Kompulsiivse seksuaalkäitumise osas käib palju debatte ka akadeemilistes ning kliinilistes ringkondades seoses sellega, kas tegu on hoopis sõltuvusega. See on ka arusaadav, kuna tunne võib inimesel olla üsna sarnane – nagu ei oleks enam võimeline oma käitumist kontrollima. Samas on hetkel konsensus pigem selline, et antud käitumine sarnaneb impulsi kontrolli probleemidega,mitte sõltuvustega. Samuti ei ole hetkel piisavalt uuringuid, mis toetaksid seda, et ajus toimuvad samad protsessid, mis aineliste sõltuvuste puhul.
Kui vaadata sõltuvuse kriteeriume (aluseks on võetud RHK-10), siis:
(Tajutud) võimetus kontrollida käitumist on üks põhilisi viiteid ka kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks neid kahte tihti samastatakse. Ilma tajutud võimetuseta oma käitumist kontrollida on pea võimatu rääkida kompulsiivsest seksuaalkäitumisest.
Teiste vaba aja veetmise võimaluste ja huvide progresseeruv taandumine. Antud sümptom võib esineda kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul. Samas ei pruugi see juhtuda kõigi inimeste puhul, kellel esineb kompulsiivset seksuaalkäitumist, samuti ei pruugi seksuaalne käitumine olla progresseeruv. Kui olukord, millega üritatakse toime tulla ei süvene, siis üldiselt ei intensiivistu ka käitumine.
Jätkamine vaatamata ilmsetele kahjustavatele tervislikele tagajärgedele. Antud sümptom võib esineda kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul. Samas, paljudel inimestel, kellel esineb kompulsiivne seksuaalkäitumine, ei pruugi seksuaalkäitumisel olla mingeid tervist kahjustavaid tagajärgi. Tasub ka tähele panna, et risk tervisekahjustustele (STLH, rasedus, aga ka enda ära löömine või muul moel vigastamine tegevuse käigus) on üks osa seksist ning enamasti on riski täielik vältimine võimatu ka ilma kompulsiivse seksuaalkäitumiseta.
Tolerantsuse teke. Tolerantsuse tekke all peetakse silmas olukorda, kus sama kogus ainet ei anna enam sama efekti ning seetõttu tuleb sama tulemuse saavutamiseks tarbida suuremaid koguseid. Tolerantsuse teke on üks põhjustest, miks peale teatava aine tarbimise lõpetamist uuesti tarbima hakates on risk saada üledoosi – keha tolerantsus on langenud. Kuigi inimesed võivad kompulsiivse seksuaalkäitumise puhul tegevust mitte enam samavõrd nautida, on selle taga pigem dissotsiatsioon, mitte tolerantsuse teke, mis on olemuselt erinev. Täpselt nagu mõnd toitu kugistades ei saa me sellest naudingut, kuid sama toitu teadlikult tarbides suudame seda taas nautida – toit ise või meie keha potentsiaal seda nautida ei ole muutunud. Samuti tasub silmas pidada, et enamus inimesi, kelle käitumine on kompulsiivne, tunnevad ennast käitumise järgselt halvasti – tuntakse vastikust, häbi, süüd jms. Ka sellised tunded ise ei luba olukorda tihti lõpuni nautida – inimene tunneb, et peab, mitte, et tahab. Veel üheks viiteks sellele, et seksuaalkäitumise puhul ei teki tolerantsus, on tõsiasi, et seksist ei ole võimalik saada üledoosi.
Võõrutusseisund. Tihti on kerge sassi ajada normaalset seksuaalset erutust/iha tekke protsessi ja võõrutusest tekkivat tungi “tarvitada”. On täiesti normaalne, et seksuaalsete stiimulite olemasolul inimene erutub ning tal võib tekkida soov olla kellegagi seksuaalses kontaktis. Kuna kehasse ei satu seksi ajal aineid, mida seal muidu sellistes kogustes olemas ei oleks, siis ka tekkiv heaolu või naudingu tunne on kehale omane ning kehal on olemas mehhanismid selle tasakaalustamiseks. Samuti ei ole ainelisest sõltuvusest tekkinud võõrutusseisund võrreldav sellega, kui inimene peatab seksuaalkäitumise. Seksist hoidumine (või selle edasilükkamine) võib tekitada ebamugavusi, eriti kui see on üks vähestest toimetulekumehhanismidest, mis inimesele kättesaadav on, kuid see ei ole eluohtlik ega tekita suuri kehalisi reaktsioone. Aineliste sõltuvuste puhul võivad tekkida mitmed kehalised sümptomid (olenevalt ainest), näiteks krambid või deliirium, ja halvimal juhul võib aine tarvitamise äkiline lõpetamine olla ka eluohtlik.
Adapteeritud Silva Neves (2021) põhjal
