fbpx

Suitsiidiennetuspäev 2019

Täna on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev

10. september on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust suitsiidiennetusest ning aidata kaasa diskussioonile ühiskonnas. Et teha kuuldavaks suitsiidi teinud inimeste lähedaste murekohad, kogus peaasi.ee tänavuse fookusteema just suitsiidiohvrite lugusid. Lähedaste kogemusi saab tänase päeva jooksul lugeda Tallinna, Tartu, Haapsalu, Pärnu ja Narva kesklinnas ning peaasi.ee veebilehe vahendusel. 10. septembril kell 10 algab ka Riigikogus suitsiidiennetuspäevale pühendatud seminar ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung. Avalik istung toimub kell 14-16 ning on jälgitav Riigikogu veebilehelt.

Tutvu lähedaste lugudega siin:


Olen
paraku kokku puutunud oma ema suitsiidikatsega. Leidsin ema
suitsiidikatse järel tema enda elutoast. Hämmastav, kuidas sel
hetkel hakkas minus tööle väga ratsionaalne pool. Süda ei
tagunud, ärevust ei olnud. Helistasin kiirabisse, kirjeldasin
olukorda, nemad tulid kohale, tegid vajalikud toimetused ning viisid
ema haiglasse. Tundub justkui õnneliku lõpuga lugu, aga ei ole seda
mitte, sest see lugu jätkub. Ta ei taha elada.

Minu
ema on aastaid olnud kimpus tervisemuredega, millele lahendust ei
leita. Kas need on põhjustatud depressioonist või on depressioon
nende vaevade tulemus, ma ei tea. Tean vaid seda, et ta ei suuda
valudes elada. Arstid on kirjutanud antidepressante, unerohtusid ja
üha tugevamaid ravimeid. Paraku ei ole neist abi nii, nagu võiks
loota. Räägime temaga iga päev, püüan teda motiveerida liikuma,
sööma, suhtlema, aga see kõik on nii paganama raske. Ema
psühhiaater võtab ta vastu mõne kuu tagant, kirjutab ravimeid ja
paraku kõik. Saan aru, et patsiente on palju. Psühholoogi
vastuvõtule olen proovinud ema meelitada, kuid see ei õnnestu ja
füüsilise jõuga teda ju sinna ei vea. Psühholoogi vastuvõtud on
ka maru kallid, lisaks ei ole maapiirkondades selliseid võimalusi ka
kuigi palju. Tallinnasse sõitmine tähendab aga seda, et pean
tööandjalt päeva vabaks võtma, et emaga arstil käia. Infot
vaimse tervise kohta ta keeldub lugemast. Olukord paistab lootusetu.
Kohati tahaks pea liiva alla peita ja teha nägu, et probleemi ei
ole, kuid see on võimatu.

Kuidas
ma ise siin kõrval toime tulen? Kui on raske, siis nutan, vahepeal
olen kuri terve maailma peale. Ma ei mõista miks? Mõnikord tõmban
pähe “kõik on korras” maski. Olen ise otsinud
terapeutidelt ja psühholoogidelt abi, et minus oleks jaksu selle
murega tegeleda.

Ma
usun, et minu põlvkond juba teab, et vaimse tervise hoidmine on minu
enda vastutus ja abi tuleb otsida, et jaksata. Vanem põlvkond seda
paraku ei tea ja ei taha ka tunnistada.

