Psühhoosi ravis kasutatakse antipsühhootikume. Antipsühhootikumid mõjutavad esmajoones kesknärvisüsteemi, dopamiinisüsteemi ja seekaudu ka teisi ajuaineid ja -süsteeme. Antipsühhootikume jaotatakse konventsionaalseteks (vanemad) ja atüüpilisteks (uuemad). Vanemad ja uuemad antipsühhootikumid mõjuvad ajuretseptoritele erinevalt. Vanemat tüüpi antipsühhootikumid mõjutavad peamiselt dopamiini süsteemi, uuemat tüüpi antipsühhootikumid (atüüpilised) mõjutavad vähemal määral ka serotoniini süsteemi teatud aju piirkondades. Taju ja mõtlemise häireid (nn positiivseid sümptome) leevendav toime ilmneb dopamiini 2. tüüpi retseptorite blokeerimise kaudu ning see omadus on ühine kõigile antipsühhootikumidele.
Antipsühhootikumid võivad olla eri vormides, kuigi toime on suures osas sarnane. Põhiliselt on ravimid tablettide kujul. Osadel ravimitel on võimalus seda manustada vedeliku vormis, osad tabletid on suus lahustuvad. Osadel ravimitel on olemas süstitavad vormid, neid nimetatakse ka depooravimiteks. Viimaste eeliseks on see, et neid saab manustada harvem (1-2 x kuus) ning mõnikord on neil ka vähem kõrvaltoimeid.
Konventsionaalsed (vanad) antipsühhootikumid
Nimetused: haloperidool, flupentiksool, zuklopentiksool, kloorpromasiin. Mõjuvad peamiselt taju- ja mõtlemishäiretele (nn positiivsetele sümptomitele)
Atüüpilised (uued) antipsühhootikumid
Nimetused: klosapiin, risperidoon, olansapiin, sertindool, kvetiapiin, aripiprasool, ziprasidoon, amisulpiriid.
Mõjutavad lisaks taju- ja mõtlemishäiretele arvatavalt ka tundeid ja vaimseid võimeid, vähesel määral motivatsiooni ja tahet (nn negatiivseid sümptomeid).
Teised ravimid
Psühhooside ravis soovitatakse vajadusel lisaks antipsühhootikumidele ka teist tüüpi ravimeid. Antidepressante kasutatakse depressiooni ja ärevuse sümptomite leevendamiseks. Kasutada võidakse ka meeleolu stabilisaatoreid, et tasakaalustada meeleolu. Lühiajaliselt kasutatakse vahel ka rahusteid või unerohtu. Kõrvaltoimete leevendamiseks võidakse raviskeemile lisada kolinoblokeerivate omadustega ravimeid.
