Juhul kui endalt on elu võtnud lapse või noore pereliige või enesetapp puudutab muul moel last lähedalt (nt on tegu klassikaaslasega), on oluline sellest lapsega rääkida. Paljud lapsevanemad on tunnistanud, et see on nende elu kõige raskem ja hirmutavam jutuajamine. Kuid lapsi ei ole võimalik kaitsta, püüdes nende eest varjata asjaolu, et tegemist oli enesetapuga, mitte haiguse või õnnetusega. Lastel, samamoodi nagu täiskasvanutel, tekivad loomulikult küsimused, mis juhtus ja miks juhtus. Kui Sina sellest lapsele ei räägi, jääb ta ilma Sinu toetusest ja nii jätad ta oma tunnete ja küsimustega üksi.
Tea, et Sina oma käitumisega annad lapsele eeskuju, kuidas leinatakse, mis on lubatud ja mis mitte. Võid julgesti nutta lapse juuresolekul, see annab tallegi loa oma tundeid väljendada. Ütle lapsele, mis tundeid Sa tunned ja mille pärast nutad. See annab lapsele turvatunde ja mõistmise ning õpetab teda oma tundeid ära tundma ja sõnadesse panema.
Räägi tõtt, kuid hoidu detailidest. Kogemusega inimesed ja eksperdid räägivad siin ühte keelt – ausus ja avatus on kõige parem lähenemine. See ei tähenda, et räägid oma lapsele absoluutselt kõigest, aga see, mida sa lapsele räägid, peab vastama tõele. Laps peab teada saama põhilised tõsiasjad surma kohta. Pole vaja rääkida suitsiidimeetodist ega kirjeldada juhtunu detaile, sest need võivad lapses esile kutsuda traumeerivaid kujutluspilte. Fookus ei peaks olema sellel, kuidas keegi oma elu lõpetas, vaid sellel, kuidas toime tulla tekkinud tunnetega.
Räägi eakohaselt. Rääkimisel arvesta oma lapse arengutaset ja võimet aru saada surmast – mida see tähendab ja et see on lõplik. Kasuta lühikesi lauseid. Seleta oma lapsele teadaolevate sõnadega. Seejärel palu, et laps räägiks sulle, mida ta Sinu jutust aru sai.
Mõned näited eakohasest rääkimisest:
- Vanus 3-5. Eelkooliealised lapsed ei pruugi veel mõista, mida „surnud“ tähendab ja et surm on lõplik. „Mul on sulle midagi väga kurba öelda. Sinu issi suri eile öösel. „Suri“ tähendab, et tema keha ei tööta enam. Ta süda ei löö ja ta ei hinga enam. Ta ei saa enam süüa ega rääkida ega sinuga mängida. Ta ei tunne valu. Me ei näe teda enam.“
- Vanus 6-8. Koolilapsed enamasti mõistavad, et surm on lõplik. Nad võivad muretseda, et nemad põhjustasid mingil moel surma. „Mul on sulle midagi väga rasket öelda. Emme leiti täna hommikul surnuna, kui sa olid koolis. Tema aju ei töötanud korralikult, kuna tema mõtted olid haiged. Ta suri, sest ta võttis rohkem rohtu, kui oleks pidanud, ja tema keha ei tööta enam.“
- Vanus 9-12. Selles vanuses lapsed saavad juba kindlasti aru, et surm on lõplik. Neil võib olla rohkem küsimusi selle kohta, mis täpsemalt põhjustas surma. „Ma tean, et sul on seda väga raske kuulda. Sinu vend suri täna. Politsei on üsna kindel, et tegu oli enesetapuga. See tähendab, et ta ise võttis endalt elu. Vetelpääste leidis tema keha ja teda elustati, aga selleks ajaks, kui ta leiti, oli juba liiga hilja.“
Lähtu lapse küsimustest. Pärast esimest jutuajamist lähtu juba lapse küsimustest, mille kohta ja millal ta tahab rohkem teada saada. Ole valmis vastama siis, kui laps küsib. Laps võtab infot vastu jupikaupa. Tea, et see ei ole ühekordne jutuajamine, vaid kuuldut seedides ja lapse kasvades tekivad uued küsimused. Lapsele on vajalik teada, et sellest teemast võib avatult rääkida ja et ta võib oma murede ja küsimustega tulla Sinu juurde. Terveneda saab sellest, millest saab rääkida.
