fbpx

Tunnikavad – kevad 2021

Oleme kokku pannud erinevaid tunnikavasid, loonud töölehti ja videomaterjale vaimse tervise käsitlemiseks koolikeskkonnas. Vaimsest tervisest rääkimiseks ei pea tingimata olema vaimse tervise spetsialist. Soovime, et see oleks jõukohane ja põnev nii õpetajatele kui õpilastele. Materjale võib kasutada jupiti või võtta ette terviklikud tunnikavad. Teie tagasiside on väga oodatud, palun saatke meile oma mõtted: peaasi@peaasi.ee.

Materjalid on koostatud eri vanuses lastele ja noortele mõeldes, materjale enda vaimse tervise hoidmiseks leiab ka õpetaja.

Siit leiate tunnikavad ja töölehed, mida saab kasutada lasteaias tunnetega toimetuleku õppimiseks. Materjalide abil saab harjutada raskete tunnetega toimetulekut ning meeldivate tunnete kasvatamist. Leiate valiku erinevaid harjutusi ja mõtteid, mida on kerge kasutada ilma suurema ajakuluta.

LAE ALLA TUNNIKAVA

Lae alla ka väikelaste vaimse tervise teavitusplakat.

Siit leiate tunnikavad ja töölehed, mille abil saab algklassides õppida erinevate tunnetega toimetulekut.
Tunnete mõistmine”

TUNNIKAVA

TÖÖLEHED

VIHA KRAADIKLAAS

“Tunnete nimetamine”

TUNNIKAVA

TÖÖLEHED

JOONISTA EMOTSIOONE

“Meeldivate tunnete kasvatamine”

TUNNIKAVA

TÖÖLEHED

LÕDVESTUS

KUJUTLUS

“Tunnetega toimetulek”

TUNNIKAVA

TÖÖLEHED

“Vaimse tervise hoidmine”

TUNNIKAVA (klassijuhataja tund)


“Ärevus”

TUNNIKAVA (klassijuhataja tund)

ÄREVUSE BINGO

ÄREVUSE TUNNUSED

ÄREVUSE TÖÖVIHIK

ÄREVUSE TÖÖVIHIK RUS


“Tunded ja masendus”

TUNNIKAVA

EMOTSIOONIDE KALENDER


“Stigma”

TUNNIKAVA


“Kuidas aidata mures sõpra?” 

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

Tagasi kooli TÖÖLEHT

Как помочь переживающему другу?

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli Э-УРОК

Tagasi kooli “РАБОЧИЙ ЛИСТ”


“Kuidas oma vaimset tervist hoida”

 Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

Tagasi kooli TÖÖLEHT

“Как сохранить свое душевное здоровье?”

Tagasi kooli Э-УРОК

Tagasi kooli “РАБОЧИЙ ЛИСТ”


“Mida peaks vaimse tervise puhul õpetajad märkama?”

TEST

“Mida saab õpetaja teha, kui õpilase käitumine on muutunud?”

SAMMUD

Siit leiab tunnikavasid, töölehti ja videomaterjale, mida saab kasutada gümnaasiumis ja põhikooli viimastes klassides vaimse tervise teemade käsitlemiseks.

“Vaimse tervise hoidmine” (klassijuhataja tund)

TUNNIKAVA

VAIMSE TERVISE ESMAABI TÖÖVIHIK

VAIMSE TERVISE KALENDER

“KOOLISTRESSI TUNNED?” KAARDID

——————————————————

“Kuidas hoida häid suhteid?”

VIDEO

——————————————–

“Ärevus” (klassijuhataja tund)

TUNNIKAVA

ÄREVUSE BINGO

ÄREVUSE TUNNUSED

EMOTSIOONIDE KALENDER

ÄREVUSE TÖÖVIHIK


ÄREVUSEST LÄHEMALT

“Kuidas leevendada ärevust?”

Tagasi kooli VIDEO

“Kuidas end ärevuse korral aidata?”

Tagasi kooli VIDEO 

Tagasi kooli TUNNIKAVA

“Kas mu geenid teevad mind ärevaks?”

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

“Kuidas ma saaksin pingevabalt suhelda?”

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

 

—————————————-

“Depressioon” (klassijuhataja tund)

TUNNIKAVA

KUIDAS RÄÄKIDA

KUIDAS KUULATA

DEPRESSIOONI BINGO

DEPRESSIOONI TÖÖVIHIK EST

DEPRESSIOONI TÖÖVIHIK RUS

 


“Stigma”
TUNNIKAVA

————————————–

“Kuidas ma saan oma tundeid muuta?”

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

———————————————-

Kuidas käituda kui mu sõbral on väga raske?

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

————————————

“Kuidas ennast kehtestada?” 

Tagasi kooli VIDEO 

Tagasi kooli TUNNIKAVA

————————————-

“Kuidas leevendada koolistressi?”

Tagasi kooli VIDEO

Tagasi kooli TUNNIKAVA

—————————————————————

“Mida peaks vaimse tervise puhul õpetajad märkama?”

TEST

“Mida saab õpetaja teha, kui õpilase käitumine on muutunud?”

SAMMUD

Siit leiab materjale õpetaja enda tööstressi ja läbipõlemisega toimetulekuks.