Kui
ma olin viisteist aastat vana, läks minu isa vabasurma. Sellest
on nüüd peaaegu kakskümmend aastat möödas, aga mingid mõtted,
emotsioonid jäävad kummitama ka peale neid aastaid.
Kuna olin tol hetkel läbinisti teismeline, muutis isa tegu mind
tagasi lapseks. Vanemad hakkasid lahku minema. Isa suitsiidi päeva
hommikul oli isa emalt palunud abi, et saada psühhiaatri juurde.
Õhtul jõi isa palju alkoholi, ema proovis teda tunde ümber veenda.
Suveõhtu oli ja ma jõudsin koju ja siis oligi kõik. Mäletan, et
mingi ajani käisid peal šokihood, kui ajas nutma, sest ma ei saanud
päris täpselt aru, mis on juhtunud ja kuidas ma käituma peaksin,
aga ema ei tulnud minu nutuhoogudega toime ja ükskord käratas mulle
ja ma peale seda enam ei nutnud. Mind saadeti kahe erineva terapeudi
juurde. Üks neist nuttis, teine kiitis jalanõusid, mille isa oli
ostnud. Abi sealt ei saanud, aga ei osanud ise ka end väljendada, et
oleks abi vajanud. Kapseldusin vist ja mul jäi pikaks ajaks endast
mulje, et olen hästi tugev inimene. Et saan kõigega hakkama ja
muutusin oma ema toeks ka. Ema proovis ka endalt elu võtta, aga ei
õnnestunud. Õppeedukus muutus. Kohe peale isa surma kolisime emaga
teise linna ja alustasin uues koolis. Seal oli väga raske ja
viielisest sai korraga kolmeline õpilane. Ema oli pettunud ja ei
saanud aru, miks ma enam toime ei tule oma õppimisega. Siis hakkasin
end järjest rohkem tegevuses hoidma. Leidsin endale nii palju
erinevaid tegevusi, et polnud väga aega enam isa peale mõelda.
Hakkasin taga ajama midagi, mis mind pidevalt kõige rohkem
õnnelikuks teeks. Vältisin isegi isa haual käimist, sest ei
tahtnud seda hauakivi näha. Seda päris leina ma vist ikkagi
korralikult läbi ei elanud. See
oli meie perele liiga suur šokk, et oleks osanud üldse kuidagi
normaalselt käituda.
Isa surm ajas ka suguvõsa lõhki. Isa õde ja ema ehk minu vanaema
andsid politseisse mõrvasüüdistuse ema vastu ja pidin käima
tunnistusi andmas. Paljud
asjad jäid lahendamata ja täiskasvanute käitumine ajas asjad
hullemaks. Olen pidanud aastaid hiljem ka veel nende tagajärgedega
tegelema. Olin üle kolmekümne aasta vana, kui sain aru, et ei suuda
enam
pidevalt end õnnelikuna hoida ja langesin oma ootuste mittetäitumise
järel depressiooni. Õnneks ei olnud väga raske depressioon ja
otsisin koheselt abi. Selle haiguse järel hakkas päris tervenemine.
Oli aeg, kui mul oli nö ainult alusnahk peal ja olin väga tundlik,
aga umbes pooleteise aastaga hakkas päris nahk peale kasvama. Mul
läks väga kaua aega, enne kui õppisin end ise aitama. Selleks
pidin raske tee läbima, aga sain jälile, et koguaeg ei pea õnnelik
olema – kõik päevad pole vennad.
Minu õnn ja heaolu on väga suures osas ainult minu enda kätes.
Käisin hiljuti vaimse tervise esmaabi koolitusel. Sellest oli väga
palju abi. Meie perel oli isa surma järel tugisüsteem olemas, aga
keegi polnud sellise sündmusega varem kokku puutunud, vaimne tervis
oli tabuteema. Kui mina näeks praegu viieteistaastast ennast,
teaksin kindlasti paremini, mida teha. Teaksin küsimusi, mida
esitada ja kuhu kedagi suunata, kes on oma lähedasest suitsiidi läbi
ilma jäänud. Üks oht minu elus on veel, millega hetkel tegelen.
Katkises peres kasvanud inimene kipub peremustrit jätkama. Endine
elukaaslane oli suitsiidsete mõtetega ja tundsin endal vastutust
tema elu eest, sest proovisin oma isa päästa tema läbi. Nüüd
peale suhte lõppu proovin end mustrist välja murda ja kogu oma
elule hästi ausalt otsa vaadata. See
on protsess ja esimene samm – teadvustamine – on astutud.
Jõudu kõigile neile, kes sama teed sammuvad. Meie tervishoiusüsteem
vajab palju rohkem kogemusnõustajaid. Materjali on tohutult. Aitäh
Peaasi. Teid on väga vaja.

Mõned
aastad tagasi, pärast pika kooselu lõppu ,
tundsin end sisimas nii üksiku ja lootusetuna. Otsisin lohutust
pidudelt ja alkoholiga, kuid see aina süvendas kurbust ja
rahuolematust enda suhtes. Paar kuud pärast lahkuminekut sooritasin
suitsiidikatse ning ainuke mis sain, oli šokk. Paar nädalat hiljem
rääkisin sellest kogemata ka oma heale sõbrale ja õele, ning
toona sain ajutist abi lähedastelt. Tugi hääbus u 3 kuuga ning
jäin jälle üksi iseenda mõtetega. Siit u 4 kuud hiljem plaanisin
teha oma 28. sünnipäeva peost oma viimase peo. Jällegi hammustas
selle läbi mu õde. Hakkasime käima pereteraapias, kahjuks tekitas
see rohkem sisemist rahutust ning lõpetasime varakult. Majanduslik
seis võimaldas oma maja osta ning andis ka elulootust ja tahet
millegi nimel veel pingutada. Umbes 8 kuud oli ilus aeg, kuniks
pimedad talved, rahalised raskused ja suhteprobleemid hakkasid
muserdama. Kõik jõulupäevad üksi istudes ja alkoholi tarbides,
hakkas depressioon enam võimu võtma ning öö kulmineerus uue
suitsiidikatsega. Ime läbi suutsin endale veel kiirabi kutsuda.
Järgnes ravi haiglas, perega ja tablettidega. Lisaks uued teraapiad.
Väga raske oli edasi minna, kuna juba 28. sünnipäeva eel olid
pooled sõbrad selga keeramas, kuna arvati, et otsin niisama
tähelepanu. Pärast jõulude jama, jäi neid veel vähemaks. Õnneks
olid toeks pere ja eelnevalt tekkinud tüdruksõber. Tema abi oli
aina suurem ja suurem iga päev. Keegi, kellele sai otse südant
puistata, segavaid mõtteid ja tundeid jagada. Tänaseks on ta mu
abikaasa ja poja ema.

Haigena
olles me ei mõista, kui haiged me tegelikult oleme. Abi otsimine
tundub teiste koormamine, kuna kõigil on ju raske, lihtsalt mõned
ei näita seda välja või ei ela probleemidesse nii palju sisse.
Meie ravi ei ole mõne kuune. See kestab aastaid, ka täna on seda
veel vaja.

Olin
14-aastane kui ema proovis kodus enesetappu teha. Tol korral tal see
ei õnnestunud ja ta elab siiani, kuid see lugu käib minuga siiani
kaasas ärevushäire näol. Mäletan veel, et peale seda juhtumit
mõtlesin, et huvitav, kuidas ma midagi ei tundnud, kui see juhtus.
Tänaseks – meie pere lapsed (3) on hakanud viimasel ajal tegelema
selle juhtumi tagajärgedega. Näiteks minul oli 15 aastat
vanematekodu ust avades hirm, et äkki pole kedagi kodus ja tuli pilt
silme ette sellest, kuidas leian ülemise korruse garderoobist
surnukeha.
See mõte oli nii automaatne, et jõudsin selleni alles koos
psühholoogiga.

