fbpx

Kus emotsioonid asuvad?

Emotsioonide avaldumises osaleb koostöös  mitu erinevat ajupiirkonda.


Kumb nägu tundub kurvem?

Enamikele inimestele tundub, et parempoolsem nägu on natuke rõõmsam kui vasakpoolne. Tegelikult on näod identsed, kuid üks on teise peegelpilt. Kuna parem poolkera kontrollib vasakut kehapoolt ja vastupidi, siis suunurga asend vasakul pool on emotsioonide hindamisel olulisem kui täpselt sama suunurk paremas näopooles. Ehk siis emotsioonide regulatsioonis peetakse domineerivaks paremat ajupoolkera. Parem ajupoolkera domineerib emotsionaalse stiimuli äratundmisel ning vasak ajupoolkera domineerib emotsionaalses läbielamises.

 

Emotsionaalsed reaktsioonid, nagu kõik teisedki reaktsioonid, seostuvad inimese elukogemusega. Tingitud emotsionaalne reaktsioon on niisuguse neutraalse stiimuli poolt esile kutsutud reaktsioon, mis toimib koos tegeliku stiimuliga. Nt koera nägemine toob otsekohe esile hirmutunde inimesel, kes on kunagi koeralt hammustada saanud. Sellist õppimisprotsessi nimetatakse klassikaliseks tingituseks. Mittespetsiifilised reaktsioonid kaovad, kui organism õpib kahjulikku stimulatsiooni lõpetama, vältima või vähendama. Tingitud emotsionaalse vastuse tekkimise eest peetakse vastutavaks oimusagaras paiknevat mandelkeha (amygdala).

Mandelkeha omab ühendusi sensoorsete keskuste ja emotsiooni väljenduslikku, vegetatiivset ja hormonaalset reaktsiooni kontrollivate süsteemide vahel. Mandelkeha kahjustus katkestab kõik tingitud emotsionaalse reaktsiooni komponendid. Inimesed, kellel on mandelkeha kahjustus, ei tunne ära hirmunud näoilmet, ei suuda seda joonistada ja ei tunne ära tüüpiliselt hirmu tekitavaid helisid. Emotsioonide mäletamine on seotud hippokampusega.

Meeleolustabilisaatorid ja aju

Ravimid

Bipolaarse häire ravis kasutatakse erinevaid ravimeid. Kui üks ravim ei sobi, siis saab selle vahetada sobivama vastu. Ravimeid saab parema toime saavutamiseks ka kombineerida.

Bipolaarne meeleoluhäire koosneb depressioonidest, maaniatest ja vahepealsetest perioodidest. Ravim valitakse arvestades sinu haiguse iseloomu ja kulgu. Mõned ravimid sobivad rohkem sel juhul, kui esineb enam depressioone ja teised siis, kui esineb enam maaniaid. Ägedas faasis kasutatakse toetusravist erinevaid preparaate.

Bipolaarse meeleoluhäire puhul kasutatavad ravimid

Liitium

See on efektiivne ja laialt kasutatav meeleolu stabilisaator. Seda kasutatakse nii ägeda maania korral kui ka toetusravimina ennetamaks maania või depressiooni arengut.

Liitiumi mõju kesknärvisüsteemile on mitmekesine. See mõjutab erinevate neurotransmitterite (sh serotoniini) metabolismi, naatriumi transporti rakku ja rakust välja ning rakusiseseid informatsiooni edastamise teid.

Liitiumi annustamine on individuaalne ning täpne. Annuse sobivust kontrollitakse veres oleva liitiumi taseme määramisega. Kui annus on liiga väike, siis ta ei avalda mõju ning kui annus on liiga suur, siis tekivad kõrvaltoimed nagu kõhulahtisus ja oksendamine.

Liitiumi võtmisel võivad tekkida kergemad kõrvaltoimed, nagu treemor ehk lihasvärin kätes, iiveldus, seedehäired, naha kuivus, juuste kuivus, kaalutõus. Tõsisemateks kõrvaltoimeteks on neerufunktsiooni häired, tasakaaluhäired ja teised neuroloogilised häired, allergilised reaktsioonid. Ravimi määranud arst räägib sulle kõrvaltoimetest lähemalt.

Liitumi võtmise ajal kontrollitakse vereanalüüsiga ka kilpnäärme ja neerude talitlust.

Kui sulle on raviks määratud liitium, siis võta alati määratud doos ning ära muuda ise annust.

Ravi liitiumiga on pikaajaline.

Antikonvulsandid

Sellesse gruppi kuuluvad valproehape, karbamasepiin, lamotrigiin. Neid ravimeid kasutatakse peale bipolaarse meeleoluhäire ka epilepsia ravis.

Kõik need ravimid mõjutavad rakkude Na-kanaleid. Lisaks suurendab valproaat gamma-aminovõihappe kontsentratsiooni KNSs, karbamasepiin vähendab glutamaadi kontsentratsiooni, lamotrigiin vähendab nii glutamaadi kui ka asparaadi vabanemist KNSs.

Kõrvaltoimed on eri ravimitel erinevad. Nende kohta küsi täpsemalt arstilt, kes sind ravib. Sagedasemate kõrvaltoimete hulka võivad kuuluda pearinglus, uimasus, kaalutõus.

Valproaati ei määrata tavaliselt viljastumiseas naistele, kuna rasestumisel mõjub see ravim toksiliselt loote arengule.  Valproaati määratakse, kui ollakse kindel rasestumisvastaste vahendite kasutamises ja efektiivsuses. Valproaadi tarvitamisel tehakse ravimi võtmise alguses ning poole aasta pärast kliiniline vereanalüüs.

Lamotrigiiniv ja vähem ka karbamasepiini võtmisel peab tähelepanelik olema nahakahjustuse arenemise suhtes ning naha muutuste tekkimisel peab kiiresti võtma ühendust arstiga.

Antipsühhootikumid

Bipolaarse meeleoluhäire ravis kasutatakse erinevaid antipsühhootikume. Enam kasutatakse kvetiapiini, aripiprasooli, olansapiini, aga kasutatakse ka teisi atüüpilisi ja ka konventsionaalseid antipsühhootikume.

Antidepressandid

Bipolaarse häire depressiooni ravis kasutatakse antidepressante harva, kuna nad ei ole sel puhul nii efektiivsed kui depressiooni (unipolaarse) puhul ning nad võivad kutsuda esile maania või hüpomaania teket. Kui antidepressante bipolaarse häire puhul kasutatakse, siis kombinatsioonis meeleolustabilisaatori või antipsühhootikumiga.

Antipsühhootikumid ja aju

Antipsühhootikumid jaotatakse konventsionaalseteks ja atüüpilisteks. See eristus põhineb ravimite toimel KNSi retseptoritele. Konventsionaalsed antipsühhootikumid on vanemat tüüpi ja atüüpilised on uuemad.

Antipsühhootikume kasutatakse:

  • psühhooside ravis
  • skisofreenia ravis (peale esimest psühhoosi episoodi ravi kestvus 2 aastat, peale teist episoodi 5 aastat, edaspidi eluaegne ravi)
  • skisoafektiivse häire ägedas ja kroonilises ravis
  • bipolaarsete häirete ravis
  • meeleoluhäirete ravi toetamiseks
  • väikestes annustes unetuse ravis
  • vaimse alaarenguga või autistlikel lastel raskete käitumishäirete korrigeerimiseks
  • ja teistel juhtudel

Konventsionaalsed antipsühhootikumid

Haloperidool, flupentiksool, zuklopentiksool, kloorpromasiin.

Toime teatud aju piirkondades D2 (dopamiini 2 tüüpi retseptorite) blokeerimise kaudu.

Efektiivsed peamiselt psühhoosi positiivsete sümtpomite ravis.

Atüüpilised antipsühhootikumid

Klosapiin, risperidoon, olansapiin, sertindool, kvetiapiin, aripiprasool, ziprasidoon, amisulpiriid.

Blokeerivad teatud aju piirkondade  dopamiini 2 retseptoreid ja lisaks serotoniini 2A retseptoreid. Aripiprasooli toime dopamiin 2 retseptoritele oleneb dopamiini kontsentratsioonist sünapsis.