“Õpetaja läbipõlemine”

TEST

MIDA TEHA

DEPRESSIOONI TÖÖVIHIK

ÄREVUSE TÖÖVIHIK

VAIMSE TERVISE ESMAABI TÖÖVIHIK

Õpetajate abiliin:

Telefonil 7350750 vastavad kõnedele Harno Rajaleidja ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu psühholoogid igal tööpäeval kell 12-20.

SIIT LEIAD MÕTTEID, KUIDAS OMA ÕPILASTEGA MÄNGULISELT KOOLISTRESSI TEEMAT KÄSITLEDA.

KOOLISTRESSI TUNNED? JUHEND-PDF

LAE ALLA ZIP-FAILINA KÜSIMUSED

LAE ALLA ZIP-FAILINA VASTUSED

LAE ALL PDF-INA KÜSIMUSED-VASTUSED KOOS

Kuidas rääkida teismelisega kanepist?

Vanemate jaoks on teismelistele kanepisuitsetamise kahjulikkusest rääkimine muutunud aina keerulisemaks, kuna meedias on loodud kanepist valdavalt positiivne üldmulje – see olevat ohutu, ravib paljusid haigusi jne.

Paljud arvavad, et kanep polegi päris narkootikum. Pealegi, mis see üks suits ikka teeb! Ega see midagi hirmsat teegi, aga ilmselt pole juhuslik seegi, et kanepisõltuvusest on väga raske vabaneda.
Loomulikult ei mõtle paljud oma esimesi kanepisuitse tehes sõltuvuse tekkele. Pidev hirmutamine ja moraalilugemine ei aita. Ainus vahend, kuidas panna noori kanepisuitsetamisest loobuma, on panna nad kaasa mõtlema. Miks sa suitsetad kanepit, kui tead, et keskkooli esimesel aastal sellega alustades on sul 30 protsenti suurem tõenäosus kukkuda ülikooli esimeselt kursuselt välja? Miks sa teed nii, et sa ei jõua kunagi sellele tasemele, kuhu oleksid võinud jõuda? Sa käid 9. klassis ja sul on juba praegu raskusi matemaatikaga, sest sa ei suuda keskenduda rohkem kui 15 minutit?


Kanep ohustab aina nooremaid

Kanep on vaieldamatult üks kõige laiemalt levinud uimasteid maailmas, eelmisel aastal ilmunud ÜRO raporti kohaselt tarvitas seda üle 180 miljoni inimese. Eestis on viimase aasta jooksul kasutanud uimastit ligikaudu 13,6 protsenti 15–34aastastest noortest. Kahjuks hakatakse ka Eestis kanepit tarvitama üha nooremas eas.
Kanepit on erinevatel eesmärkidel maailmas kasutatud sajandeid ja teadustöö selle toimete uurimiseks käib pidevalt. Ennetustööd on vanematel kodus oma teismeliste lastega väga raske teha just seetõttu, et noored leiavad internetist kanepi kohta lugedes üles pigem selle positiivse poole – info, mida nad soovivadki kuulda. Kahjuks on aga tõendatud fakt, et noored, kes mitu aastat kanepit suitsetavad, riskivad intelligentsi märkimisväärse ja pöördumatu langusega.


Viimase suurema uuringu tulemused ilmusid USA ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences alles tänavu. Rahvusvaheline teadlaste meeskond uuris üle 20 aasta jooksul umbes tuhande uusmeremaalase elu. Esmalt hinnati neid lapsena, kui keegi polnud veel kanepit tarvitanud, seejärel kuni nende 38. eluaastani. Võtnud arvesse ka teisi faktoreid, näiteks alkoholi- või tubakasõltuvust või teiste uimastite kasutamist, nagu ka hariduse omandamisele kulutatud aastaid, leidsid teadlased, et neil, kes 20. eluaastate ja mõnel juhul 30. eluaastate vältel püsivalt kanepit kasutasid, vähenes intelligentsuskvoot. Mida enam inimene kanepit suitsetas, seda rohkem alanes ka tema IQ. Kõige tugevamini ilmnes seos nende katseisikute puhul, kes alustasid kanepisuitsetamist alaealistena. Näiteks noorukina alustanud isikutel, kes kanepit aastaid tarvitasid, vähenes IQ keskmiselt kaheksa punkti võrra. IQ tase ei taastunud ka siis, kui isik oli suitsetamisest loobunud. Pidev kanepi tarvitamine üle 20 aasta jooksul oli seotud neuropsühholoogilise langusega.


Need avastused on kooskõlas oletusega, et kanepi kasutamine nooruses, kui aju on arengufaasis, võib avaldada neurotoksilist mõju. Nimelt kestab inimese aju areng ja muutumine aastakümneid. Kõige suurema muutuse teeb läbi prefrontaalkoor. See osa ajust areneb enim lapsepõlves, kuid suured muutused jätkuvad ka teisme- ja varases täiskasvanueas. Kõik, mis me kuni 25. eluaastani oma ajuga teeme, mõjutab meid terve edasise elu. Prefrontaalkoor on aju see piirkond, mida seostatakse mälu, kognitiivsuse, eneseväljenduse, otsuste langetamise ja käitumisega. Kanepipopsijate skanneeringud näitavad, et nende ajudes on tekkinud funktsionaalsed augud – aju nendes piirkondades ei toimu tegevus ja neil on funktsionaalsed „augud“ eriti eesajus, mis vastutab kõrgemate inimlike funktsioonide nagu eetika, hoolitsus ja vastutustundlikkus eest.