Mees,
kellest räägin, ei olnud tegelikult mulle päris lähedane, ta ei
olnud isegi sugulane, vaid hõimlane: minu venna tolleaegse naise
vend. Seega väga otseselt ei olegi tema enesetapp mind mõjutanud.
Aga siiralt kahju on küll, et nii läks. Ta oli minust aastatelt
palju noorem, aga juhuslikult olime käinud ühes-samas koolis. Mulle
oli teada, et tal tekkis teismeeas probleeme: õppeedukus läks alla
ja suhted kodus halvenesid. Seda, kui suur oli ka narkoprobleem, sain
teada alles pärast tema surma. Ma mõtlen siiani, et äkki oleksin
saanud mina olla see inimene, kellele ta oleks võinud oma muredest
rääkida, ilma et teda oleks hukka mõistetud ja kritiseeritud. Saan
aru, et temaga ei oldud rahul ei koolis ega kodus. Tal oli kindlasti
rahaprobleeme, ta kuulus lõpus mingisse narkoga tegelevasse
seltskonda, kes minu arvates kasutas
teda ära. Kindlasti ei olnud ta ise puhas poiss. Ma arvan, et ta oli
lõpuks end nii sisse mässinud, et ei osanud midagi muud ette võtta.
Tagantjärele kuulsime (minu vanematega) ka sellest, et ta oli oma
koduseid siiski ähvardanud, et teeb enesetapu. Ma arvan, et ta
vanemad ja õde häbenesid teda, ja seda, et ta ei ole selline
kukupai nooruk, kelle üle saaks tuttavate ees uhkust tunda.

Minu
mälestused temast on aga positiivsed. Kohtusime meie maakodus ja mul
oli millegipärast eelarvamus, et tuleb külla üks ülbe Tallinna
kutt, kes maaoludes, kus peldik on õue peal ja solgipang
kööginurgas, oskab vaid nina krimpsutada. Aga minu arvates talle
meie juures väga meeldis. Leidsime ühise keele, kui lähedal asuvas
järves
ujumas
käisime: mõlemad olime parajad veehullud. Minu meelest on
linnakeskkonnas üles kasvamine noorele inimesele paras peavalu.
Kujutan ette, et kui ta
oleks
saanud kasvõi suved kuskil maal veeta, midagi oma kätega valmis
teha (ma ei arva midagi erilist suurkoolide poiste tööõpetuse
tundidest, kui just ei tegele noortega mingi eriliselt entusiastlik
õpetaja), ehk ta oleks oma ellu mingeid hobisid leidnud. Mina ei
näinud temas probleemset noorukit, vaid iseloomult Tom Sawyerit või
Joosep Tootsi meenutavat tegelast. Mul on meeles, et kohalikus
külapoes oli müügil limonaad ja
ta oskas
vaadata läbi kinnise pudeli korgi alla nii, et leidis märgise,
mille alusel oli tal õigus saada veel üks tasuta limonaad ja seda
ostes valis ta muidugi jälle sellise, et sai uue pudeli tasuta.
Seletas, et Tallinnas on temataolised kõik tasuta pudelid ammu välja
raalinud. Mõtlesin siis, et näe, milline lihtne ja naljakas poiss
selle ülbiku asemel, kelleks ma teda vaikimisi pidanud olin. Tunnen,
et tema surm oli totaalne raiskamine.

Muidugi
ei olnud tema probleemid enne surma kerged. Võibolla oleks talle
isegi mingi karistus määratud, kuid kartis ta vist pigem oma
võlgasid kambakaaslaste ees. Ka tema tüdruksõber kuulus sellesse
kampa, ja võimalik, et ta tundis reetmist ja võimalik, et ka
ärakasutamist ka tema poolt. Ma ei mäleta, kas ta oli hukkumise
hetkel juba täisealine. Igal juhul ei olnud ta olemuselt pätt ega
kaabakas, vaid elu hammasrataste vahele jäänud. Mingi
lahendus pidanuks olema võimalik.

Pole
kunagi olnud kõledamat, vaiksemat ja külmemat novembrit
kui tol
aastal.
Mäletame, et isegi kui kell näitas alles 14.00 päeval, pidime
kodus kõik tuled põlema panema, sest muidu oli lihtsalt nii pime.
Samas, november on alati olnud külm ja kole aeg, meie jaoks tundus
see ilmselt aga veel kõledam, sest sellel novembril jäime oma õega
ilma isast.

„Issi“
– me kutsusime teda lõpuni välja nii, isegi kui me olime seaduse
mõistes täiskasvanud. Ta oli oma iseloomult seltskonnahing,
spontaanne, naljakas ja alati tekitas meis tunde, et ükskõik, mis
juhtub – ta on meie jaoks olemas. Ausõna, kui üleujutusega oleks
maja minema
uhutud, siis me teadsime, et raudselt on homseks meil peavari olemas
ja pere on koos hoitud ja kaitstud! Oma välimuselt olid tal aga
silmad pigem alati kurvapoolsed ja tema kehahoiakust ning näoilmelt
oli keeruline välja lugeda, mida ta mõtleb ja tunneb.
Kui kahju, et me ei suutnud välja lugeda tema tegelikku iseloomu ja
tundeid, kas me oleks saanud kuidagi aidata?

Meie
isa otsustas meie juurest lahkuda meie kodus. Kui mina, mu õde ja
ema koju tulime, siis nii majas kui ka väljas oli pime.