Lisaks heale toimele skisofreenia positiivsete sümptomide suhtes, on leitud efektiivsust ka skisofreenia kognitiivsetele ja emotsionaalsetele sümptomidele ning vähemal määral ka negatiivsetele sümptomidele.

Antipsühhootikumide  kõrvaltoimed

Nende esinemisest räägi oma psühhiaatriga. Kui sul esinevad kõrvaltoimed, mis sind häirivad, siis see tähendab, et ravimit peab vahetama!

Neuroloogilised kõrvaltoimed:

  • parkinsonism: liigutuste aeglustumine (bradükineesia), jäikus liigestes ja lihastes (rigiidsus), miimika vähenemine (hüpomiimia), kõndimisel väike samm ja käte kaasliigutuste puudumine, sülje hulga suurenemine
  • akatiisia:  füüsiline paigalpüsimatus, psüühiline rahutus
  • düstooniad: lihaste ja lihasgruppide tõmblused
  • tardiivne düskineesia: aastaid kestnud ravi tulemusena tekkivad tahtmatud liigutused, mis alluvad ravile vähe või üldse mitte; esineb peamiselt konventsionaalsete antipsühhootikumide kasutamisel
  • neuroleptiline maliigne sündroom: motoorsed ja käitumuslikud sümptomid – lihaste jäikus ja rigiidsus, lihastõmblused ehk düstoonia, agitatsioon, temperatuuri tõus, higistamine, südame löögisageduse ja vererõhu tõus.

Neid esineb konventsionaalsete antipsühhootikumide kasutamisel oluliselt rohkem kui atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel.

Teised kõrvaltoimed:

  • uimasus, unisus
  • kaalutõus
  • veresuhkru tõus
  • verelipoproteiinide patoloogilised muutused
  • vereloome häired
  • seksuaalfunktsiooni häired
  • suukuivus
  • kõhukinnisus
  • uriini retensioon
  • posturaalne hüpotensioon
  • südametöö muutused – QTc aja pikenemine ja rütmihäirete ohu suurenemine
  • jt

Antidepressandid ja aju

Ravi antidepressandiga algab arsti (enamasti perearsti või psühhiaatri) poole pöördumisega. Selles osas saab teavet siit andmebaasist – https://www.lahendus.net/est/andmebaas. Arsti poole pöördumine on suur samm – kui vajad selleks lisainfot või julgustust, siis pöördu peaasi.ee e-nõustaja poole – https://peaasi.ee/kysi-noustajalt/. Valmisolek abi vastu võtta ja arsti poole pöörduda on oluline algus ning avab uusi võimalusi.

Vastuvõtul arst kõigepealt uurib pöörduja seisundit. Ta küsitleb inimest tema praeguste raskuste ja toimetuleku kohta, aga räägitakse ka lapsepõlvest, arenguloost, kehalisest tervisest ja muust seonduvast. Sageli tehakse täpsustavaid teste ja uuringuid. Inimese seisundi täpsustamine võtab enamasti aega rohkem kui ühe vastuvõtu ning vahel tuleb selleks külastada mitut spetsialisti (näiteks psühhiaatrit ja kliinilist psühholoogi).

Kui arst on saanud selguse inimese seisundis, saab ta panna diagnoosi. Ta tutvustab pöördujale oma nägemust diagnoosist ning ootab selles osas ka tagasisidet. Antidepressanti soovitatakse enamasti siis, kui inimesel on diagnoositud depressioon, ärevushäire, aga vahel ka buliimia, traumajärgse stressihäire, isiksushäire või muude psühhiaatriliste probleemide korral.

Peale diagnoosi selgitamist tutvustab arst erinevaid ravivõimalusi. Enamasti tähendab see teraapiaid ja/või medikamentoossest ravi. Depressiooni ravis kasutatakse teatud juhtudel ka aju stimuleerimist elekterimpulssraviga või transkraniaalse magnetstimulatsiooniga (lingid, täpsustavad tekstid allpool). Neid kasutatakse siis kui medikamentoosne ravi ja psühhoteraapiad ei ole aidanud või on inimese seisund väga raske. Neid ravimeetodeid rakendatakse enamasti haiglaravil olles. Arst annab ka üldisemat laadi tervisesoovitusi, sh soovitab öösel piisavalt magada, regulaarselt liikuda, mõistlikult ja tervislikult toituda, püüda parandada suhteid, mis valmistavad raskusi vms. Kindlasti ei tasu jääda ootama efekti ainult ravimitest, vaid tuleb võimalusel pöörduda psühhoteraapiasse ja/või rakendada tervist parandavaid muutusi, näiteks regulaarne liikumine.

Ravi ravimitega

Enne ravimraviga alustamist räägi arstile kindlasti oma kehalisest tervisest, kaebustest, kroonilistest haigustest (sh suhkruhaigus, epilepsia, kõrgvererõhutõbi, neeru- ja maksapuudulikkus) ja läbipõetud raskematest haigustest.

Enne antidepressant-ravi tuleb välistada varasem bipolaarse häire maania või hüpomaania episood (haiguslikult kõrgenenud meeleoluga periood), kuna antidepressandid võivad sarnaselt paljudele teistele ravimitele seda esile kutsuda. Oluline on ka rääkida, kui on esinenud ebaloomuliku meeleolu tõusuga perioode elus.

Oluline on kindlasti rääkida, kui sul esineb elutüdimus- või suitsiidmõtteid, suitsiidkavatsust või -plaani.

Arstil on väga oluline teada ka seda, milliseid ravimeid sa parajasti tarvitad. Kindlasti anna teada, kui oled rase, üritad rasestuda või imetad last.
Kui arst soovitab antidepressant-ravi, siis põhjendab ta seda soovitust ja kirjeldab oodatavat kasu. Ta selgitab, kas ravim on mõeldud kurvameelsuse ja lootusetuse tunde leevendamiseks, energiapuuduse vastu võitlemiseks, vähese motiveerituse parandamiseks, üldise ärevuse tunde vähendamiseks, ärevuse teiste avaldumisvormide leevendamiseks vms. Sageli mõjutab haigus, mille all inimene kannatab, ka tema suhtumist ravisse: ärevushäirete puhul võib inimene karta kõrvaltoimeid, depressiooni korral võib ka ravi tunduda lootusetu. Kindlasti räägi oma mõtetest ja tunnetest arstiga.

On olemas mitmeid antidepressante – arst tutvustab antidepressanti, mida ta soovitab. Ta tutvustab konkreetse ravimi toimimisviisi, oodavat kasu ja ka kõrvaltoimeid. Erinevatel ravimitel on erinevad kõrvaltoimed. Üldiselt on antidepressandid hästi talutavad ning tugevaid kõrvaltoimeid esineb väga harva.

Kindlasti aruta arstiga võimalikke kõrvaltoimeid enne ravi ja ravi ajal.

Paljudel antidepressantidel on esimestel päevadel ja esimesel kahel nädalal kõrvaltoimeid, mis mööduvad kiiresti.  Mitmed antidepressandid tekitavad iiveldustunnet, vähesel või mõõdukal määral kõhuvalu või seedehäireid. Teatud antidepressantide võtmise alguses võib tekkida ka vähene või mõõdukas ärevusetaseme tõus, mis möödub enamasti mõne päevaga. Kergemate ja mõõdukate kõrvaltoimete puhul kasutatakse sageli nn ootamise-vaatamise taktikat, kuna need kõrvaltoimed sageli mööduvad.

Antidepressandid võivad tekitada ka kõrvaltoimeid, mis ilmnevad pikema aja jooksul ja ei pruugi mööduda enne ravi lõpetamist. Näiteks võivad mõned ravimid tekitada unisust või uinumisraskuseid, seksuaalfunktsiooni häireid, aga ka maksa näitajate tõusu veres, nägemishäireid, vererõhu tõusu vms. Paljud sellised kõrvaltoimed on leevendatavad – näiteks kui ravim põhjustab unetust, siis tasub seda võtta hommikul ja kui unisust, siis õhtul; suukuivuse puhul soovitatakse nätsu näridal jne.

Kui häiriv kõrvaltoime ei möödu ega ole leevendatav, siis soovitab arst enamasti ravimit vahetada.

Väga harvadel juhtudel võivad antidepressandid kaasa tuua tõsiseid kõrvaltoimeid. Need esinevad tõesti väga harva, aga siiski on oluline neid teada.