Isegi mõõdukas tarvitamine on ohtlik
Tänavu tehti Harvardi ja Northwesterni ülikoolis taas uuring, milles leiti, et kanepi suitsetamine isegi vaid mõnel korral nädalas põhjustab märkimisväärseid muutusi emotsioonide ja motivatsiooni eest vastutavates ajupiirkondades. Ajakirjas Journal of Neuroscience avaldatud uuringu raames uurisid teadlased 18- kuni 25-aastaste noorte ajusid, kellest pooled suitsetasid kanepit ja ülejäänud mitte. Kui varasemates uuringutes on näidatud, et pideva kanepitarbimise ja ajumuutuste tekke vahel on seos, siis antud uuringus leiti seos ka nn. pühapäevasuitsetajate puhul.
Uuringu ühe autori Hans Breiteri sõnul kaasasid nad inimesed, kelle elus ei ole näha mingeid kanepisuitsetamise halbu mõjusid nagu probleemid töö või kooliga, seadusega pahuksisse sattumise, suhete ega sõltuvusega. Kasutades neuropildistamise tehnoloogiat, uurisid teadlased osalejate kahte ajuosa – nucleus accumbensit ja amügdalat. Need ajuosad vastutavad kindlate tegevuste kasulikkuse või kahjulikkuse hindamise eest ning rahuldustunde saamise eest meeldivatest tegevustest, nagu söömine, seks ja sotsiaalne suhtlus. Teadlasi šokeeris aga see, et absoluutselt iga uuringusse kaasatud kanepisuitsetaja ajus, kaasa arvatud nendel, kes tegid seda vaid korra nädalas, oli märgatavaid muutusi. Neil, kes suitsetasid enam, olid muutused suuremad. Ekslikult arvatakse aga, et väike kogus kanepit ei põhjusta probleeme, kui inimene tööl ja koolis normaalselt hakkama saab.
Veelgi enam – kanepit suitsetavaid noori võivad Prantsuse teadlaste 2012. aastal avaldatud uurimuse kohaselt ohustada tõsised südameprobleemid. Ajakirjas Journal of the American Heart Association avaldatud uurimus tõstatab uusi küsimusi kanepi ohutusest ajal, mil maailma paljudes riikides leevendatakse selle kasutamist puudutavaid seadusi ning laieneb kanepi kasutamine meditsiinis.

Räägi lapsele ravikanepist
Kanepi kasutamine meditsiinis on kanepi propageerijate üks suuremaid trumpe, millele toetudes nõutakse kanepi legaliseerimist. Nii on USAs kanep lubatud meditsiiniliseks kasutamiseks kõikides osariikides patsientidel, kes põevad vähki või mõnda muud kataboolset haigust (nt AIDS). Kanep aitab neil vähendada valu ja suurendada söögiisu. Samuti on kanep omal kohal kemoteraapiast tingitud iivelduse ja oksendamise ravis, kuid ei Ameerika ega ka Euroopa onkoloogiaseltsides pole see esmavalik, kuna alternatiivid on efektiivsemad. Tuntuim kanepist ekstraheeritud toimeainega (THC ja kannabidiool) ravim oli Sativex, mida kasutatakse siiani vähihaigete ja neuropaatilise valu all kannatajate valu vaigistamiseks. Seega kasutatakse meditsiinilist kanepit keeruliste, raskete, enamasti pöördumatute tagajärgedega haiguste puhul. Enamasti on tegu eakate patsientidega.

Märka last!
Meie koolitustele jõuavad enamasti need lapsevanemad, kelle peres on juba probleem kanepiga. Pealiskaudsel suhtlemisel tundub, et laps käitub igati normaalselt, kuid tegelikult on ta tühi kest. Ta on kaotanud huvi ümbritseva vastu, teda iseloomustab amotivatsiooni sündroom – apaatia, huvi kadumine, ükskõiksus: “Mul on chill, ma ei pea mitte midagi tegema!”
Oma praktikas oleme näinud noort inimest, kel oli pikaajaline kanepitarvitamine hävitanud võime tunda rõõmu, rääkimata kognitiivsest defitsiidist, ennekõike lühiajalise mälu halvenemisest. Staažikal kanepipopsijal on keeruline isegi juturaamatut lugeda.

Neli soovitust lapsevanemale

1. Märka aegsasti muutusi oma lapse käitumises.

2. Pane tähele, kas lapse sõpruskond on muutunud või on ta seniste sõpradega tülli läinud. Enamasti väljendub see halva õppeedukusena, koolist või töölt lahkumisena. Lapsevanema jaoks on see arusaamatu ja sageli on raske seostada sellist käitumist kanepitarvitamisega. Kaovad toetavad, normaalsed sõbrad, need asenduvad teiste kanepisuitsetajatega, täpselt nagu alkohoolikutel. See on väga valus probleem, sest 14–16aastase jaoks on sõpruskond terve tema elu. Noore kanepilembuse taga võivad peituda ka kooli- või kodused probleemid – vanemad ei toeta, neil on ükskõik, neil on oma töö.