Mõni
päev on raskem, mõni päev on kergem. Isa lahkumise hetkel oli
vanem tütar 21, noorem 20 ja ema 54. Mäletan, et leidmise hetkel
oli palju karjumist ja nutmist, keegi ei teadnud täpselt, mida
esimesena teha. Ema jooksis pulssi katsuma, üks õde helistas
numbrile 112, väga ebameeldiv kõne: „Rahune maha! Ma ei saa
midagi aru, kui sa nii nutad ja karjud! “ Pärast seda kõnet
seisime kolmekesi väljas maja ees ja kuulasime, kuidas üks rebane
sellel õhtul nii jubedalt ulgus ja haukus suure vaikuse keskel.

Järgmisel
päeval istusime ning hakkasime kuulma põhjuseid, miks meie issi
otsustas ära minna. Selgus, et tal olid rahavõlad, sõltuvus, teine
pere ja meie saime teada, et meil on väike õde juba viimased 3
aastat. Kui sa oled laps, siis tundub, et riigi poolt on üsna hea ja
toetav sotsiaalsüsteem loodud nii lastele kui peredele. Kui lapse
heaolu on ohustatud, siis on seadusega kohustus märgata, sekkuda ja
aidata. Meie saime abi üksteiselt, oma sõpradelt ja sugulastelt
ning oma teadmiste põhjal. Teadmised saime omakorda tänu oma
töövaldkondadele. Tollel
hetkel tundus kõik katsumusena – alates matuse korraldusest kuni
selleni, et mida öelda lähedastele või mida teha lahkunu asjadega?
Infot ja ideid saime tuttavate ja sõprade käest küsides,
internetis
otsides ja omavahel arutades. Kas me teeme asju korrektselt või
õigesti? Keegi ei teadnud.

Asjaajamise
keskel unustasime ära iseendid. Üks õde ei julgenud enam pimedas
üksi ringi liikuda, teine õde läks kodunt minema kohe, kui midagi
halvasti oli, ema ei julgenud üksi kodus olla. Oma probleemidest
rääkimine spetsialistile tundus imelik: „Ega me pole esimesed
sellise murega, saavad teised hakkama, siis saame meie ka! Pealgi,
mida üks võõras oskab öelda või teha, mis meie pere aitaks?
Probleeme tuleb lahendada peresiseselt!“ Aga need ei lahenenud ja
otsustasime siiski abi otsida.

Käisime
kolme erineva psühholoogi juures. Psühholoogid kasutasid erinevaid
metoodikaid – näiteks rääkisime tühja tooliga, kus pidi olema
meie issi. Rääkisime talle, kuidas me teda igatseme ja kuidas tema
lahkumine tegi nii väga haiget. Keegi meist ei jätkanud psühholoogi
juures käimist, ei siis ega ka nüüd, 8 aastat hiljem. Küll
oleks hea olnud, kui sellel hetkel meid noori täiskasvanuid ja meie
ema oleks süsteemselt läbi võrgustiku aidatud ja toetatud! Aga kui
sa oled 18+, siis ju pead kõike ise teadma ja ise hakkama saama.
Oleme tänulikud, et olime üksteisele abiks ja tunneme, et see aitas
kõige rohkem!

Hea
eksabikaasa! Mis sul viga oli? Sul oli kõik olemas – sõbrad,
töökoht, armastav naine, oma kodu ja ühel hetkel sa otsustasid
vajutada enesehävitusnupule. Hakkasid vältima oma sõpru, ei
ilmunud tööle, meie suhe purunes, kuna sa ju enam ei suhelnud
lihtsalt ja nii jäid lõpuks ka kodust ilma. Ma ei olnud võimeline
üksi selle eest maksma. Ma
ei süüdista ennast, ei, sest ma proovisin aidata. Ma viisin su
käekõrval psühholoogi juurde, ma rääkisin ja rääkisin, püüdsin
mõista, ma palusin sõpru ja vanemaid appi. Keegi meist ei osanud
sind aidata.
Mäletan, et Paldiski maantee ankeedis oli küsimus – kas sa oled
suitsiidne? Ma juba siis mõtlesin, et issand, kui ta seni ei olnud,
siis siit tuli “hea idee” ja nii ta läkski….

Ma
nutsin. Ma olin kurb, aga eelkõige olin ma vihane. Mis sul viga oli?
Sul
oli lihtne minna, aga teised? Kuna meie teed olid sinus toimunud
muutuste tõttu juba lahku läinud ja ametlik lahutus oli juba ka
tehtud, siis mul polnudki nagu õigust leinata. Mis siis, et
lahutusest oli vaid kuu möödas. Matustel saatsid lähisugulased
MINU poole süüdistavad pilgud, ei ühtegi kaastunnet. Mina olin
süüdi. Ja kõik teised – nemad ei tohtinudki teada. Südamerike.
Ja seda pean ma kogu aeg meeles pidama – jumala eest, et ma seda
saladust valele inimesele ei paljastaks. Ma oleks tahtnud sellest
rääkida, aga ma ei saanud – inimesed, kes teadsid, mis tegelikult
oli juhtunud, olid võtnud minu suhtes vaenuliku rolli. Kuidas ma
sellest kõigest üldse ise tervena välja tulin? Ma ei tea, mul on
nüüd uus pere, neli last, aga ikka, igal õhtul mõtlen, mis kurat
sinul viga oli? Kas ikka olingi siis mina süüdi? Kõik teised ju
arvavad nii.

