Kuidas aidata?

Kui sõber, tuttav või kaaslane avaldab enesetapu- või elutüdimusmõtteid, siis:

Kuula ta ära. Lase tal rääkida ja küsi täpsustavaid küsimusi. Mida täpsem on inimese enesetapuplaan, seda ohtlikum ta endale on.

Räägi sellest kohe mõnele usaldusväärsele, lähedalseisvale või seotud täiskasvanule.

Kui sulle tundub, et sõber või tuttav võib kohe midagi ette võtta, siis tee nii, et ta ei oleks üksinda ning kõrvalda tema ümbrusest võimalikud enesetapuvahendid. Samal ajal otsi abi täiskasvanutelt!

Mida teha?

  • Kuula. Ära anna nõu või hinnanguid, ära ürita kiiresti lahendusi leida, vaid lihtsalt kuula.
  • Kommenteeri muutusi, mida oled märganud, näiteks “Olen pannud tähele, et sa oled viimasel ajal palju oma toas. Kas miski häirib sind?”
    Sellega väljendad ka hoolimist.
  • Võta noore probleeme tõsiselt.
  • Väljenda oma hoolimist ja soovi aidata.

Mida mitte teha?

  • Ära tee noore muret väiksemaks või väheoluliseks. Näiteks “Oh pole hullu!”, “Tegelikult sa ju liialdad?”, “Enesetapp on rumalus.”, “Küll asjad paremaks lähevad!”
  • Ära väldi enesetapust rääkimist. Sellest on raske rääkida nii vanematel kui noortel, aga kui see teema on noore peas olemas, siis on vaja sellest ka kõneleda.

Küsi küsimusi!

  • Kas sul on vahel tunne, et sa ei taha või ei jaksa enam elada?
  • Kas sa mõtled enesetapu peale?

Kui noor vastab viimasele küsimusele jaatavalt, siis küsi edasi:

  • Kuidas sa oled mõelnud seda teha?
  • Millal sa oled mõelnud seda teha?

Mida täpsem ja konkreetsem on plaan, seda suurem on suitsiidioht.

Elutüdimuse ja enesetapumõtete puhul on vaja pöörduda psühhiaatri poole. Seda sellepärast, et selline seisund on tõsine ja võib olla eluohtlik ning suitsiidmõtete taga on sageli muu psühhiaatriline probleem.

Kui suitsiidoht on väga suur, siis:

  1. Ära jäta suitsidaalset noort üksi!
  2. Kui võimalik, siis mine valvepsühhiaatri vastuvõtule!
  3. Kui valvepsühhiaatri juurde ei ole võimalik ise minna, kutsu kiirabi!

Kuidas kuulata?

  • Vali rääkimiseks sobilik hetk – kui olete mõlemad rahulikud ja teil on aega.
  • Hea on rääkida midagi koos tehes, kalal, jalutuskäigul, mängides vms kus ei pea kogu aeg üksteisele otsa vaatama.
  • Alusta sellest, mida oled ise märganud ja mis sulle muret teeb.
  • Ole nii siiras, aus ja otsekohene kui võimalik.
  • Vahel on hea alustuseks küsida konkreetsete tervisenäitajate kohta, nagu uni, keskendumine, söömine ja mitte otseselt selle kohta, mis teine parasjagu tunneb.
  • Vestluse avamiseks võib olla hea jagada midagi enese kohta või tuua näiteid selle kohta, kuidas keegi tuttav-sõber on end tundnud ja kuidas olukorda lahendanud.
  • Ära kipu kohe nõu andma ja valmis lahendusi pakkuma.
  • Ära hakka murest kuuldes enda murega “üle trumpama”.
  • Katsu hoiduda lööklausetest: “võta end kokku”, “teistel on veel hullem”, “mõtle positiivselt”.
  • Kui märkad, et kellelgi on vaimse tervise probleem, siis varu kannatust ja kutsu teda kaasa teie tavalistesse tegevustesse isegi siis, kui ta mitu korda ära ütleb või pole neist väga vaimustunud.
  • Arvesta, et inimene ei pruugi soovida sulle kõigest või üldse millestki sel hetkel rääkida. Küsimine ja tähelepanu pööramine on kõige olulisemad!
  • Julgusta tervislikult elama ja abi otsima.
  • Kui kahtlustad, et sõber ennast vigastab või kaalub enesetappu, tee sellest juttu.
  • Ole tähelepanelik enese reaktsioonide ja sõnakasutuse suhtes.
  • Ära ütle, et tead, mida ta tunneb, kui Sa tegelikult ei tea. Jää ausaks ja pigem ütlegi, et ma ei oska ette kujutada, mis tunne see on.
  • Ei tasu eeldada, et inimene oskab kohe öelda, miks tal vaimse tervise probleem tekkis või “mis tal viga on”.
  • Arvesta, et teemat võib käsitleda mitmel korral ja aja jooksul, kõike ei pea inimesest välja pinnima.
  • Arvesta vestlust avades oma vaimse seisundiga  – vahel võib rasketest asjadest ka endal mõõt täis olla – sel juhul ei tasu vestlust alustada.
  • Mõtle läbi, millist tuge ja abi oled valmis pakkuma, väljaütlemised nagu – “olen alati sinu jaoks saadaval” “helista igal ajal” – ei pruugi tegelikult sinu jaoks võimalikud olla ja võivad tuua kaasa pettumust.
  • Arvesta, et vestlus võib olla pingeline mõlema osapoole jaoks – planeeri pärastiseks midagi lõõgastavat või sportlikku.
  • Tunnusta murest rääkimist ja enda avamist – “Aitäh, et Sa mulle sellest rääkisid” on lihtne viis anda märku, et väärtustad kaaslase usaldust Sinu vastu.