3. Märka ka lapse olekut. Kanepitarvitamisest annavad märku punased silmad, samas on noored väga kavalad, kasutades punetust vähendavaid silmatilku. Kanepi toime võib sõltuda veel paljudest teguritest: kasutamise tüübist, kogumisviisist, kasutatavast kogusest, manustamisviisist ja kogemustest.

4. Ära vaata lapse kanepitarvitamist passiivselt kõrvalt, vaid sekku. Kahjuks pole Eestis veel loodud tugigruppe narkosõltlaste vanematele, kuid aastal 2012 loodud noorte vaimse tervise portaalist Peaasi.ee saab alati infot. Kõik sõltub ikkagi sellest, kui hea ja lähedane on vanemal suhe oma lapsega. Aga isegi siis, kui kodus on mässumeelne teismeline ja vanem pikast tööpäevast väsinud, tuleb sekkuda. Kanepit nimetatakse sageli väravaks järjest kangemate narkootikumide tarvitamisele. Sotsiaalne surve noortele on väga suur – “Oh, kanep on lahe!” või “Bob Marley suitsetas elu jooksul 300 kilo kanepit!” Noortel on raske kokku lugeda kanepitõmbamise plusse ja miinuseid. Hoopis harvemini avaldatakse kanepitarvitajate kodulehekülgedel intervjuud näiteks Lenny Kravitziga, kes on rääkinud, kui raske oli tal kanepisõltuvusest vabaneda, või Brad Pittiga, kelle filmikarjäär sai hoo sisse alles kanepist loobudes.

Nõustamisprogramm kanepitarvitajatele


Programm VALIK on nõustamisprogramm kannabinoide tarvitavatele inimestele, vanuses vähemalt 17 a. Programmi eesmärk on motiveerimine ja toetamine, et aidata inimesel algatada ja planeerida oma senise kanepi tarvitamise vähendamist või loobumist.


Programmis VALIK osaledes on sul võimalus:

Saada ülevaade kannabinoidide tarvitamisega seotud riskidest ja teavet abi saamise võimaluste kohta.

Analüüsida oma kannabinoidide tarvitamist ja sellega kaasnevate probleemide ulatust.

Omandada uusi oskusi ja teadmisi kannabinoidide tarvitamise vähendamiseks või lõpetamiseks.


Programm koosneb ühest kuni kuuest nõustamiskohtumisest. Sobiv kohtumiste arv otsustatakse ühiselt koos nõustajaga. Programmist on abi kerge kuni mõõduka kannabinoidide tarvitamise puhul, kõrgema riskiga tarvitajat informeeritakse teistest asjakohastest abi ja toe võimalustest.

Kui programmi suunas sind politsei, siis kohustuslik on läbida vähemalt üks ehk esimene kohtumine (kestusega 1,5 tundi) kuu aja jooksul alates suunamise hetkest.

Programmis VALIK osalemiseks võta alljärgnevatel kontaktidel ühendust:

Kirjuta e-posti aadressile: kanep@peaasi.ee
Saada SMS-sõnum või helista tööpäeviti kellaaegadel 9.00–17.00 numbril 516 3356.

Programm on osalejatele tasuta.

Söömishäirest tervenemine ja tagasilangus

Hey! I am first heading line feel free to change me

„Täna söön ma nagu normaalne inimene. Ma ei libastu, täna saab olema hea päev.“

Paljud söömishäiretega inimesed ütlevad igal hommikul ärgates endale neid samu sõnu. Tegelikult on aga nii, et iga kord endale kinnitades, et täna me ei libastu, valmistame end selleks just ette.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tähtis on meeles pidada ja aktsepteerida, et haigusest lõplikult paranemine on raske.

 See nõuab rohket tööd iseenda kallal ning libastumised ei tohiks sealjuures olla takistuseks. Selle asemel, et igal hommikul endale öelda, et sa ei libastu, väljenda oma soovi hoopis nii: „Täna annan ma taas endast parima! Kui mul läheb täna kenasti, olen ma enda üle uhke. Kui mul juhtub olema halb päev, siis ei lase ma end sellest heidutada, vaid andestan endale, unustan selle ning lähen oma raviga edasi.“

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangused on osa raviprotsessist.

 Need võivad kesta ühe päeva, nädala, kuu või kauemgi, kuid ei tähenda, et oled paranemisel ebaõnnestunud. Enamasti arvatakse libastumisel või sellele lähedal olemise korral, et ollakse lootusetud. Mõni võib end karistada, pikendades sellega tagasilanguse kestust. Selle asemel, et teistest halvemale päevale keskenduda, püüa meelde tuletada kõiki möödunud häid päevi ja püüa näha toimunud arengut.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangus võib aset leida kiiresti ning erinevatel põhjustel.

 Ka teraapia käigus oma sügaval sisimas pesitsevate probleemidega silmitsi seismine võib kaasa tuua tagasilanguse ning söömishäire väljumise kontrolli alt. Kuid mida enam sa oma probleemi tegelike põhjustega tegeled, seda harvem hakkad kasutama sööki toimetulekumehanismina.