Pane tähele:

  • kui tekivad või süvenevad surmaga seotud mõtted, elutüdimus- või enesetapumõtted;
  • tunned end varasemalt agressiivsemalt, käitud agressiivsemalt;
  • kui tekib allergiline reaktsioon: naha lööve, ketendamine, turse või villid; vilistav hingamine ja hingamisraskus; turse suus, näol, huultel, keelel, kõris;
  • venlafaksiin võib väga harvadel juhtudel kaasa tuua vere naatriumi taseme languse, mille sümptomideks on peavalu, keskendumisraskused, mäluhäired, nõrkus, krambid, tasakaaluhäired;
  • valu rinnaku piirkonnas, südametöö kiirenemine või ebaregulaarsus,
  • pearinglus või minestamine;
  • eufooriatunne, liigne erutuvus või rahutus, ebaloomulikult kõrgenenud meeleolu;
  • lihasvalud, lihasnõrkus;
  • naha või silmavalgete kollasus;
  • nägemishäired;
  • menstruaaltsükli häired.

Uuri tähelepanu vajavate võimalike kõrvaltoimete kohta lisaks ravimi määranud arstilt.

Harva esinevaks tõsiseks kõrvaltoimeks on serotoniini mõjutavate antidepressantide puhul ka serotoniini sündroom. See algab tavaliselt mõne tunni jooksul peale uue ravimiga alustamist või peale ravimi annuse tõstmist.

Serotoniinisündroomi sümptomid:

  • segadusseisund;
  • rahutus või agiteeritus;
  • laienenud pupillid;
  • peavalu;
  • vererõhu ja/või kehatemperatuuri muutused;
  • iiveldus ja/või oksendamine;
  • kõhulahtisus;
  • südamelöögisageduse kiirenemine;
  • treemor;
  • lihastõmblused, lihaste koordinatsioonihäired;
  • värisemine ja/või kananahk;
  • tugev higistamine.

Pöördu kohe arsti poole, kui sul on:

  • kõrge palavik;
  • krambid;
  • ebaregulaarne südametöö;
  • esinenud teadvusetust.

Peale ravimiga ravi alustamist kutsub arst enamasti su tagasi vastuvõtule nädala või paari pärast. Sellel vastuvõtul uurib arst ilmnenud kõrvaltoimete ja võimalike ilmnenud toimete kohta. Antidepressandid hakkavad enamasti mõjuma peale 2 ravinädalat ning reeglina esimese 4-6 ravinädala jooksul. Enamasti tõstetakse ravimi annust esimestel ravinädalatel. Iga annuse tõstmise järel tuleb taas olla tähelepanelik võimalike kõrvaltoimete osas.

Erinevate seisundite ja häirete puhul on antidepressandid erineva efektiivsusega, aga enamasti, kuid mitte alati, nad siiski aitavad.

Ravi on pikaajaline

Antidepressantravi on hea toime ja sobivuse korral üldjuhul pikaajaline. Depressiooni ja ärevushäirete korral soovitatakse, et ravi kestaks vähemalt 1 aasta peale sümptomite taandumist.

Regulaarne jälgimine

Ravimi võtmise vältel kutsub arst sind aegajalt vastuvõttudele, et jälgida ravimi efekti, kõrvaltoimeid ning ka muude rakendatavate meetodite – elustiili muutuste või teraapiate – toimimist. Arst nõustab ja toetab sind.

Ravimravi lõpetamine

Antidepressantravi lõpetamine tuleb kaalutlemisele, kui tervise hea seisund on kestnud umbes  aasta või on muid põhjuseid ravimi ära jätmiseks. On oluline, et ravi ravimiga jäetakse ära rahulikul eluperioodil ning paljud spetsialistid soovitavad ravimi ära jätta kevadel või suvel – valgel ajal. Ravimravi ärajätmise perioodil on oluline jätkata kõikide teiste head enesetunnet toetavate tegevustega, sh hea unehügieen, regulaarne liikumine, tervislikud suhtlemisstrateegiad ja võimalusel ka psühhoteraapia.

Ravimi ärajätmisel ilmnevad tervisevaevused

Antidepressante  jäetakse ära enamasti aeglaselt ja järkjärgult. Sel perioodil hoiab arst tõenäoliselt sinuga tihedamat kontakti, kuna sel perioodil võivad tekkida ajutised tervisekaebused ravimi ärajätmisest või haiguse sümptomid taasilmneda.

Antidepressantravi lõpetamine

Depressiooni puhul on enamasti soovitatav antidepressantraviga jätkata umbes aasta peale sümptomide taandumist, samuti on soovitatav ärevushäire puhul pikaajaline ravi. Kui sul on haiguse episoode esinenud rohkem kui üks, siis on hea ravi teha veelgi pikemalt.

Hea on, kui teraapia ja elustiili muutused on toonud tervislikke muutuseid su ellu ning igapäevane elu toetab ravi.

Vali aeg, mis on suhteliselt rahulik ja kindel nii tööalaselt kui ka eraeluliselt. Sageli soovitatakse ravi ära jätta valgel ajal, see tähendab, et kevadel või suvel.

Loodetavasti oled medikamentoosse ravi ajal alustanud juba psühhoteraapiaga, sellega kindlasti jätka.

Kindlasti jätka muu tervislikuga – liigu regulaarselt, söö tervislikult, maga piisavalt, väldi alkoholi ja narkootikume.

Kindlasti jäta ravi ära koostöös arstiga ning ole temaga sel perioodil ja ka mõni aeg peale ravimi ära jätmist kontaktis ning käi ka vastuvõttudel.

Jälgi raviskeemi, mille arst on sulle koostanud.

Nende tekkimisel võta vajadusel ühendust arstiga või kui need on kerged, siis oota ja ole kannatlik. Üldiselt need mööduvad.

Antidepressandid

Fluoksetiin, sertraliin, paroksetiin, tsitalopraam, estsitalopraam.

Kasutatakse  palju depressiooni ja ärevushäirete ravis, sageli kombinatsioonis teraapiaga (eestkätt käitumis-kognitiivse teraapia või pereteraapiaga). Peale selle kasutatakse aeg-ajalt ka muude häirete – näiteks buliimia, traumajärgne stressihäire, fibromüalgia, ärritunud soolesündroom jms ravis.


Toimivad eeskätt serotoniinergilisele süsteemile – tõstavad serotoniini hulka sünaptilises pilus. Ühe teooria järgi arvatakse, et suurem hulk serotoniini sünapsipilus parandab närvirakkude omavahelist suhtlemist meeleolu reguleerivates närviringetes. See toob kaasa ka teisi toimeid molekulaarsel ja rakulisel tasemel. Oluliseks neist peetakse aju kasvufaktori taseme tõusu ajus, mis suurendab aju plastilisust.

Eestis on SSRId saadaval vaid tablettidena.

Kasulikku mõju võib oodata alates umbes 2 nädala pärast peale ravi algust ning 4-6 nädala jooksul. Sageli alustatakse ravi väikesest annusest, et vältida häirivate kõrvaltoimete tekkimist ja annust tõstetakse esimestel nädalatel.


Kõrvaltoimed: Tugevaid kõrvaltoimeid esineb SSRIde kasutamisel harva. Esimestel nädalatel võivad tekkida mõne päeva või nädalaga mööduvad kõrvaltoimed nagu iiveldus, peavalu, ärevuse tõus. Need on kõige levinumad kõrvaltoimed. Enne ravimiga alustamist räägi arstiga läbi, kuidas saad end nende vaevuste tekkimisel aidata ja kuidas saad arstiga ühendust.

Levinumateks kõrvaltoimeteks on lisaks pearinglus, nägemise muutus, seksuaalfunktsioonihäired, meestel erektsioonihäired. Täpsemalt räägib kõrvaltoimetest sinuga ravimi määranud arst.


SSRId jäetakse ära samm-sammult või teatud ravimite puhul ka ühe korraga (sageli fluoksetiini puhul). Harva võivad ravimi ära jätmisel esineda sellised mööduvad vaevused nagu peavalu, pearinglus ning taastuda võivad ravitava haiguse sümptomid. Ravimi ära jätmise ajal on oluline olla kontaktis raviarstiga.