Minu
lähedane jäi vaimse häire tõttu töötuks. Ta ei otsinud
kelleltki abi ja ei võtnud end ka töötukassas ega haigekassas
arvele. Käitus ka minuga nii, et mul oli halb ja kartsin tema juurde
minna. Lootsin, et ta saab hakkama ise. Ma hindasin tema abivajadust
valesti ja oleksin pidanud minema koos psühhiaatrilise kiirabiga
kohale ja nõudma tema haiglasse panekut. Lähedase
inimese enesetapp tekitab kohutava tunde, et oled jäänud inimesest
ilma ja ei osanud õigel ajal ära tunda, et inimene vajab väga abi.
Väga raske on tulla toime tundega, miks ma ometi siis jätsin kohale
minemata, siis kui oleks veel saanud midagi muuta. Aga
kui keegi (tagantjärele saan aru, et vaimselt tõsiselt haige
inimene) väga solvavalt käitub sinuga, siis on ikkagi tugevam
solvumise tunne, kui see mõistmine, et tuleb küsida abi. Eriti
mehed ei pea abi palumist väärikaks, ja enne panevad endale käe
külge kui otsivad abi. Natuke
on ka jõuetuse tunne, et ei perearst ega sotsiaalsüsteem ei aidanud
abivajajat. Leidsime lahkunu telefonist kirja, kus ta kirjutab
perearstile, et aidake, ma ei taha enam inimestele halvasti ütelda,
tahan saada terveks, aga psühhoterapeudile on järjekord 4 kuud, ja
1 tund vestlust maksab 50 eurot.
Kuskohast töötu ja meeleheitel inimene peaks võtma selle aja ja
raha, et abi saada?

Minu
kogemusest: Minul endal üldiselt vedas, et ma sain kriisiabi
terapeudiga mõned korrad vestelda ja olen selle eest väga tänulik.
Ma leidsin kriisiabi väga lihtsalt – peaasi.ee konsultant kirjutas
mulle, et mina olengi see inimene, kellel on õigus küsida
kriisiabist nõustamist. Sellest peaasi.ee konsultandi vastusest
iseenesest oli mulle väga suur abi. Ma arvasin enne abi küsimist,
et minu mure ei ole kriisiabi jaoks piisav, et tõeline kriis on
midagi Estonia huku sarnast. Minu
kogemusest: kõige raskem on teha esimene samm ja võõrale inimesele
(tundmatu konsultant) lihtsalt öelda või kirjutada: mul on halb
olla, mida teha. Aga kui on vaimselt kohutav olla, siis on ka paar
tundi, mis sa ootad, et saaks helistada ja mingigi vestluse aja kinni
panna, või ootad, et keegi messengeris või e-postis sinu kirjale
vastab, nagu terve igavik. Usun, et kui ma ise oleksin enesetapukatse
äärel, siis oleksin selle ooteaja jooksul lihtsalt selle ära
teinud, sest kui oled sügavamast sügavas masenduses, siis on juba
lihtsalt helistamine või kirjutamine abinumbrile nii raske, et siis
kui sealt keegi ei vasta või öeldakse et oota veel neli tundi, siis
sa lihtsalt enam ei helista ega kirjuta ja ongi kõik. Minu soovitus
on see, et kui Sul on halb olla ja sa vajad abi, siis ütle see
lihtsalt välja. Ütle endale “Mul on halb olla, minu peas on
midagi halvasti, ma vajan abi. Mul on õigus abi küsida ja abi saada
ja ma ei häbenema, et olen
praegu nõrk ja mul on praegu raske.” Ja ütle seda ka oma
sõpradele ja lähedastele, ilma häbenemata. Ja helista või kirjuta
kõigile abiliinidele, sest keegi lõpuks ikkagi aitab. Esimene samm
on kõige raskem, aga pärast läheb kergemaks. Kui minu lähedane
oleks mulle helistanud ja öelnud – ma vajan abi, mul ole raha, et
toitu ja ravimeid osta, ma oleksin tormanud kohale nagu püssikuul.
Aga ta ei öelnud seda. Ja siis ma ei saanud aru, et ta on nii suures
hädas. Meie ühiskonnas on nõrk olla häbiasi. Aga häid inimesi,
kes tahavad ja saavad aidata, on tegelikult mitmeid.

Kasvasin
üles vanaema hoole all: elasime koos minu esimesed 20 eluaastat. Ta
ei olnud minu jaoks ainult vanaema, vaid ka mu sõber, ema, isa. Minu
kõik. Võisin talle kõigest rääkida, kartmata hukkamõistu.
Vanaema oli alati minu jaoks olemas: ta kuulas mind, hoolitses igati
minu eest ja oli mulle kõiges toeks. Minu vanaema oli südamlik,
igati soe ja hooliv inimene, kuid tihti liiga murelik. Kuigi ta elas
enda sees paljusid asju üle, ei lasknud ta sellel välja paista:
inimestega kohtudes oli ta aktiivne rõõmsameelne suhtleja ja tegi
naljagi. Tema elu põhitõde, mida ta mulle raskematel hetkedel
meelde tuletas, oli: kõige tähtsam on elu, igale probleemile leidub
alati lahendus.

Mu
vanaema elu katkes mõned aastad tagasi.
Ta suri ennelõunasel kellaajal, mina aga pidin tol päeval hilja
koju tulema. Minu kirjutuslaual, mille taga ma oma 12 kooliaastat
õppisin, oli hüvastijätukiri: „Kallis lapselaps, nii on kõigile
kõige parem.“ Ma ei suutnud uskuda, mis juhtunud oli… Mäletan
ainult hetke, mil ma esiku põrandale maha vajusin ja nutma ning
karjuma hakkasin. Ma ei olnud oma elus kunagi nii tugevalt nutnud:
tundsin, kuidas nutt hinge mattis. Mõttes palusin jumalat, et ta
tagasi tuleks, et juhtuks ime. Ma ei mäleta palju ajast, mis nädal
pärast vanaemakese surma toimus. See oli nagu õudusunenägu,
millest ma ei ärganud.