Hoiatavad märgid:

Oma tervenemise teekonnal koged sa kindlasti paremaid ja halvemaid päevi. Sealjuures on tähtis, et oskaksid ära tunda tagasilangusele viitavaid märke. Kui märkad, et oled haiguse küüsi tagasi langemas, räägi sellest kindlasti oma tugigrupiga! Kuigi sa ei pruugi tahta seda teha, sest kardad neile pettumust valmistada või neid pahandada. Seda ei juhtu kohe kindlasti! Nad soovivad sind aidata ning hindavad sealjuures väga sinu ausust.

Endal tuleks olla tähelepanelik märkide suhtes, mis võivad viidata tagasilangusele. Järgnevalt on välja toodud mõned võimalikud neist:

  • suurenev hõivatus söögist ja kehakaalust
  • tahe kontrollida kõike ja pidevalt
  • perfektsionistlik käitumine/hoiak
  • tahe vältida stressi tekitavaid situatsioone
  • lootusetuse tundmine töö, suhete ja elu suhtes
  • uskumus, et õnnelik ja edukas saab olla vaid kõhnana
  • arvamus, et ollakse „liiga paks“, kuigi kõrvaltvaatajad sellega ei nõustu
  • tahe omaette hoida ning soovimatus suhelda
  • suutmatus kasutada oma tugigruppi ja/või -süsteemi
  • oma sümptomite varjamine abistavate inimeste eest
  • pidev peeglisse vaatamine
  • pidev kaalumine
  • teatud toitude vältimine nende kalorisisalduse tõttu
  • valdavalt dieettoitude ostmine ja tarbimine
  • toidukordade vahelejätmine
  • pidev treenimine
  • ärevus, mis on seotud söögi, riiete ostmise ning oma keha näitamisega
  • üksnes lohvakate riiete kandmine
  • enesetapumõtted
  • söömisjärgne vastikustunne enda suhtes

Kui koged kasvõi üht neist, siis räägi oma lähedastega või terapeudiga.

Nõuanded tagasilanguse ennetamiseks

Kui koged tagasilangusele viitavaid märke, räägi sellest kindlasti oma terapeudile. Just tema saab sind aidata.

Järgnevalt on välja toodud mõned nõuanded, mis võivad olla abiks tagasilanguse ärahoidmisel või sellega hakkama saamisel:

  • Pärast tagasilangust või libastumist ära karista ennast! Tuleta meelde, et täielik paranemine ei toimu kiiresti ning tagasilangused on paranemisprotsessi loomulikuks osaks.
  • Rasketel aegadel ole avatud ning suhtle oma lähedastega. Kuigi enamasti tahetakse end hoopis teistest isoleerida, teeb see olukorra vaid hullemaks. Oma tundeid ja emotsioone „luku taga“ hoides, ei vabane sa söömishäirest iialgi.
  • Kui oled libastunud või koged tagasilangust, püüa aru saada, miks see juhtus. See aitab planeerida edaspidist toimetulekut ning vältida kord tehtud vigu.
  • Tee nimekiri situatsioonidest, mis võivad tagasilangust või libastumist esile kutsuda. Mõtle varasemalt keeruliseks osutunud olukordadele ning koosta juba praegu plaan, kuidas nendega toitu kasutamata toime tulla.
  • Ära lase end lollitada mõttest, et oled terve niipea, kui suudad toituda normaalselt. Üksi see ei ole lahendus ning ilma söömishäiret põhjustanud sügavamate probleemidega tegelemata, ei ole võimalik ka haigusest paraneda. Lõpuks saab tagasilangus sind ikka kätte.
  • Sügavamate probleemidega silmitsi seismine võib olla raske ning just siis enamus inimesi tagasilangust kogevadki. Ära isoleeri end selle käigus teistest, sest just sel ajal vajad lähedasi kõige enam!
  • Kui sinu kodukohas eksisteerib vastav tugigrupp, siis astu selle liikmeks ja ümbritse end inimestega, kes teavad, mida hetkel koged. Võta ühendust ka terapeudiga!
  • Ole ettevaatlik, et sa ei asendaks üht kompulsiivset käitumist teisega. On väga tavapärane, et söömishäirest paranev inimene pöördub toimetulekuks alkoholi, narkootikumide, hasartmängude, seksi, enesevigastamise vms poole.
  • Võta iga päev aega enese eest hoolitsemiseks. Enamus söömishäiretega inimesi on liiga hõivatud teistele meelejärgi olemisega, unustades sealjuures iseenda. Tegele millegagi, mis sind lõõgastab ja mida naudid. Selleks võib olla jalutuskäik looduses, hea raamatu lugemine või soojas vannis mõnulemine. Pole tähtis, mis see on, peaasi, et see pakub midagi sulle endale.
  • See võib küll tihtipeale raske olla, kuid püüa mõelda positiivselt. Kui oled veendunud, et sa ei parane kunagi, siis sa ka ei parane. Kuid kui usud, et paraned, siis nii lähebki.
  • Ära lähtu minevikus aset leidnud libastumistest ja tagasilangustest. Ela üks päev korraga ja ära muretse liialt homse pärast, sest me ei saa ennustada tulevikku! Meil on vaid tänane päev ja selles peame ka elama.