Venlafaksiin, duloksetiin

Kasutatakse kõige enam depressiooni, ärevushäirete ja kroonilise valu ravis, aga teatud juhtudel ka muude psühhiaatriliste haiguste korral.


Toimemehhanism:
Toimivad serotoniinergilisele ja noradrenaliinergilisele süsteemile ning kaudselt ka dopamiinergilisele süsteemile.  Väikestes annustes toimivad nagu SSRId (vaid serotoniinergilisele süsteemile), suuremates annustes ka noradrenergilisele ja dopamiinergilisele süsteemile.




Kõrvaltoimed:
Esimestel ravipäevadel esineb sageli ärevuse tõusu, iiveldust, peavalu, suukuivust, higistamist. Nähud on sageli pigem kerged ja mööduvad paari nädalaga.  Püsivamateks kõrvaltoimeteks võivad olla libiido alanemine, seksuaalfunktsiooni häired ja vererõhu tõus. Need nähud üldjuhul mööduvad ravimravi lõpetamisel.

Täpsemalt räägib kõrvaltoimetest sinuga ravimi määranud arst.

Efekt saabub peale 2 nädalat, sageli 4-6 nädala jooksul. Ravi alguses enamasti suurendatakse ravimi annust järk-järgult.


Venlafaksiini ravi lõpetamine võib tekitada vaevusi, eriti kui ravi lõpetada äkki. Võib tekkida taas iiveldus, unehäired, tuimus või kõditunne (tingling) kätes ja jalgades, agiteeritus või ärevus, peavalud, värisemine. Samuti võivad taastuda ravitava haiguse sümptomid, eriti liiga varajase ravi lõpetamise puhul.

Kindlasti on oluline ravimit ära jätta järk-järgult ja koostöös arstiga.

Bupropioon


Kasutatakse depressiooni ravis. Ravim toimib rõõmutuse, tahteaktiivsuse alanemise ja väsimuse vastu. Bupropioon on efektiivne suitsetamise mahajätmise toetamiseks. Toime saabub enamasti umbes nädalaga.


Kõrvaltoimed: Sagedasemateks kõrvaltoimeteks on suukuivus, ärevuse tõus, unehäired, peavalud, iiveldus, kõhukinnisus, keskendumisraskused, uimasus. Sageli alaneb krambilävi, mis tähendab, et epilepsia korral on suurem võimalus krambihoo tekkeks. Suures osas on need kõrvaltoimed mööduvad või leevendatavad. Täpsemalt räägib kõrvaltoimetest sinuga ravimi määranud arst.


Ravimit ära jätta on soovitav järk-järgult.

Atomoksetiin, reboksetiin


Atomoksetiini kasutatakse Eestis peamiselt aktiivsus- ja tähelepanu häire puhul teise valiku ravimina ning antidepressandina kasutatakse seda ravimit harva.

Mirtasapiin


Kasutatakse depressiooni ja ärevushäirete ravis, aga väikestes annustes ka und soodustava ravimina.

Mirtasapiin on saadaval tabletina ja suus lahustuva tabletina.

Toime saabub mitme nädala pärast.


Kõrvaltoimed: unisus (sageli kasutatakse toimena), kehakaalu tõus, suukuivus, seksuaalfunktsiooni häired vähem kui SSRId ja SNRId. Täpsemalt räägib kõrvaltoimetest sinuga ravimi määranud arst.


Ravimit on soovitav ära jätta järkjärgult.

Amitrüptilliin, nortrüptilliin


Mõjutavad serotoniini ja noradrenaliini süsteemi ja suurendavad nende neurotransmitterite kontsentratsiooni sünapsides.
Väga tõsiste kõrvaltoimete tõttu kasutatakse harva. Kui kasutatakse, siis enamasti mitte esmavalikuna. Kasutatakse depressiooni, ärevushäirete ja teatud juhtudel ka teiste psühhiaatriliste haiguste ravis.

See on antidepressiivne serotoniinisüsteemi mõjutav ravim, mille täpne toimemehhanism ei ole teada. Arvatakse, et vortioksetiin töötab samuti serotoniini tagasihaarde blokeerimise kaudu, aga selle toimemehhanism on farmakoloogiliselt erinev teistest SSRIdest, kuna ta mõjutab otseselt erinevaid serotoniini retseptoreid.


Toimed: Uuringutes on leitud, et vortioksetiin on efektiivne depressiooni ravis.


Kõrvaltoimed

Nagu teiste antidepressantide puhul, tuleb kõrvaltoimete hulgas jälgida võimalikku meeleolu alanemist, käitumise muutuseid ja suitsiidmõtete sagenemist ravi alguses. Ravile eelnevalt tuleb välistada varasem bipolaarse häire maania või hüpomaania episood (kohatult kõrgenenud meeleoluga periood), kuna vortioksetiin võib sarnaselt paljudele teistele ravimitele seda esile kutsuda.

Kuigi serotoniini sündroom esineb väga harva, ole siiski teadlik serotoniini sündroomi nähtudest.

Kõrvaltoimeks on harvadel juhtudel verehüübimise häired, eriti kui kasutada vortioksetiini koos NSAIDide, aspiriini, varfariini ja/või antikoagulantidega.

Täpsemalt räägib kõrvaltoimetest ravimi määranud arst.

Uuringutes on leitud, et erinevalt teistest serotoniinisüsteemi mõjutavatest ravimitest põhjustab vortioksetiin harvem seksuaalfunktsiooni häireid ja kaalu tõusu. Samas esineb ravi alguses iiveldust (üldjuhul mööduvat) isegi sagedamini kui SSRIde puhul.  

See on atüüpiline antidepressant – toimib melatoniini retseptorile ja ühele serotoniini retseptorile. Agomelatiinil ei ole toimet serotoniini tagasihaardele ja ta ei tõsta serotoniini hulka sünaptilises pilus. Agomelatiin mõjutab positiivselt tsirkadiaanset rütmi. Arvatakse, et ta tõstab noradrenaliini ja dopamiini hulka eessagaras.


Kasutatakse peamiselt depressiooni ravis ja ka unetuse ravis.


Kõrvaltoimed:

Agolmelatiinil ei ilmne SSRIde puhul aegajalt esinevaid kõrvaltoimeid nagu kaalutõus, seksuaalfunktsiooni häired, ravimi ära jätmisel ärajäämanähud.

Aju stimuleerivad ravimeetodid

Need on protseduurid, mille puhul mõjutatakse ajutegevust elektriliselt. Enim kasutatakse meetodit, mille käigus antakse ajule elektrilised impulsid elektoodidega, mis on peanahal (elekterimpulssravi) ning kasutatakse ka võimalust, et impulsid tekitatakse magneetiliselt (transkraniaalne magnetstimulatsioon). Need kaks meetodit on ka Eestis kättesaadavad.

See on neist raviviisidest olnud kõige pikemalt kasutusel ja kõige enam uuritud.

 

Kasutatakse raskete psüühikahäirete ravis ning enamasti juhtudel kui muud ravid ei ole olnud piisavalt efektiivsed (sh raviresistentne depressioon, aga ka bipolaarse meeleoluhäire või skisofreenia korral) või on vajalik kiire ravivastus (näiteks suitsiidiriski, katatoonia vms puhul).

Elekterimpulss ravi annab sageli raviefekti varem kui ravimid, sageli esimesel ravinädalal.

 

Uuringud kinnitanud, et EIR efektiivne ravimeetod mitmete psühhiaatriliste haiguste ravis.

Sageli kasutatakse EIRi kombinatsioonis teiste ravimeetoditega nagu medikamentoosse raviga ja/või psühhoteraapiaga.

Elekterimpulssravi käigus antakse peanahale asetatud elektroodide kaudu elektriline impulss, mis mõjutab kesknärvisüsteemi. Enne protseduuri viiakse inimene üldanesteesiasse ning manustatakse lihaslõõgastit, et lihaskond oleks protseduuri ajal liikumatu ja lõõgastunud. Kogu protseduuri vältel jälgib inimese seisundit anestesioloog – pidevalt jälgitakse hingamist, südametööd, vererõhku.

5-10 minutit peale protseduuri patsient ärkab. Esialgu võib enesetunne olla üldanesteesia tõttu veidi kehv. Enamasti tunni möödudes tunneb inimene end hästi ning saab päevaga jätkata.