Kuidas rääkida?

  • Vaimse tervise probleeme või kriise võib ette tulla igaühel ja nende varjamine teeb inimese sõna otseses mõttes haigemaks. Kõik inimesed on teatud tingimustes haavatavad, kuid selle ilmse tõsiasja väljanäitamine on meie ühiskonnas raske ja ohtlik. Enda kohta olulise info jagamine on ühelt poolt märk julgusest ja tugevusest ning teiselt poolt võib sind muuta veel julgemaks ja tugevamaks.
  • Mõtle läbi, kellele rääkimisest võiks enam kasu olla, kas partnerile, lastele, sugulastele, sõpradele, koolikaaslastele, õpetajatele, tööandjale, kas sinu tervis mõjutab neidki mõnel viisil.
  • Kellegi teisega rääkimine võib anda sulle teise vaatepunkti või oma mõtteid kuulates võid avastada enda jutust midagi uut.
  • Teistega oma vaimsest tervisest rääkimine on üks viis, kuidas ennast ise aidata.
  • Rääkimine ja oma kogemuste jagamine aitab suhet tugevdada, see omakorda kergendab paranemisprotsessi.
  • Vahel ei pruugi lähedased märgata, et su enesetunne on muutunud, kuid sageli nad märkavad ja muretsevad, aga ei julge küsida. Kui räägid julgelt, võib see teistelt pinget maha võtta ja suhteid lahedamaks muuta.
  • Vali rääkimiseks sobilik hetk – kui olete mõlemad rahulikud ja teil on aega.
  • Hea on rääkida midagi koos tehes, kalal, jalutuskäigul, mängides vms kus ei pea kogu aeg üksteisele otsa vaatama.
  • Kui rääkimine tundub liialt pingeline, võib oma mõtted ka kirja teel saata.
  • Kui Sul on arusaam, et tegemist on mõne konkreetse probleemiga või oled rääkinud diagnoosist juba arstiga, võid jagada infomaterjale, et lähedane samuti saaks selle kohta rohkem teada.
  • Anna teada, mida ootad, kas lihtsalt seda, et ära kuulataks, et teine saaks selgituse sinu käitumisele või soovid mõnd konkreetset tegevust (nt võta mind trenni kaasa) või nõuannet (nt soovitust heale vaimse tervise spetsile).
  • Räägi ka sellest, mida oled ette võtnud või plaanid ette võtta oma tervise parandamiseks, see annab teisele lootust.
  • Mõtle läbi, mida räägid, jutusta see lugu kõigepealt endale või pane kirja.
  • Mõtle välja, kus on sinu piirid – mida sa tahad rääkida ja millise info tahad endale jätta.
  • Teadvusta endale oma hoiakuid vaimse tervise suhtes ja mõtle läbi, millised eelarvamused on põhjendamatud. Vaimse tervise kohta käivate müütide ja reaalsusega saad tutvust teha Peaasi.ee portaalis.
  • Rääkimine aitab ka ühiskonnas inimestel and mõnusamalt tunda ning annab võib-olla ka võimaluse sõbrale enda kohta midagi olulist rääkida, mida ta seni varjanud on.
  • Arvesta, et mõned inimesed võivad öelda midagi rumalat või süüdistavat, valusat.
  • Arvesta, et teisel võib olla endal probleeme, mille tõttu ta kohe ei pruugi sobilikult reageerida – see ei pruugi olla märk hoolimatusest, vaid sellest, et tal endal on raske.
  • Kui oled oma tundeid-mõtteid-kogemusi jagades haiget saanud, ära anna alla. Kindlasti leidub ka inimesi, kes suudavad Sind mõista, on elukogenumad, targemad, taktitundelisemad.
  • Arvesta, et vestlus võib olla pingeline mõlema osapoole jaoks – planeeri pärastiseks midagi lõõgastavat või sportlikku.
  • Kui plaanid pöörduda perearsti, psühhiaatri, psühholoogi, koolipsühholoogi või psühhoterapeudi poole, mõtle läbi, mida soovid sellest kohtumisest saada. Kas näiteks probleemi täpsustamist, ravimeid, oskusi endaga paremini toimetulekuks, mõistmist või midagi muud. Arvesta, et keegi ei näe sind läbi ja lähtuda saab nii sinu anda antud infost kui soovidest. Kui koged, et ei saa soovitud abi, siis ütle ka see välja, et teine inimene saaks oma lähenemist sobivamaks muuta või vajadusel anda soovitust teise spetsialisti juurde pöördumiseks.