Enesevigastamise müüdid ja reaalsus

Müüt:

Ennast vigastatakse tähelepanu saamiseks

Reaalsus:

Uuringute kohaselt ei räägi enda vigastamisest kellelegi umbes 2/3 inimestest, kes seda teevad. Pigem peavad need inimesed seda häbiväärseks saladuseks ning üritavad märke sellest varjata.

Enda vigastamise põhjuseks on püüd kas vältida või kontrollida tugevaid tundeid nagu näiteks viha enda või teiste vastu, kurbus, meeleheide või madal enesehinnang.

Müüt:

Enesevigastamine on enesetapukatse

Reaalsus:

Pigem vigastatakse end selleks, et toime tulla tugevate tunnete või raskete sündmuste ja olukordadega. Inimene, kes ennast vigastab, võib seda isegi pidada viisiks, kuidas enesetappu vältida. Uuringute kohaselt ei ole ligikaudu pooltel end vigastanud inimestest enda vigastamise ajal enesetapumõtteid.

Müüt:

Enda vigastamise abil soovitakse lihtsalt teistega manipuleerida

Reaalsus:

Inimestel, kes end vigastavad, on raske oma tundeid sõnadega väljendada, nad teevad seda käitumise abil. Kuigi enesevigastamine võib panna teisi soovitud viisil käituma, peaks tähelepanu pöörama hoopis sõnumile, mida inimene oma käitumisega edastab ja aitama leida tal viise seda teisiti väljendada.

Müüt:

Inimesed, kes end vigastavad, on hullud ja tuleks luku taha panna

Reaalsus:

Uuringute kohaselt ei pruugi enesevigastamine olla alati märk mõnest teisest psüühikahäirest. Pigem on see ebakohane käitumisviis, mida kasutatakse stressi maandamiseks ja tunnetega toimetulekuks. Sageli ei pruugi enesevigastamine olla otseselt eluohtlik ega vajada haiglaravi.

Häireks tuleb seda sorti käitumist siiski pidada ning alustada võimalikult varakult kohase raviga.

Müüt:

Ennast vigastavad ainult teismelised tüdrukud

Reaalsus:

Kuigi enesevigastamist esineb noortel neiudel rohkem kui keskealistel meestel, võib ennastkahjustavat käitumist ette tulla erinevast vanusest ja soost inimestel.