Elekterimpulssravi rakendatakse kuuridena. Sageli mitu korda nädalas mitme nädala vältel. Tavapärane on näiteks 6-12 elekterimpulssravi seanssi. Vahel tehakse edasi harvemaid seansse, et vältida psüühikahäire tagasi tulemist.

Enamasti rakendatakse samaaegselt elekterimpulssraviga medikamentoosset ravi ja psühhoteraapiaid.


Levinumad võimalikud elekterimpulssravi kõrvaltoimed:  

  • peavalu
  • seedehäired
  • lihasvalud
  • mäluhäired

Mäluhäired on neist kõrvaltoimetest kõige häirivamad. Kui need ilmnevad, siis enamasti on häiritud protseduurile eelnenud ja järgneva mäletamine. Üldiselt need mäluhäired leevenevad või mööduvad ajaga, aga mõningatel harvadel juhtudel on tõsisemad. Erinevad elekterimpulssravi rakendamise viisid (unilateraalne või bilateraalne) tekitavad erinevalt mäluhäireid.

Kasutatakse depressiooni ja ka teiste tõsiste psühhiaatriliste haiguste ravis. Enamasti kasutatakse kombinatsioonis teiste ravimeetoditega nagu medikamentoosne ravi ja psühhoteraapiad.

Selle protseduuri käigus stimuleeritakse peaaju nõrga elektrilise vooluga. Stimulatsiooniks paigaldatakse peanahale kaks elektroodi ning enamasti ka spetsiaalne müts. Elektroodide kaudu kulgeb nõrk elektrivool peanahale ja mõjutab peaaju neuronaalset aktiivsust. Protseduur kestab umbes 30 minutit. Protseduur viiakse läbi anesteesiata ehk ärkvel olles, see on valutu ning ei põhjusta teadvusekadu. Protseduuri ajal on võimalik vestelda, lugeda, vaadata televiisorit jne.

tDCS soovitatakse läbi viia ravikuurina, 2-3 nädala vältel tehakse mitmeid protseduure nädalas. Vahel soovitab arst jätkata harvemini läbi viidavate protseduuridega toetusravina.

Mitmetes uuringutes on leitud, et tegemist on efektiivse ja ohutu ravimeetodiga. Eriti sageli soovitatakse seda ravi juhtudel, kui tablettravi ja psühhoteraapiad ei ole olnud piisavalt efektiivsed või kelle puhul ei ole ravimite kasutamine soovitatav (nt rasedad, imetavad emad, talumatute kõrvaltoimete puhul).

Ei ole teada, et protseduur põhjustaks tõsiseid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed on kerged või mõõdukad ning lühiajalised. Nendeks kõrvaltoimeteks on peavalu, peanaha ebamugavus elektroodi asetamise kohal; näolihaste surin vms ebamugavad tunded; pearinglus.

Tõsised kõrvaltoimed on väga harvad. Nendeks on olnud krambid, maania (eriti bipolaarse häire korral), kuulmislangus juhul kui protseduuri käigus on ebapiisavalt kaitstud kõrvu.

Palju on räägitud naistepuna kasutamisest ja efektiivsusest depressiooni ravis.

 

Uuringutes ei ole naistepuna olnud püsivalt efektiivne depressiooni ravis.

Naistepuna mõjutab mitmete ravimite toimimist kehas ning kombinatsioonis teiste ravimitega (sh teatud antidepressantidega) võivad tekkida tõsised kõrvaltoimed ning ta võib mõjutada teiste ravimite efektiivsust.


Naistepuna kõrvaltoimed:

  • allergilised reaktsioonid;
  • väsimus ja rahutus pikaajalisel kasutamisel;
  • vererõhu tõus;
  • naha päikesetundlikkus suureneb;
  • seedehäired.

Kindlasti ei soovitata naistepuna rasedatel, lastel, kroonilisi haiguseid põdevatel ja muid ravimeid tarvitavatel vanematel inimestel.

Soovitatakse peamiselt hooajalise depressiooni ravis. Hooajaline depressioon (ingl k seasonal affective disorder, SAD) on häire, mis on seotud sügisese ja talvise vähesema päevavalgusega. Samas on ka uuringuid, kus on leitud, et valgusravil on mõju üldisemalt depressiooni ravis.

Valgusteraapiat on vaja viia läbi selleks ettenähtud lambiga. Seda saab kasutada ja sageli on mõistlik kasutada kombinatsioonis medikamentoosse ravi või psühhoteraapiaga.

Valgusteraapia lampe on saadaval erinevaid ning iga mudeli kasutamine on kirjeldatud lambiga kaasas olevas juhendis. Sageli soovitatakse kasutada lampi hommikuti 1 tunni jooksul peale ärkamist, siis on see sageli kõige efektiivsem. Enamasti soovitatakse valugsravi läbi viia päeva ajal, kuna une-eelne lambi kasutamine võib rikkuda une-ärkvelolekutsüklit. Ühe valgusteraapia kasutuskorra pikkus peaks olema umbes 20-30 minutit. Lambi kaugus kasutajast oleneb lambist ja selle võimsusest, enamasti umbes 40-60cm. Kasutamisel tuleb hoida silmad avatuna, mitte vaadata otse lampi.

Ravimõju tuleb sageli mõne päevaga, aga võib tulla ka alles 3 nädala pärast.

Kuidas lampi valida?

Mõistlik on arutada lambi valikut raviva arstiga. Kui sul on mõni silmahaigus, näiteks glaukoom või põed bipolaarset meeleoluhäiret, siis tuleb neid arvesse võtta.

Üldiselt:

  • valgusteraapia lamp imiteerib õue valgust;
  • peab olema võimsusega 10 000 luxi;
  • võimalikult vähe UV valgus;
  • usaldusväärne tootja, lamp tuleb koos juhendiga.

 

Kõrvaltoimed

Valgusteraapia ja selleks ettenähtud lambi kasutamine on üldjoontes ohutu. Selle kasutamist on soovitatav siiski arutada oma arstiga. Kui sul on silmade või nahatundlikkus, siis kindlasti räägi selles oma arstiga. Kui depressiooni sümptomid ei vähene või süvenevad, siis on oluline konsulteerida raviva arstiga.

Kõige tavapärasemad kõrvaltoimeid on:

  • ebamugavus silmades;
  • peavalud;
  • vähene pingetunne;
  • iiveldus;
  • higistamine.

Neid kõrvaltoimeid saab vähendada lühendades valgusteraapialambi kasutamise aega.

ANTIDEPRESSANDITEGA SEOTUD HIRMUD

"Antidepressantide võtmine muudab mind inimesena."

Antidepressandid ei muuda isiksusjooni ega inimsuhteid. Antidepressandid muudavad vaid vaevusi ja ravi tulemusel võid end tunda paremini, aga ka teisiti. Need muutused mõjutavad ka suhteid ja muid igapäevaseid olukordi.

Kui antidepressandid tekitavad mõju, mis sulle ei meeldi, siis on võimalik ravimi kasutamine lõpetada. Kindlasti soovitame seda teha koostöös arstiga.

"Antidepressandid tekitavad sõltuvust."

Antidepressandid ei ole sõltuvust tekitavad nii nagu näiteks nikotiin, alkohol, heroiin vms. Kui inimene tarvitab antidepressante, ei tunne ta sõltuvusainetele iseloomulikku tungi ainet tarvitada ning tal ei ole soovi üha suurendada ravimi annust.

Küll aga harjub inimese keha antidepressandiga, eriti et ravi on reeglina pikaajaline ning ravimi ära jätmisel (eriti äkilise ärajätmise puhul) võivad ilmneda mitmesugused tervisega seotud vaevused.

"Antidepressantide ärajätmisel võivad tekkida vaevused."

Antidepressantravi lõpetamisel võib ilmneda lühiajalisi ärevuse ja depressiooni sümptomeid või kehalisi nähtusid nagu peavalu, iiveldus, külmetustunne või tundlikkuse iseärasusi. Ärevuse ja depressiooni sümptomid võivad viidata ka ravitava haiguse taasilmnemisele, seepärast tuleb neid hoolikalt eristada ravimi ärajätmise sümptomitest.

