Tagasilangus ja seisundi ägenemine

Psühhootilisse häiresse haigestunud inimesel võib esineda paranemise jooksul ka tagasilangusi ning seisundi ägenemist.

Kuna psühhoosi puhul on häiritud reaalsustaju, ei pruugi inimene ise mõista, et tema sees on midagi muutunud, kuid seda võivad märgata lähedased.

Hea oleks, kui võimalikke tagasilanguse sümptome saaks arutada kõik koos: haigestunud inimene, tema lähedased ja ravimeeskond.

Tagasilanguse märgid võivad olla:

  • Muutused unerežiimis (märgatavalt vähenenud või suurenenud unevajadus). Üks magamata või vähese unega öö on juba liiast;
  • Muutused toitumises (vähe söömine või ebatavaline valivus toidu suhtes);
  • Isikliku hügieeni või riietumise hooletusse jätmine;
  • Endasse tõmbumine, suhtlemise vähenemine;
  • Meeleolu ja energiataseme oluline langus või kõrgenemine;
  • Muutumine kergesti ärrituvaks, sagenenud tülid;
  • Kõik varasema haigusepisoodiga seotud sümptomid;

Kriisiplaan tagasilanguse või raske seisundi tekkimisel

Kuigi tuleb hoida lootust, et rasked seisundid enam ei kordu, on hea omada plaani käitumiseks kriisiolukorras.

  • Raviarsti või lähima psühhiaatriakliiniku valvetoa telefoninumber peaks olema kergesti leitavas kohas, et vajadusel kiiresti kontakti võtta. Salvesta see endale telefoni või pane märkmikusse kirja. Helistada või kirjutada võib ka siis, kui tekib esimene kahtlus seisundi ägenemise suhtes. Ära jää ootama, kuni seisund päris halvaks läheb!
  • Mõtle läbi, kes on need usaldusväärsed inimesed, kelle abi saab vajadusel kasutada haiglasse minekuks, praktilise või psühholoogilise toe saamiseks.
  • Arutage kriisi tekkimise võimalust, plaani ning käitumist ka ühiselt haigestunud inimese, lähedaste ning ravimeeskonnaga. Juhul kui kriis tekib, on plaan inimesele teada ning toimuv on seetõttu vähem hirmutav.