Mida rutem, seda parem. Lapsele on kõige parem, kui ta kuuleb juhtunust Sinu käest. Kui info tuleb talle ootamatult ja juhuslikust allikast, on see lapse jaoks traumeerivam. Võib-olla aimab laps ise, et midagi ei klapi. Kui Sina ei ole lapsele rääkinud, ei pruugi tema tulla Sulle ütlema, et ta nüüd teab. Selgitusega viivitamine võib anda lapsele häbimärgistava sõnumi, et on asju, millest ei tohi rääkida, mille kohta ei tohi küsida ja mida ei tohi teada. Teie omavaheline usaldussuhe saab kannatada, aga tervenemiseks on lapsele elutähtis teada, et saab Sind usaldada.
Vali turvaline koht. Hea kui see koht on lapsele tuttav, kus teid ei segata ja kus ei pea muretsema oma tunnete või reaktsioonide pärast. Turvatunnet lisab füüsiline lähedus.
Kuidas seletada? Ei ole olemas ühte ainuõiget viisi, kuidas lapsele seletada, miks inimene ei tahtnud või ei jaksanud enam elada. Sul tuleb leida enda jaoks õige viis, arvestades konkreetse loo asjaolusid, lapse emotsionaalset seotust ja vanust. Jutu põhiline mõte võiks olla, et inimene, kes oma elu lõpetas, arvas, et see on ainus võimalus. Aga see ei ole õige ja ta ei mõelnud õigesti, kuna ta ei olnud terve.
Kõige levinum viis on selgitada läbi mõttehaiguse. „Tema mõtted jäid haigeks. Eriti tema mõtted iseenda kohta ei olnud terved. Tal oli nii paha ja kurb tunne, et ta ei tahtnud enam elada.“ Kui enesetapumeetod oli vägivaldne, nagu enese surnuks tulistamine, autoga surnuks sõitmine või kõrgusest alla hüppamine, siis võib vahel rääkida raevust ja vihastest mõtetest, mis pöördusid iseenda vastu.
Haiguse puhul tuleb lapsele kindlasti selgitada, et mitte igaüks, kes jääb haigeks ja tunneb end pahasti ja kurvana, ei sure selle tõttu. Vastasel juhul võib lapsel tekkida hirm, et iga haigus võib lõppeda surmaga. Samuti tuleks silmas pidada, et lapsele ei jääks muljet nagu lahkunu oleks enesetapu tõttu halb inimene. Aga tuleks selgelt väljendada, et enesetapp ei ole aktsepteeritav lahendus ja alati tuleb küsida abi. Abi on alati olemas, kui lapsel peaks seda kunagi vaja minema.
Mõtelge ja harjutage lapsega läbi variandid, mida vastata siis, kui keegi juhtunu kohta küsib. Nii on lapsel hulga julgem kooli-lasteaeda-trenni ja mujale inimeste sekka tagasi minna.
Võta laps matustele kaasa. See aitab lapsel reaalsusega paremini kohaneda. Sõltumata lapse vanusest (ka imikul) on see oluline võimalus lähedast viimast korda näha ja temaga hüvasti jätta, olla sel tähendusrikkal hetkel kaasatud ja perega koos. Väga oluline on laps matusteks ette valmistada. Enne matuseid tuleks vastata võimalikult lihtsalt järgmistele küsimustele: kes lähevad matustele, mis hakkab toimuma, kus see on ja miks sinna minnakse. Lapsega peab kogu aeg temaga koos olema talle tuttav täiskasvanu, kes pakub turvatunnet, selgitab ja vastab küsimustele ja saab vajadusel lapsega eemale või hoopis ära minna.
„Ootasin meeletult, et keegi räägiks. Kahtlustasin muidugi, et tegu oli enesetapuga, sest isa oli kodus teinud korduvalt katseid. Matused said mööda ja veel paar nädalat… sain aru, et ei räägitagi. Teadsin, kus ema hoiab tähtsaid pabereid, salaja otsisin ja leidsin surmatunnistuse. Seal oli must-valgel kirjas. Ühelt poolt andis see rahu, et olin asjast õigesti aru saanud. Aga šokk oli see, et keegi võiks endalt sellisel moel elu võtta…“ Eva, kaotas lapsena isa