  • Ravimi ära jätmisest tingitud kehalised reaktsioonid ilmnevad kiiresti mõne päeva kuni paari nädala jooksul ravimi ära jätmisel või annuse vähendamisel, haiguse ägenemisest tingitud kaebused ilmnevad aeglasemalt.
  • Ravimi ära jätmise kaebuste puhul on iseloomulik, et esinevad ka kehalise tervise vaevused nagu iiveldus, uimasus, tundlikkuse häired. Need ei ole üldjuhul iseloomulikud ravitavale haigusele.
  • Ärajäämanähud leevenevad kiiresti peale ravi taasalustamist. Kui on taas tekkinud depressiooni või ärevushäire sümptomid, siis nende suhtes ilmneb raviefekt aeglasemalt.
  • Ärajäämanähud jäävad ajapikku vähemaks ning mööduvad; taasilmnenud depressioon või ärevus pigem süvenevad.

"Antidepressandid tõstavad suitsiidiriski."

On uuringuid, mis viitavad sellele, et antidepressantravi alustamisel teatud harvadel juhtudel suitsiidmõtted ägenevad või süvenevad. Seepärast on ravi oluline alustada väga ettevaatlikult ja arstiga koostöös. Tõsise suitsidaalsuse korral on soovitav antidepressantravi alustada haiglas.

Psühhoos ja aju

Aju biokeemia muutused

Psühhoosi tekkes on oluline neurotransmitter dopamiin ning selle aine talitluse häirumine teatud aju piirkondades. Dopamiin on seotud muuhulgas olulisuse, tähtsuse, huvi ja prioriteetsuse tunnetamisega ning kui ta talitlus on teistes aju piirkondades häiritud, siis ilmneb huvipuudus, ükskõiksus, emotsionaalne tuimus, väsimus.

Erinevate uuringute tulemusena on leitud, et psühhoosi tekkes on oluline dopamiini ületalitlemine mesolimbilises rajas. Üldistades võib öelda, et see tähendab, et teatud alumistes aju piirkondades on dopamiini liiga palju, tema vahendatud neuronite aktiivsus liiga suur ning see toob kaasa meelepetted ja luulumõtted.

Dopamiini ületalitlemine ühes aju piirkonnas on tingitud varasematest muutustest (näiteks glutamaadi alatalitlusega ajukoore-ajutüve rajas) ning toob kaasa teisi muutusi.

On leitud, et otsmikusagaras on dopamiini “liiga vähe” ja dopamiini talitlus on mitmes ajukoore piirkonnas häiritud. Seetõttu arenevad skisofreenia negatiivsed, kognitiivsed ja afektiivsed sümptomid.

Aju talitluse ja struktuuri muutused

Psühhoosi puhul peetakse olulisteks häireid limbilises süsteemi toimises, kuid ka otsmikusagara korteksi ja  basaalganglionide funktsioneerimises.

Skisofreenia puhul on leitud vähenenud hallaine mahtu ning häireid amügdala ja hipokampuse mahtudes ja talitluses (mahu vähenemine eelkõige neuronite jätkete madalama tiheduse arvelt), suurenenud ajuvatsakesed (hallaaine vähenemise arvelt). Lisaks on leitud mitmetes ajuosades (nt hipokampuses) leitud neuronite ebakorrapärast asetust teineteise suhtes.

Uuringute tulemustele toetudes arvatakse, et need kirjeldatud muutused arenevad aastatega ning korduvate psühhooside tagajärjel.

Antipsühhootikumide pikaajalist võtmist peetakse nende muutuste suhtes kaitsvaks.

Ärevus ja aju

Aju biokeemia

Uuringutes on leitud, et aju biokeemilise tasakaalu häirumine on üks olulisemaid bioloogilisi aluseid ärevushäire sümptomaatikale. Täpsemalt on leitud selgeid seoseid ärevushäire sümptomaatika ning erinevate neurotransmitterite talitlemise vahel. On leitud, et siin on olulisel kohal serotoniini, noradrenaliini ja gamma-aminovõihappe (GABA) talitlemine aju teatud struktuurides.

Antidepressandid, mis mõjuvad neile süsteemidele (serotoniinile, noradrenaliinile ja gamma-aminovõihappele) vähendavad tõusnud ärevuse tasemest tingitud vaevusi.

 

Muutused aju tegevuses

Eespool kirjeldatud neurotransmitterite töö häired on ärevushäirete korral leitud eeskätt otsmikusagaras, limbilises süsteemis – hipokampuses ja amügdalas, locus coeruleusis. Otsmikusagar on seotud mõtlemise ja planeerimise reguleerimisega ning suunamisega. Need funktsioonid võivad ärevushäire korral olla teatud määral häiritud. Limbiline süsteem on seotud mälestuste ja neist tulevate emotsioonidega ning arvatakse, et just see süsteem on kesksel kohal ärevusega seotud informatsiooni vahendamisel. Eriliselt olulisel kohal on hipokampus ja amügdala, kuna nad vahendavad  otseselt mälu ning hirmutunnet ja on seotud erinevate teiste aju struktuuridega.

Ka teised emotsioonide reguleerimisega seotud aju struktuurid, nagu näiteks hüpotaalamus, võivad olla seotud ärevushäire kujunemisega.

Erinevates uuringutes on leitud, et ärevushäirete all kannatavate inimeste ajus on teatud struktuurides muutused aju talitluses (uuritud verevarustuse, suhkru metabolismi ja teiste näitajate kaudu). Õnneks ei ole need muutused püsivad, vaid on raviga parandatavad.

Depressioon ja aju

Aju struktuur ja depressioon

Peaaju funktsioone visualiseerivates uuringutes on ilmnenud, et depressiooni all kannatajate ajudes on võrreldes tervetega väikesed, aga olulised erinevused. On leitud hipokampuse mahu vähenemist (põhjuseks arvatakse olevat neuronite surm, mahu vähenemise ulatus korreleerub haiguse kestvuse ja raskusega ning võib olla seotud kaasuvate mäluhäiretega), mitmete ajukoore piirkondade aktiivsuse ja mahu langust, basaalganglionide aktiivsuse langust (võib olla seotud psühhomotoorse pidurdusega), amügdala mahu ja aktiivsuse tõusu (oluline emotsionaalne keskus).

Kuigi  uuringute tulemused ei ole lõplikud, saab siiski järeldada, et depressiooni puhul häirub oluliselt limbilise süsteemi talitlus ning sellega tihedas koostöös olevate basaalganglionide ja ajukoore tegevus.

Ajukoore tegevus tekitab mõtemisprotsessi ning depressiooni puhul on ajukoore tegevus häiritud sel viisil, et inimese mõtted muutuvad negatiivseks. Limbiline süsteem on emotsionaalsuse ja mälu bioloogiline alus ning depressiooni puhuste häirete puhul muutub emotsionaalne põhifoon masendunuks, kurvameelseks, pahuraks.

Muutuseid hipokampuses (meeleolu ja mälu keskuses) seostatakse ka neurogeneesiga ehk närvirakkude arengu ja kasvuga. Mõndades uuringutes on leitud, et depressiooni puhul on hipokampuse neuronite hulk mõnel määral vähenenud ning see ilmnes halvenenud mälufunktsioonides ja alanenud meeleous.

Samuti on leitud, et depressioon on seotud hüpotaalamuse ja hüpofüüsi hormonaalse süsteemiga. Teatud hormoonide tõusnud tase on seotud püsiva depressiooni seisundiga.

Stressi olukorras aktiveerub hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste hormonaalne telg. Hüpotaalamus toodab kortikotropiini vabastavat hormooni (CRF) ning arvatakse, et selle tõusnud tase võib olla seotud teatud tüüpi depressiooniga ning eeskätt just kognitiivsete ja ärkveloleku sümptomitega. CRF stimuleerib hüpofüüsi ning selle mõjul eritab hüpofüüs adrenokortikotroopset hormooni, mis omakorda stimuleerib neerupealiseid, mis selle mõjul eritavad kortisooli. Arvatakse, et tõusnud kortisooli tase alandab meeleolu.

Ajutüve tuumad nucleus raphe ja locus coeruleus on seotud signaali edastamisega teistesse aju osadesse. On alust arvata, et need tuumad on seotud depressiooniga. Neurotransmitterite (serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini) või nende retseptorite tasakaalu häirumine selles piirkonnas võib tähendada depressiooni.