Tagasilanguse ennetamise plaan

Söömishäire ei teki üleöö ja sellest ei ole võimalik ka kiiresti vabaneda. On tähtis meeles pidada, et mitte kellegi paranemisteekond ei ole täiuslik ning libastumisi võib kõigil ette tulla. See on tervenemisprotsessi loomulikuks osaks ning selle asemel, et end karistada, pane need olukorrad enda kasuks tööle. Väärt teadmiseks on see, et tagasilanguste esinemise tõenäosust on võimalik vähendada vastava tegevusplaani koostamisega.

Treeneritele ja sportlastele

Tihti juhtub, et sportlased hakkavad ühel hetkel orienteeruma vaid tulemustele ning avastavad end märkamatult olukorrast, kus sportlike saavutuste nimel tekitatakse oma tervisele kasu asemel pigem kahju. Teatud spordialade puhul (näiteks tantsimine, iluvõimlemine ja uisutamine) mängib füüsis, eeskätt kehakaal edu saavutamise juures olulist rolli.

Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada). Juhendajana on oluline ka jagada põhjalikke teadmisi tervislikust toitumisest ja treenimisest.

Püüa luua oma õpilastega usaldusel põhinev suhe.

Vastastikuse austuse ning usalduse korral julgeb juhendatav teile oma muredest rääkida ning üheskoos neile lahenduste otsimine hoiab ära võimalikud ebameeldivad tagajärjed. Kujuneb ka ühine arusaamine treeningu eesmärkidest, mis omakorda aitab õpilasel saavutada enamat. Kui treenitav näib olevat märgatavalt kaalu kaotanud, enesesse tõmbunud või hajevil, siis ära jää ootama selle möödumist, vaid räägi hinnangutevabalt oma kahtlustest.

Hari söömishäirete osas nii oma õpilasi kui ka kolleege.

Jaga sellealast informatsiooni neile ise või kutsu sellest rääkima mõni spetsialist. Söömishäirele viitavate sümptomite märkamine on igaühe võimuses ning see võib ära hoida tõsise haiguse väljakujunemise. Hoolitse selle eest, et sinu juhedatavad teaksid, kuhu pöörduda, kui tunnevad, et nende enda või kaaslase tervisekäitumises on midagi valesti.

Hari oma õpilasi ja kolleege tervisliku ja tasakaalustatud toitumise teemal.

Selle asemel, et ületähtsustada kaalulangetamist ja/või rasvumise vältimist, keskendu hoopis tasakaalustatud toitumisele. Rõhuta oma kehaga koostöö tegemise olulisust: sööma tuleks hakata siis, kui organism annab märku vajadusest lisaenergia järele, ning see lõpetada, kui tuntakse küllastumust ja head enesetunnet. Arutlege üheskoos mitmekülgse toitumise põhitõdede üle, kuid vältige toidu liigitamist „headeks“ ja „halbadeks“.

Ära kaalu oma õpilasi!

Kaalumine on mõistetav vaid spordialade puhul, kus on vajalik teatud kaalukategooriasse mahtumine. Teistel puhkudel on see pigem sobimatu.

Enesetoetamine

Tihti juhtub, et hoolimata psühhiaatrilisest abist on igapäevaste katsumustega toimetulek söömishäirega inimese jaoks endiselt keeruline. Sellisel juhul võib ta haigusega võitlemiseks vajada lisaks midagi enamat. Selleks võivad olla meelespead või teatud protseduurid ja rituaalid, näiteks  ohumärkide tajumisel koheselt kindlale isikule helistamine. On väga oluline, et ka sina leiaksid endale selle miski, mis just sind igapäevaselt aitaks. Ühel hetkel võib see päästa sind haigusega kaasnevatest keerulistest situatsioonidest, sest toimetuleku mehhanism on muutunud ning sa oled paranemisel suure sammu edasi astunud. Järgnevalt on välja toodud mõned sellised „abimehed“.

Hakka pidama päevikut, mis kannab nime „Asjad, mille eest ma tänulik olen“ ning täida seda igal õhtul. Isegi siis, kui sa ei suuda välja mõelda üle ühe asja. Kirjuta üles iga pisimgi asi, mille eest tänulik oled! Päeviku eesmärgiks on veenda ennast, et tervenemine on oluline ning pakkuda vastust küsimusele, miks. Ole tänulik kõikide positiivsete asjade eest oma elus!

Kirjuta märkmepaberitele positiivse sisuga hüüdlauseid ning kleebi need kõikjale endale nähtavatesse kohtadesse oma korteris või toas. Pole just alati lihtne öelda, et oled eriline, eriti tervenemise algusjärgus. Seega võiksid need väikesed „meeldetuletajad“ sind esialgu aidata.

.

Koosta endale kaardipakk, mille igale lehele on kirjutatud iseenda kohta käivad positiivsed väited. Tee need värviliseks, lõika sobivasse suurusesse ja kaunista kleepsude, joonistuste või muuga ning hoia neid erilises kohas. Iga päev peale ärkamist tõmba pakist kinnisilmi kolm kaarti ning võta need terveks päevaks endaga kaasa. Kanna neid näiteks taskus või kotis. Nii saad enda jaoks rasketel hetkedel need välja võtta ja endale meelde tuletada, et oled tervenemist väärt.