Täna,
mitu
aastat pärast tema surma, ei ole see mulle täielikult kohale
jõudnud. Mõtlen tema nukratele rohelistele silmadele, soojadele
kätele ja meie ühistele jalutuskäikudele looduses. Vahel tunnen
toas ka ta lõhna ning tahaksin teda kallistada, öelda, kui väga ma
teda armastan ja kui väga igatsen. Meenub ka tema viimaseid lauseid,
mis ta mulle ütles: „Mul on sinust nii kahju, nii kahju…“.
Siis ei osanud ma nende sõnade tähendust mõista ega ette näha,
mis õnnetus meid tabamas on. Näen sageli und sellest, kuidas ta
enda elu lõpetamise äärel on, kuid ma õigel ajal koju jõuan, ja
ta päästan, ning seejärel palun: „Palun luba mulle, et sa ei tee
enam mitte kunagi nii.“ Unes annab mu kallis vanaema pead
noogutades nõusoleku ja me elame koos edasi.

Peale
vanaema lahkumist ümbritses mind kahte sorti inimesi: osad, kes mu
valu süvendasid ja teised (perekond, paar lähedast sõpra, kaks
kõrgkooli õppejõudu), kes mu sellest raskest olukorrast välja
aitasid. Käin siiani igakuiselt psühhiaatril ja vajan
psühhoteraapiat, et elus olemisega toime tulla. Ma olen nii
tänulik, et mu kõrval olid inimesed tänu kellele ma siin olen.

Olin
tol ajal 16 aastane. Päriselus mul õigeid sõpru polnud, netis
suhtlesin vaid “probleemsete” inimestega, endasugustega.
Ühe inimesega tekkis suhteliselt tugev side ning me klappisime väga
hästi. Tol hetkel tundus selle inimese kaotamine võimatu, kuna ta
oli mu viimane toetuspunkt, mis mind elus hoidis. Ta oli ise
samasuguses olukorras ning seetõttu mõistsime teineteist hästi.
Kuid tema olukord hakkas paranema, samas kui ma vajusin aina
mustemasse auku. Lõpuks ta väsis mu toetamisest ning andis teada,
et meie suhtlusest ei tule enam midagi välja. See tundus, nagu
oleksin kaotanud viimsegi lootuskiire. Pöördusin oma sõpradest
eemale, vanematega olid juba suhted niigi halvad. Selle perioodi
jooksul tegin mitmeid katseid, kuid siiski jäi ellujäämisinstinkt
peale ning kuidagi rabelesin välja. Mingi hetk käis peast läbi
plõks, et kas ma jäängi nõnda vegeteerima või võtan midagi
ette. Ma otsustasin midagi ette võtta. Läksin arsti juurde (peale
esimest korda enam tagasi ei läinud), kuid samas aitas mind väga
palju sport. Hakkasin iga õhtu jooksma, see maandas väga hästi
pingeid ja selleks tunnikeseks olin ma probleemidest vaba. Peagi
tekkisid ka uued sõbrad ja praeguseks võin öelda, et see
ellujäämise otsus on olnud mu elu parim. Nüüdseks mõistan, et
see oli üks elu õppetundidest, kuna ma ei kujutaks ettegi, kui ma
praegu kellegagi neist tollastest sõpradest suhtleksin. Suitsiid ei
ole lahendus, kuna iga nurga taga võib oodata pööre paremuse
poole.

Olin
nelja-aastane, kui mu isa otsustas eluga lõpparve teha. Tal oli
diagnoositud skisofreenia ning tean nüüd, et see ei olnud tema
esimene suitsiidikatse.

Mäletan,
et ärkasin tol hommikul ahastavate helide peale, mida tegi ema, kes
isa leidis. Mäletan, et nende juurde jõudes arutlesin endamisi,
miks isa põrandal magab ja kuidas tema sussid laiali on. Minu juurde
astus õde, kes mulle väga arusaamatu lause ütles: “Meil ei
ole enam isa”.

Pärast
räägiti, et ju ta tegi seda selleks, et meil oleks parem, kergem.
Elu skisofreenikuga perekonnas ei ole ju lihtne.

Kahtlemata
on juhtunu minu elu palju mõjutanud ning surm on teema, mis üsna
igapäevaselt minu mõtetes on. Aga küsimus ei ole ju “lihtsalt”
suremises, vaid ka haiguses ja enesetapus.

Olin
umbes kümnene, kui lubasin endale, et ma enesetappu kunagi ei tee.
See on selline vanus, kus lapsed üldiselt surma mõiste üle
arutlevad, aga niisugune tõotus poleks ilma isikliku kogemuseta
vajalik olnud.

Teismelisele
tundub, et temal on kõik teistmoodi kui kellelgi teisel. Minu jaoks
kujunes enda tundmaõppimine ja avastamine hirmuks, et äkki mul on
skisofreenia. Nagu isal oli.

Mõtlesin
palju selle üle, kas ja kuidas teoreetiliselt oleks võimalik
suitsiidi korraldada nii, et keegi ei peaks tegelema sellega, mis
inimesest pärast surma järele jääb. Et kui mõtlematu ja isekas
on üks enesetapja.

Ma
ei tea, millest abi oleks olnud. Ma arvan, et ei ole olemas ühte
asja, millest keerulistel aegadel abi võiks olla. Kes õpetaks, et
“ka see möödub”, et teistsugune elu on ka elu; kuidas
ennast peale laialilagunemist uuesti üles ehitada, et sa ise oled
ikkagi sina ise – ka siis, kui sa muutud.