Mitmed uuringud on näidanud, et enamus eespool kirjelatud muutustest taanduvad antidepressiivse raviga.

Ravimid, mis tõstavad serotoniini taset stimuleerivad ka neurogeneesi ning sellega võivad suurendada muuhulgas hipokampuse mahtu. Üks olulistest ainetest, mis on neurogeneesiga seotud, on BDNF (brain derived neurotrophic factor) ehk ajus toodetud neurotroofiline faktor ehk ajukasvufaktor. On leitud, et depressiooni all kannatajate veres on BDNFi hulk oluliselt alanenud. Antidepressandid tõstavad BDNFi taset. Kuigi alanenud BDNFi taset on leitud erinevate häirete korral, on siiski alust arvata, et see aine on seotud depressiooni arenguga ning BDNFi taseme tõus seotud antidepressantide toimimisega.

Aju biokeemia ja depressioon

Kesknärvisüsteemis on eristatud üle 30 erineva neurotransmitteri. Praegu arvatakse, et depressiooniga on neist seotud eeskätt serotoniin, noradrenaliin ja dopamiin.

Tänapäeval arvatakse, et teatud neurotransmitteri taseme muutus teatud aju piirkonnas viib teatud psühhiaatriliste sümptomide tekkele. Näiteks arvatakse, et noradrenaliin on seotud ärkveloleku ja energia tasemega, aga ka ärevuse, tähelepanu ja huvitundega. Serotoniini taseme alanemine põhjustab ärevust, sundmõtteid ja sundkäitumist. Dopamiini peetakse seotuks tähelepanu, motivatsiooni, mõnu- ja rahulolutunde protsessidega. Nende seoste alusel on võimalik valida sobiv antidepressant.

Samal ajal on selge, et depressiooni ei saa seletada ainuüksi monoamiinide defitsiidiga.

Depressiooni lahtiselgitamisel räägitakse geeni ja keskkonna vahelistest interaktsioonidest, geneetilistest erinevust serotoniini talitluses, teistest neurotransmitteritest.

Aju struktuur

Aju ehitus

Suuraju moodustab aju suurima osa ning suurajupoolkerad katavad enamuse teistest aju osadest. Poolkerade pinna moodustab ajukoor (ehk korteks, pildil cerebral cortex). Suuraju poolkerade all asub ajutüvi (pildil brainstem), mis ongi justkui tüvi, millele suurajupoolkerad on kinnitunud. Ajutüvi ühendab seljaaju suurajuga.  Ajutüvi koosneb piklikajust, sillast, keskajust, hüpotaalamusest, taalamusest. Suurajupoolkerade all ning ajutüve taga on väikeaju (ehk tserebellum, pildil cerebellum), mis on horistontaalselt kurruline ning sellega eristub väliselt teistest kesknärvisüsteemi osadest. Ajutüvest allapoole jääb seljaaju, millest eralduvad perifeersed närvid.
Samasugused struktuurid on ka teiste imetajate kesknärvisüsteemis, aga teistel loomadel ei ole tserebellum võrreldes teiste kesknärvisüsteemi struktuuridega nii suur. Ka on inimese ajus kõige enam suurajukoore pinda ning see on kokkukeerdunud ja kurruline.

1. Kesknärvisüsteemi n-ö ülemine osa

Kesknärvisüsteemi n-ö ülemise osa moodustavad suuraju ja vaheaju.

2. Suuraju

Suuraju on inimese aju suurim osa. See sisaldab keskusi, mis võtavad vastu ja tõlgendavad väljast poolt aju tulevat informatsiooni, algatavad liigutusi, analüüsivad informatsiooni, argumenteerivad ja tunnevad teadvustatud tundeid. Nende ülesannete keskused asuvad erinevates ajukoore piirkondades. Ajukoor on suuraju kõige väljaspool asuv osa ning moodustub hallainest. Sellest sissepoole jääb valgeaine.

Peamised suuraju piirkonnad

Suurajukoore pindala on umbes 1500-2000 cm2, see on umbes sama suur kui ajalehe üks või kaks lehekülge. Et kogu see pindala kolju sisse ära mahutada on ajukoor kokku volditud, moodustades niimoodi sagaraid. Eristatavad on otsmikusagar, kiirusagar, kuklasagar ja oimusagar.

 

 

Sinine otsmiku- ehk frontaalsagar

Kollanekiiru- ehk parietaalsagar

Rohelineoimu- ehk temporaalsagar

Roosa kukla- ehk oksipitaalsagar

Aju sisemised osad:

Kui aju vaadata ülevalt poolt, siis eraldab suur vagu  aju paremaks ja vasakuks pooleks. Aju pooled on omavahel ühenduses valgeaine kiududest moodustunud tee (corpus callosum) kaudu. Parem ja vasak oimusagar on ühenduses veel ka teise kiududest moodustunud trakti kaudu (anteroir commisure).

Ajukoore all asub limbiline süsteem. Sügavamal suuraju sees on basaalganglionid, amügdala ja hipokampus.

Edasi vaatame, mida need erinevad osad teevad.

Kiirusagar (ehk parietaalsagar). Kiirusagar võtab vastu ja analüüsib somato-sensoorset informatsiooni kogu kehast. Kehast tulevad närvikiud jõuavad läbi taalamuse kiirusagarasse.

Kehast pärit info, mis jõuab kiirusagarasse, moodustab kiirusagara pinnal kaardi inimese kehast. Seda nimetatakse homunkuluseks, vt pilti.

Pildi autor: Maquesta

Kiirusagara tagumises osas (oimusagara ääres) asub Wernicke piirkond, kus toimub sissetuleva (ehk sensoorse) keelega seotud informatsiooni analüüs. Selle ajupiirkonna kahjustus toob kaasa sensoorse afaasi ning selle all kannatavad inimesed ei saa aru keelest, aga siiski suudavad moodustada helisid.

Otsmikusagar (ehk frontaalsagar). Frontaalsagar on seotud keha motoorikaga (seal hulgas kõnega) ja kognitiivsete funktsioonidega.

Aju motoorne keskus (pretsentraalnesagar) asub frontaalsagara tagumises osas, kiirusagara ääres. See sagar on seotud kiirusagara somatosensoorse piirkonnaga ning algatab motoorse funktsioone (erinevat tüüpi liigutusi). Nagu homunkulus kiirusagaras moodustab ka pretsentraalsele ajukoore alale kaart sellest, mis liigutuste ja motoorika eest mingi piirkond vastutab.

Vasakul frontaalkoores on Broca piirkond, mis vastutab keelt moodustavate lihaste liikumise eest (suu, huulte, kõri lihased). Broca piirkonna kahjustus toob kaasa motoorse afaasia, see tähendab, et inimene saab aru keelest, aga ta ei suuda sisuliselt ja arusaadavalt kõneleda.

Ülejäänud otsmikusagara piirkonnad on seotud mõtlemise, õppimise, mälu ja muuga.

Kuklasagar (ehk oksipitaalsagar). Kuklasagar on otseselt seotud silmadega – võtab silmadelt vastu informatsiooni ning töötleb sissetulnud infot. Frontaalsagaras seotakse silmadest tulnud informatsioon kiirusagaraga (sealhulgas Wernickese piirkonnaga, mis võimaldab lugemist) ja motoorse koorega (otsmikusagar).

Oimusagar (ehk temporaalsagar). Oimusagar töötleb kõrvadest tulnud kuulmisinformatsiooni ning seostab selle kiirusagara Wernicke piirkonnaga ja otsmikusagara motoorsete piirkondadega.

Oimusagara sees asuvad:

Basaalganglionid. Asuvad oimusagara sees ja töötavad koostöös väikeajuga peenmotoorika koordineerimisel (näiteks sõrmede liikumine jt peenemad liigutused).

Limbiline süsteem: Asub sügaval oimusagaras ja tema ehitusse kuulub ka amügdala, hipokampus jt osad. Limbiline süsteem on seotud emotsionaalse käitumisega, aga ka siseelundite talitlusega.

Limbilisse süsteemi kuuluvad:

  • Hipokampus. Hipokampus asub oimusagaras ja on seotud lühiajalise mäluga.
  • Amügdala (ehk mandelkeha). Amügdala asub oimusagaras, kontrollib sotsiaalset ja seksuaalset käitumist ning erinevaid emotsioone.