Kui tunned tungi liiga palju süüa, oksendada või söömist piirata, siis püüa mõelda oma tunnetele. Kirjuta esmalt üles emotsioonid ja mõtted, mis antud hetkel sinu peas ringlevad ning järgnevalt see, kuidas kavatsed nendega toime tulla ja miks see sinu jaoks oluline on. Ainuüksi sellega oled astunud sammu, et oma tunnetega testmoodi hakkama saada ning see muutub edaspidi järjest kergemaks!

Koosta kirjalik pöördumine oma söömishäire poole. Võid „talle“ ka nime anda. Kirjuta kõigest, mida tema juures vihkad ning kuidas tema olemasolu sind takistab. Kui vaja, kasuta „vänget“ kõneviisi ning ütle talle, mida halba ta sulle teinud on ja miks sa tahad temast igaveseks lahti saada. Nüüd „saada“ kiri ära: murra see kokku, kortsuta ning põleta. Seda harjutust võid vajadusel läbi teha mitmeid kordi, et vabastada endasse kogunenud viha ja frustratsioon.

Kirjuta oma eesmärkidest, unistustest ja täna end, et oled elus! Too kirjas välja iseloomujooned, mis sulle enda juures meeldivad ning miks soovid paraneda. Pane kiri ümbrikusse, adresseeri see endale ning pista posti! Kui sa mõne päeva pärast kirja kätte saad, toimi sellega nagu oleks see kelleltki väga eriliselt, sest tegelikult see ju ongi nii! Loe kiri kohe läbi või ava see siis, kui seisad silmitsi raske hetkega. Endale kirjutamine on veel üks hakkamasaamise mehhanism ning nende kirjade lugemine aitab sul iseendasse paremini suhtuda.

Nõuanded lähedastele

Kuidas läheneda söömishäirega inimesele?

Ole kannatlik.

Esmakordselt haiguse all kannatava inimesega söömishäirete teemat tõstatades võib juhtuda, et saad eitava ning vihase reaktsiooni osaliseks. Seniste mõtlemismustrite muutumine võtab aega, kuid kui säilitate sel teemal rahu ning järjepidevuse, mõistab ka haige ühel hetkel, et abi poole pöördumine on vältimatu.

Ole teadlik.

Tuleb mõista, et söömishäre ei ole mitte kunagi lihtsalt edevuse tagajärg, vaid seda põhjustavad tihti sügaval sisimas peidus olevad probleemid. Hangi informatsiooni söömishäire olemuse kohta, et paremini haige sisemaailmas toimuvat mõista.

Ole kaastundlik.

Söömishäire on psühhiaatriline haigus ning sellega kaasnev toitumiskäitumise muutus on vaid sümptomiks, mis viitab tõsisemale probleemile. Püüa mõista, et häire all kannataja on tegelikult suures segaduses ja teeb kõik, mis talle sel hetkel jõukohane.

Ole julgustav.

Aita haigel näha, et söömishäire ei ole kogu tema olemus ning temas on palju enamat. Too välja tema tugevused ja suuna teda tegelema huvialadega, mis ei ole seotud söögi või füüsilise väljanägemisega.

Ära ole hindav.

Nähes oma kaaslast vaevlemas söömishäire küüsis, tunned sa ilmselt hirmu, viha ja abitust. Selliste emotsioonide tundmine on täiesti mõistetav ja loomulik, kuid ole ettevaatlik, et sa ei tekitaks tahtmatult kannatajas süütunnet või häbi. Väljenda oma toetust ja kiida teda iga väiksemagi edusammu eest.

Ole realistlik.

Ära võta üle terapeudi rolli. Tee häirega inimese abistamiseks vaid seda, mis sinu võimuses, samal ajal aga ära unusta enda füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest hoolitseda. Tea oma piire: sa võid olla toetav ja jagada asjakohast informatsiooni, kuid sa ei saa söömishäirega inimest terveks teha. Haigusest paranemine peab olema tema enda soov.

Pane tähele:

Ära keskendu vaid kaalu­ ja söömisteemale! Need ei ole peamiseks probleemiks.

Ära räägi haigega kehakaalust või väljanägemisest!

Anna mõista, et ta ei ole üksi ning soovid teda igal võimalikul viisil aidata.

Ära tee söögilauast lahinguvälja teda sööma sundides!

Julgusta häire all kannatajat abi saamiseks professionaali poole pöörduma!

Ära süüdista teda ning ära pea viha! Söömishäire on haigus, mida ta ei ole ise teadlikult valinud ega oma ellu soovinud.

Haigega vesteldes on oluline teda rahulikult kuulata ning nõu andmisega mitte kiirustada.

Ära sunni teda midagi tegema, ole olemas ja oota, kuni ta sinu juurde tuleb. Ükskõik, kui palju sa ka tahaksid, et ta terveks saaks, peab see olema tema enda tahe/otsus.

Häire all kannatajaga vesteldes väldi järgmisi kommentaare:

“Lihtsalt istu ja söö midagi!