Kuidas
sa taastad usalduse elu vastu, teades et garantiisid ei ole?

Kõige
rohkem on kasu olnud mõttejuhtimisest: oska märgata seda, mille
eest tänulik olla. Õpi tasakaalustama oma mõtteid – iga halva
mõtte kõrvale, mis pähe hiilib, paiguta üks hea mõte.

See
juhtus 20 aastat tagasi minu jaoks väga ootamatult. Minu abikaasa,
olles vaid 31- aastane, läks ühel hommikul tööle, ütles mulle
lahkudes hellalt head aega ja enam tagasi ei tulnud. Ta töötas
metsanduses. Ootasin teda ööpäeva ning siis võtsin ühendust
tema sõpradega, et äkki nemad teavad temast midagi. Ka nemad ei
teadnud midagi ja siis ma helistasin Päästeametisse, et mu abikaasa
on kadunud. Sellele järgnes politsei poolt lühike
otsimisoperatsioon, kuid nad lõpetasid otsimise seoses saabuvate
pühadega ja teatasid mulle, et mu abikaasa läks ilmselt pühadeks
armukese juurde. Nad olevat näinud jälgi minemas bussipeatuse
poole. Seda ei uskunud ei mina ega me sõbrad. Sõbrad ja tuttavad
jätkasid otsinguid iseseisvalt. Ka majanaabrid ühinesid ning
ülestõusmispäeval (pühapäeval) leiti ta elust lahkununa.

Antud
juhtum on mõjutanud kogu minu ja me laste edaspidist elu. Meie
lapsed olid tol ajal vaid nelja ja üheksa aastased. Kogu elu kukkus
kokku. Esialgu oli vaid suur segadus ja väsimus, kuid uni ei tulnud
nädalate ja kuude viisi. Magasin öösiti väga vähe, mis tekitas
kurnatust. Ma tahtsin vaid lamada, kuid lapsed vajasid igapäevast
hoolt. Ei oskagi öelda, kust tuli jõud, et end tööle sundida ja
lapsed kooli ja lasteaeda saata/ viia. Mäletan vaid, et see oli
kohutavalt raske. Elasime üks päev korraga. Magasime esialgu
kolmekesi elutoa põrandal koos. Nii oli kõigil natukenegi parem ja
lastel ilmselt turvalisem.

Ma
tundsin end nii halvasti, mis piltlikult väljendades on selline:
“Olin madalam kui muru”.

Abi
sain kõige enam sõpradelt ja oma vanematelt. Nemad olid need, kes
olid alati olemas. Samas esimese sammu pidin ikka ise tegema, sest ka
sõpradel oli keeruline minuga edaspidi suhelda, ka nemad ei osanud
olla. Samuti otsustasin sellest asjast mitte rääkida, sest oli nii
valus. Ma kartsin, et inimesed mõistavad ka minu selle pärast
hukka, et miks ühe naise mees endaga nii teeb? Mis on tema süü
selles? Tegelikult ma räägi sellest eriti siiani. Ma ei räägi
sellest ka oma lastega, kes on praegu täiskasvanud. Ei taha ja ei
oska. Nii palju on vastusteta küsimusi. Segadus mu hinges pole
seoses selle asjaga siiani kadunud. Analüüsin kõike aeg-ajalt
siiani, kuid vastuseid ju pole. Loomulikult olen oma eluga edasi
läinud ja igapäevaselt see mind enam ei mõjuta, kuid ikkagi see
muutis mind jäädavalt. See alaväärsustunne ja hirm ebaturvalisuse
eest pole tegelikult päriselt kadunud.

Ma
ei osanud tol ajal üldse aimatagi, et mu abikaasal võiks olla peas
mõte end ära tappa. Tõsi, tal oli enne seda tegu meeleolulangus ja
ehk isegi depressioon, kuid ma ei osanud arvata, et see nii sügav
oli. Seega on suitsiiditeemast rääkimine väga oluline ja seetõttu
otsustasin nüüd 20 aastat hiljem sellest siin rääkida, ehkki
ärevus on sees ka praegu neid ridu kirjutades.

Elu
tahtis nii, et minust saaks vanaisa laps. Ema intensiivne tööle
pühendumine võis tulla alateadlikust soovist isata jäänud tütrele
parimat lubada, jättes suurema osa lapse kasvatamise tööst vanaisa
hooleks.

Vanaisa
võttis lapselapse kasvatamist kui elutööd ning päeval, mil kodust
ülikooli minekuks ära kolisin, ei suutnud ta seda pealt vaadata.
“Tühja pesa sündroom” sai lisa ka tervisehädadest, mis
talle hirmu tegid – näiteks veendumus, et arstid pole suutnud juba
arenema hakanud vähki diagnoosida.

12
aastat tagasi, septembrikuus tähistataval vanavanemate päeval
helistasin talle, et head tema-päeva soovida ja tänasin teda parima
pannkoogiretsepti eest, mis igal pühapäeval traditsiooniks oli
saanud. See jäigi minu viimaseks kõneluseks temaga, kes oli minuga
juttu ajades rahulik, tasakaalukas, otsusekindel. Tagantjärgi oli
selge, et selleks hetkeks oli enda elu lõpetamine juba kindlaks
plaaniks võetud.

Raportil
seisis “surm enesevigastamise läbi”. Kuigi pidin tema
surma järgselt olema tugev, et aidata korraldada matusega seotut
ning tulla toime õpingutest ja tööst tuleneva koormusega, on
periood meeles justkui läbi udu. Hooti saabuvad enesesüüdistamise
hood stiilis “ma oleks pidanud rohkem tal külas käima/talle
helistama/temaga rääkima, siis poleks seda kindlasti juhtunud”
või “ma polnud piisavalt hea lapselaps, muidu ta ei oleks
tahtnud surra” olid sagedased. Samuti käisid külas ärevus,
nutuhood ja paanika. Suutmatus uskuda, et üks lähedasemaid inimesi
on otsustanud ise enda elu lõpetada tundus justkui seesmiselt
põletav haav.