Insula. Insula mõjutab ajutüve automaatseid funktsioone. Lisaks töötleb insula maitsemeeltest tulevat informatsiooni.

3. Vaheaju: taalamus, hüpotaalamus

Taalamus edastab meeleorganitest tuleva informatsiooni vajalikesse suurajukoore piirkondadesse. Siin ka selgub, milline meeleorganites tulenev sõnum saab teadlikuks ning hakkab osalema liikumist koordineerivas info vahetuses väikeaju, basaalganglionide ja peaaju koore vahel. Taalamuse kaudu mõjutatakse ka tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi.

Hüpotaalamus asub taalamusest allpool ja selle kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri, toitumiskäitumist. Hüpotaalamus sisaldab tuumi, mis kontrollivad hormoonide eritamist ajuripatsist ehk hüpofüüsist. Nende aine kaudu juhib hüpotaalamus seksuaalset reproduktsiooni, söömist, joomist, kasvu, imetamist. Hüpotaalamus on eritatud hormoonide kaudu seotud peaaegu kõigega inimese käitumises, sealhulgas “bioloogilise kellaga”, mis on seotud une-ärveloleku ja pimeda-valge tsükliga (tsirkadiaanse rütmiga).

4. Kesknärvisüsteemi nö alumine osa

Kesknärvisüsteemi n-ö alumise osa moodustavad keskaju, sild ehk pons ja piklikaju ehk medulla.

5. Keskaju

Keskaju sisaldab tuumi, mis ühendavad erinevaid aju piirkondi, mis on seotud liikumisega (väikeaju, basaalganglionid, suuraju koor), silmade liikumisega ja kuulmise kontrollimisega. Üks keskaju piirkond – substantia nigra – on seotud tahtlike liigutustega ning kui see piirkond ei funktsioneeri õigesti, siis on inimesel Parkinsoni haiguse sümptomid.

6. Sild ehk pons

Pons sisaldab tuumi, mis edastavad liikumist ja kehaasendit puudutava informatsiooni tserebellumist korteksisse. See sisaldab ka tuumi, mis on seotud hingamise, maitsmise, unega.

7. Piklikaju ehk medulla

Piklikaju (medulla): Piklikaju närvikeskuste ehk tuumade kaudu reguleeritakse hingamiselundite, südame ja veresoonkonna tööd. Piklikaju kaudu toimuvad sellised reflektoorsed tegevused nagu imemine, neelamine, oksendamine, aevastamine, köhimine jms.

Ajutüvi

Ajutüvi koosneb piklikajust, sillast, keskajust, hüpotaalamusest, taalamusest. Nendes stuktuurides on ka neuronite kehad, mille kogumikke nimetatakse tuumadeks ning mis on spetsialiseerunud mõne teatud funktsiooni elluviimiseks (näiteks hingamine, südame löögisageduse reguleerimine, uni jm).

Neuron ja sünaps

Neuron ehk närvirakk

Aju, seljaaju ja perifeerne närvisüsteemi informatsiooni edastav osa moodustub spetsiifilistest närvirakkudest ehk neuronitest. Aju koosneb umbes 100 miljardist närvirakust.

Neuronitel on võime koguda ja edastada elektrokeemilisi signaale.

Oma ehituse ja talitluse poolest on neuronid teiste rakkudega sarnased, kuid erinevalt teistest rakkudest edastavad neuronid informatsiooni üksteisele ning pikkade vahemaade taha (kuni mõni meeter).

a – dendriit
b – rakukeha ehk sooma
c – raku tuum
d – akson
e – müeliinkiht
f – Schwanni rakk
g – Ranvier´i soonis
h – aksoni terminaal

Neuronitel on 3 peamist osa

1) Raku keha ehk sooma: Sellel on kõik peamised raku koostisosad, sh tuum  (mis sisaldab DNA-d), endoplasmaatiline retiikulum, ribosoomid (proteiinide ehitamiseks), mitokondrid (energia tootmiseks). Kui raku keha sureb, siis neuron sureb.

2) Akson: See on pikk, juhtmetaoline neuroni osa, mis kannab elektrokeemilisi sõnumeid (närvi impulsse või aktsioonipotentsiaale) piki neuronit. Aksonid võivad olla kaetud müeliinkihiga, mis isoleerib impulssi edastava neuroni osa. Müeliin koosneb rasvast ja proteiinidest ning selle olemasolu lisab kiirust närvi impulsi liikumisele. Müeliniseeritud neuronid on tavaliselt perifeerses närvisüsteemis (sensoorsed ja motoorsed neuronid) ning müeliniseerimata neuronid on tavaliselt pea- ja seljaajus.

3) Dendriit: Need väiksed okstelaadsed närviosad ühenduvad teiste rakkudega ning võimaldavad neuronite vahelist “suhtlemist” ning ümbritseva tajumist.

Sünaps

Ühelt neuronilt teisele antakse informatsiooni edasi eriliste ühenduste ehk sünapside kaudu. Närvisüsteemis antakse sünapside kaudu edasi nii elektrilisi kui ka keemilisi signaale.

Sünapsi moodustavad neuron, mis eelneb ühenduskohale ehk presünaptiline neuron, ja neuron, mis järgneb ühenduskohale ehk postsünaptiline neuron. Ühenduskohas on erinevaid molekulaarseid struktuure, mis töötavad ühenduse toimimise nimel.  Paljudes sünapsites asub presünaptiline raku osa aksonil, kuid vahel ka dendriidil. Sünapsites asuvad retseptorid, mille kaudu neurotransmitterid annavad edasi informatsiooni.

On kaks peamist sünapsi tüüpi:

  1. Keemiline sünaps: presünaptiline neuron vabastab ühenduskohta ehk sünapsisse neurotransmitteri (näiteks serotoniini, noradrenaliini, dopamiini vm molekuli), mis seostub spetsiifiliste retseptoritega postsünaptilisel rakul. Neurotransmitter võib algatada elektrilise vastuse või keemiliste reaktsioonide ahela, mis lõpptulemuseks on postsünaptilise neuroni aktivieerimine või pidurdamine.
  2. Elektriline sünaps: presünaptiline ja postsünaptilinse raku membraanid (raku ümbrised) on omavahel seotud spetsiifiliste kanalite kaudu. Mööda neid kanaleid käib elektriline vool, mis kannab edasi presünaptilise rakus toimunud muutusi postsünaptilisse rakku. Elektrilised sünapsid on kiiremad kui keemilised.

Kuidas aju töötab?

Aju ja närvisüsteemi tegevus on keeruline  ning järgnevalt üritame kirjeldada aju ehitust ja talitust – seda, kuidas erinevad aju piirkonnad kontrollivad igapäevast keha toimimist, sealhulgas liikumist, nägemist, kuulmist, tunnetamist, õppimist, mälu ja emotsioone.

Peaaju, seljaaju ja perifeerne närvisüsteem moodustavad keerulise ja omavahel seotud süsteemi, mis edastab informatsiooni ja kontrollib keha tööd. Üheskoos reguleerib see süsteem nii elu teadlikku kui ka alateadlikku osa.

Pildil on kujutatud kogu närvisüsteemi: aju (a), seljaaju (b), perifeerset närvisüsteemi (c).

Kõikidel loomadel on aju, aga inimese aju on neist mõnevõrra erinev. Kuigi inimese aju pole loomariigi suurim, on see ainus, mis võimaldab kõnelemist, mõtlemist, kujutlemist, probleemide lahendamist. Peaaju on väiksema lillkapsa suurune ja ta koordineerib, reguleerib ja kontrollib suurt osa keha toimimisest.

Peaaju ülesanded:

  • reguleerib kehatemperatuuri, vererõhku, südame löögisagedust ja hingamist
  • võtab meelteorganite kaudu (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puudutamine) vastu välismaailmast tulevat informatsiooni
  • reguleerib liigutusi kõndimisel, rääkimisel, seismisel ja istumisel
  • võimaldab mõtlemist, unistamist, arutlemist ja tunnete tundmist

Kuidas aju uuritakse?

Neurteadlane Carl Schooner räägib TED-is aju uurimisest:

Jaan Aru räägib ajusõbralikest harjumustest: aju treenimisest, keskendumisest, nutiseadmetest ja muust: