuleb alaealise puhul vanema sooviga arvestada. Soovitame arutada
koos vanemaga, miks ta soovib programmis osalemisest loobuda, ning pakkuda
vajadusel lapsevanemale ja lapsele tuge.

Palun pöörduge SOS programmiteemaliste küsimustega aadressil anna-liisa.leppik@peaasi.ee.

Programmi läbiviimiseks ei pea olema vaimse tervise spetsialist. Programm on üles
ehitatud nii, et selle läbiviimisega saab hästi hakkama ka muu koolipersonal. On
oluline, et läbiviija on laste heaolust huvitatud ning tutvub enne programmi põhjalikult
materjalidega. Eelnevalt tuleb läbi mõelda ja kirja panna õpilase ohutuse plaan, kus
on välja toodud vaimse tervise spetsialist, kes saab vajadusel appi tulla. Plaani tuleb
levitada ka ülejäänud koolipersonali hulgas, et nemadki teaksid, kuidas suitsiidiohu
korral käituda.

Et ka ülejäänud koolipere oskaks märgata ja noortele toeks olla, võiks kogu personal
läbida endale sobival ajal tunnipikkuse veebikoolituse koolipersonalile. Seal
tutvustatakse SOSi ja võimalusi õpilasele toeks olla. Koolituse leiab siit.

Vaimse tervise teadmisi ja oskuseid õigel ajal, õiget abi pakkuda saab omandada
Peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolitustel. Sealt omandatud teadmised toetavad
programmi elluviijat nii hoiakute, teadmiste kui oskuste kaudu.

Jah, programmi võib läbi viia ka siis, kui koolis ei ole psühholoogi. Küll aga tuleb läbi
mõelda, kes saab vajadusel pakkuda koolipsühholoogi asemel vaimse tervise abi.

Esmalt tasub pöörduda koolipidaja, kohaliku omavalitsuse või esmatasandi
tervisekeskuse poole, et uurida võimalust kasutada psühholoogilist või
psühhosotsiaalset abi. Uurida võib ka psühholoogi palgatoetuse ja vaimse tervise
teenusetoetuse kohta Sotsiaalministeeriumist.

Kui soovid, võta appi koolipsühholoog. Kui mitte, kutsu õpilane kõrvale hetkel, mil teil
mõlemal on aega rääkida, ning tutvusta talle programmi. Küsi otse, kuidas ta ennast
tunneb ja kas ta on valmis programmis osalema. Ole siiras ja valmis kuulama. Mõtle
läbi, millist tuge saab kool talle raskuste korral pakkuda. Kui õpilane ei soovi
programmis osaleda, ei tohi teda selleks kohustada ning talle tuleb leida alternatiivne
tegevus. Kindlasti tuleb tagada, et abivajav õpilane jõuab abini. Osavõtt programmist
on vaid üks viis jõuda abini. Õpilast saab aidata abini ka programmiväliselt. On oluline,
et keegi ei jää oma muremõtetega üksi ja kõik jõuavad abini.

Me kõik võime teha või öelda midagi valesti. Olulisem on see, et oleme hoolivalt
olemas ega jäta abivajajat ilma võimalusest saada abi.

Jah. SOS programmi arutelujuhis ja powerpoint on mõeldud selleks, et õpetajat
toetada. Õpetajal on õigus läheneda programmile loovalt ja kohandada seda sobivaks
enda klassile.

• Peaasi.ee infolehed suitsiidist
• Ohvriabi materjale ja vaimse tervise chat’i leiab kodulehelt.
• Uuri ka materjale haridustöötajale, lapsevanemale, spetsialistile: lastekriis.ee
• Raamatud
  • “Õpetajate enesehoid: tööraamat kaastundeväsimuse ennetamiseks”, Britten
    Kasekamp https://traumateadlik.ee/tasuta-materjalid/
  • “Aitamise hind”, Per Isdal
  • „Toimetulek leinaga. Raamat leinajale ja tema toetajale“, Atle Dyregrov, Kari
    Dyregrov
  • „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“, Naatan Haamer
  • „Talumatud tunded. Hea tunde käsiraamat noortele“, Raisa Cacciatore, Max Karukivi
  • „Olla olemas: käsiraamat kriisidest õpetajatele koolides ja lasteaedades“, Rita
    Rätsepp, Sirje Agan, Pille Isat, Anu Bachmann, Anu Baum, Margit Kõrgmaa, Märt
    Kõrgmaa, Veronika Kivisilla, Sirje Kadalipp, Tõnu Lehtsaar, Nikita Andrejev, Tõnu
    Õnnepalu
• MTÜ Peaasjad on koostanud kahepäevase koolituse, mis keskendub vaimse
  tervise esmaabile. Koolitus koosneb viiest sammust:
  • 1. samm – loo kontakt
  • 2. samm – kuula hoolega
  • 3. samm – paku kindlustunnet
  • 4. samm – julgusta tegutsema
  • 5. samm – toeta iseenast
  • Uuri lisa siit