Kui anoreksia küüsis vaevleja suudaks lihtsalt istuda ja süüa, ei oleks psühhiaater talle diagnoosi pannud. Söömishäirega inimesed ei vali endale neid probleeme.

“Sa isegi ei püüa. Sa ei pea ju muud tegema, kui lihtsalt midagi sööma ja asi korras!“

Oleks muidugi väga tore, kui see kõik oleks nii lihtne. Söömishäirest vabanemiseks ei piisa lihtsalt sööma hakkamisest. Kannataja pingutusi paranemise nimel ei pruugita näha, kui pööratakse tähelepanu vaid nende söömisharjumustele (mida nad söövad või ei söö).

“Sa näed lausa kohutav välja!“

Väga vale on söömishäiret põdeva inimesega suheldes keskenduda välimusele. See võib ajendada teda veelgi enam kaalu jälgima.

“Sa näed hea välja, sest oled kaalus juurde võtnud.“

Jällegi, ära räägi kaalust ja väljanägemisest! Kuigi mõtled öeldut komplimendina, võivad sellised kommentaarid haige jaoks kõlada kui „Nüüd oled sa paks.“ Söömishäirega inimesed tõlgendavad taolisi ütlusi n­ö haiguse silme läbi.

“Sa näed välja nagu sul oleks vähk.“

Jah, mõned anoreksia all kannatajad näevad tõepoolest välja väga haiglased. Kuid tähelepanu osutamine sellele, kui kehvad nad välja näevad, ei too kaasa midagi head.

“Mida sa täna söönud oled?“

See küsimus võib haiges tekitada palju ärevust ja segadust. Kui nad pole söönud, siis kardavad ausale ülestunnistusele järgnevat hinnangut. Kui aga on, siis piinlikkust (isegi kui toidukogus on olnud väga väike).

“Miks sa seda mulle teed?“

Kuigi sinu lähedase söömishäire mõjutab ka sind, ei ole tegemist millegagi, mida ta sinule teeb. Kui tal oleks vähk, kas küsiksid siis ka tema käest, miks ta sulle seda teeb? Söömishäire ei kujune selleks, et kellelegi haiget teha.

“Kas sa ei mõista, mida sa sellega oma perele teed?“

Taolised kommentaarid tekitavad kannatajas põhjuseta süütunnet ning söömishäishäirest paranemine võtab veelgi kauem aega.

“Kui sa mind armastaksid, siis sa sööksid seda.“

Inimestel ei teki söömishäire, kuna nad ei armasta sind ning sinu armastamine ei ravi söömishäiret. Sellised kommentaarid tekitavad haiges vaid süütunnet ja kurbust.

“Sa teed seda vaid tähelepanu saamiseks.“

Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Mida inimesed küll nüüd arvavad?“

Arvamusi on nii palju, kui on inimesi. Uskumus, et söömishäire on midagi häbiväärset, ei aita sinu lähedase paranemisele kaasa, vaid võib olukorra hoopis hullemaks teha. Selle tulemusena kardetakse abi poole pöörduda ning haigus aina süveneb. saamiseks.“ Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Võiksid samahästi teraapiast loobuda, sest see ei aita nagunii.“

Teraapias käimine ei ole kahtlemata kiire lahendus, sest keerulisest söömishäirest paranemise protsess on pikaajaline. Olukord on muidugi teine, kui oled mures, kas sinu lähedane saab just endale sobivat professionaalset abi. Võib juhtuda, et kannataja tõepoolest vajab teistsugust lähenemist ja seega sageli ka teist terapeuti, kuid täielikult teraapiast käimise loobumine ei ole kunagi lahendus. Söömishäirest tervenetakse ilma professionaalse abita vaid väga üksikutel juhtudel.

“Ma sooviks, et mul oleks ka söömishäire. Siis oleksin saledam.“

Võid küll tahta veidi kaalu kaotada, kuid kindlasti ei ihka sa endale haigust, mis võib lõppeda surmaga. Sa ei soovi sellega kaasnevaid tõsiseid meditsiinilisi probleeme ning emotsionaalset madalseisu. Millegi sellise ütlemine viitab mõistmatusele, kui tõsine haigus on söömishäire.

“Ma tean, mida läbi elad. Ma olin ise ka nädal aega rangel dieedil ega söönud mitte midagi.“

Kui sul pole just endal olnud söömishäiret, ära ütle kannatajale, et tead, kuidas ta end tunneb. Söömishäire on palju enamat, kui lühiaegsel dieedil olemine. Selle asemel võiksid öelda midagi taolist: „Ma kujutan ette, et see on sinu jaoks väga raske. Kas võiksid minuga oma tundeid ja läbielamisi jagada?“

“Sa sõid täna tublisti!“

Nii öeldes võid sa häire all kannatajas tekitada tunde, et ta sööb oluliselt rohkem, kui peaks või oleks normaalne. Kuigi oled ilmselt lihtsalt õnnelik nähes teda söömas, võib ta sinu heasoovlikku kommentaari valesti tõlgendada.

“Sa olid täna vist päris näljane.“

Nagu ka eelneva näite puhul, võib kannataja tunda, et sööb liiga palju. On parem vestlustes otseselt söögile mitte keskenduda.