Šokk ja sellega kaasnev eitus on sageli esimene (kaitse)reaktsioon. Sa ei suuda uskuda, et see juhtus päriselt. Võid mõelda, et tegu peab olema eksitusega. Mõistusele tundub vastuvõetamatu, et see on toimunud Sinu lähedasega. Võid kogeda ebareaalsustunnet või tunda justkui halvatust.
Tuimus ja emotsioone nagu polekski. Sinus on tühjus. Võid kogeda ükskõiksust kõige vastu – millelgi pole enam mõtet. Tunned justkui oleks kogu elu ja jõud sinust välja voolanud.
Kurbust võid kogeda nii kõikehõlmava, ängistava ja piinava, et see tundub lausa füüsilise valuna. Talumatut kaotusvalu kirjeldatakse tihti sõnadega nagu oleks südames auk või nagu oleks rinnust tükk välja rebitud.
Süütunnet kogevad peaaegu kõik mahajääjad. Tajutav süütunne sõltub suuresti lahkunuga olnud suhtest, vastutustundest tema eest ja tegelikust või soovitud lähedusest. Peas võivad lõputult tiirelda oletused: “mis oleks olnud siis, kui…” või “kui ma ainult oleks/poleks…” (midagi teinud/öelnud või vastupidi tegemata/ütlemata jätnud). Võid tunda end läbikukkunu või ebaõnnestununa oma rollis – vanemana, abikaasana, sõbrana, vanema õe-vennana. Algfaasis on süütunne paratamatu, kuid aja möödudes tuleb õppida lahti laskma ülemäärasest süütundest ja leida andestust.
Viha on loomulik tunne pärast suitsiidi. Võid seda tunda kohe, aga see võib ka olla pikalt varjul teiste tunnete all. Võid olla vihane või lausa raevus lahkunu peale, et ta on Sind (või oma lapsed või vanemad) maha jätnud ja sellesse olukorda pannud. Võid olla vihane arstide, psühholoogide, terapeutide peale, kes ei osanud/suutnud aidata. Või ravimite peale, mis ei hoidnud suitsiidi ära. Sinu pahameel ja pettumus võib olla suunatud esmareageerijatele, et nad ei tegutsenud kiiremini. Samuti võid olla vihane iseenda, mõne pereliikme või isegi Jumala peale (kui see on osa sinu maailmapildist), keda pead juhtunus süüdlaseks.
Hüljatus on üks laastavamaid tundeid. Võid kogeda justkui oleks lahkunu Sind hüljanud või tagasi lükanud Sinu hoole ja armastuse. Vastuste leidmine ja enesetapu põhjuste keerukuse teadvustamine võib Sul aidata mõista, et lahkumisel ei olnud midagi pistmist Sinuga. Suisa vastupidi, juhul kui lähedane oleks osanud mõelda valu peale, mida see Sulle põhjustab, oleks ta võinud oma teo osas ümber mõelda. Oma äraspidisel moel võis lahkunu pidada oma tegu „teeneks“ Sulle, arvates oma talumatust hingevalust moonutatud maailmapildis, et Sul on ilma temata kergem.
Kergendus on tunne, mida enda juures tihti hukka mõistetakse. Ometi ei näita see Sinu armastuse ega hoolimise puudumist. See võib olla loomulik tunne, kui Sinu lähedase raskused ja kannatused olid kestnud juba pikka aega ja millestki ei paistnud abi olevat. Su elu võis olla pinges ja kaoses lähedase korduvate suitsiidikatse tõttu või pideva hirmu tõttu järgmise suitsiidikatse ees. On mõistetav tunda kergendust teades, et Su lähedase kannatused ja sellega kaasnev kaos on nüüd lõppenud.
Suitsiidimõtted lähedase enesetapu järgselt on levinud. Võid tunda nagu oleks Sinu elu lõppenud ühes Su lähedase omaga ja soovida talle järgneda. Peas võivad olla mõtted, et Sa ei suuda edasi elada, et elul ei ole enam mingit mõtet ega tähendust. Kui need mõtted püsivad või pead plaani elust lahkuda, siis räägi kindlasti neist kellelegi ja võta abi saamiseks ühendust (vt alajaotusest „Kust leida abi ja tuge?“)
„Kusagil väga sügaval sinu sees on alatiseks üks tükike puudu…“ Karmen, kaotas tütre
„Järgmine nädal kulgeb vaid küsimustele vastuseid otsides. Oled magamata. Pead endaga võitlust, sundides end vähekenegi midagi sööma. Süütunne saadab sind kõiges, ka selles, et sina sööd samal ajal kui Tema…“ Karmen, kaotas tütre