Pärast
suitsiidi oleksin ehk kõige rohkem vajanud üht sooja, toetavat ja
analüüsivat vestlust ülejäänud pereliikmetega. Ilmselt oleks see
pidanud toimuma terapeudi toel, sest oskus enese emotsioone läbi
töötada pole just meie kõige suurem tugevus ja praktika. Mis
kindlasti aitas, oli ka päeviku pidamine. Individuaalselt, isekeskis
piinavate küsimuste läbitöötamine ja “sõbra perspektiivi”
võtmine, mis aitaks iseend kõige paremini toetada.

Ilmselt
suurim ja painavam küsimus peale lähedase suitsiidi on MIKS. Miks
ta seda tegi. Aga olulisim on vast leppida, et seda ei saagi kunagi
teada ehk motiivide analüüsimise asemel tuleks ennast hoida ning
leppida sellega, mis olnud ja osata valust ning raskusest läbi
minna.

Suitsiid
on mitmes mõttes ühiskonnas tabu. Oma lähedase surma põhjusest on
hoopis keerulisem rääkida juhul, kui ta ise oma elu lõpetada
otsustas. Terviserike, loomulik surm või õnnetusjuhtum justkui
põhjendavad juhtunut kuid suitsiid jätab mitmeid küsimusi õhku,
millega lähedased tegelevad. Ja suitsiidist rääkimise raskust
arvestades tegelevad nad sellega pahatihti isolatsioonis.

Soovin
kõigile sarnase tee käijatele valgust, armastust, leppimist ja
rahu. Oskust ennast hoida ning süüdistamise asemel enesele hoopis
kaastunnet ja tuge pakkuda.

Kõige
raskem oli 29 aastaseks jäänud poja lahkumine 2016 aastal, mis on
arusaamatu kõigile – sõpradele maal ja linnas ning
töökaaslastele.
Poeg oli ju mees, kes oskas oma peaga mõelda.
Ta oli korra enesetapule väga lähedal olnud, kuid mõelnud ümber –
miks ma oma emale niiviisi haiget teen. Aga emana ei osanud ma seda
küsida, mis vanuses see oli.

Tema
oli aktiivsem vend, sebija tüüp, seltskonna hing. Kodus aga
peadpidi teki all ega tahtnud emaga suhelda või ei osanud ema temaga
suhelda. Põlvkonna vahe ja erinevad arusaamad. Ka oskas ta nii
vaikselt või mulle arusaamatult rääkida, et üsna tihti pidin üle
küsima, mida ütlesid, teistega nagu seda probleemi ei ole
täheldanud.

Kas
ta ei leidnud endale sobivat naist? Kas oli mõni selline naine
silmapiiril, kes tema lähenemiskatsed nullis ja sellega meeleheitele
viis? Või läks ta iseendaga riidu? Kas me ei osanud teda aidata?
Sõprade seltskonnas lõbus, kildu viskav lõbus noormees, kodus
töölt tulnuna pea teki all depressiooni peitmas. Ta oli nagu kahe
näoga Jaanus.

Ülemuse
plaanid temaga lendasid vastu taevast. Sõbrad tegid korjanduse,
peielaua ja hauakivi sai selle eest isa kivi kõrvale. Aitasin pojal
kunagi tema isale haua jaoks auku kaevata. Kas ta kuulas isa sõna ja
pani aastaid hiljem endale käe külge? Kasiino? Kanep? Vend oli
haiglas, kas tema jätkab elu, kas läheb järgi?

Mäletan
seda hetke nii selgelt, kui mu vend mulle teada andis, et proovis
enesetappu sooritada. Seda tunnet on sõnadega nii keeruline
kirjeldada, sest kuidas anda edasi tunnet, mil maailm seisma jääb,
üle keha õudusjudinad jooksevad, hirm halvab mõtlemise, segadus ja
valu mässivad endasse. Peast jooksid läbi mõtted, kuidas ma küll
ei märganud? Kuidas ma ei teadnud? Miks see kõik nii läks? Kas see
on nüüd möödas või on see alles teekonna algus? Kas ma peaks
kartma, et see kordub? Kas ja kuidas mina seda ära hoida saan?

See
raskus ei jäänud õnneks ainult minu kanda, vaid teised pereliikmed
said selle kandmises osaleda, eelnevalt vennalt nõusolekut küsides.
Jah, spetsialistid olid ka pärast seda kaasatud, vend sai nii
individuaalselt tuge kui ka sai kaasatud pereterapeuti, lisaks
käivitus tugivõrgustik pere ja sõprade näol. See oli justkui
armee valmis seadmine, et hoida ära samasuguse olukorra kordumine.
Võib-olla selle sama armee pideva tagajärje ärahoidmise fookuse
pärast kadus fookus sellelt, mis tegelikult oli oluline ehk
leiaksime vennaga koos vastuse, kuidas see nii läks ja mida ta sel
hetkel ja edaspidi vajab.

Igal
juhul ei piisanud meie enda algatuslikust “armeest” ega
spetsialistidest, sest elu otsustas veel raputada, kuid seekord
tõsisemalt. 1,5 aastat hiljem, pärast pargis kuuldud esimesest
katsest, seisin EMOs ja ootasin infot, kas olen enda vennast ilma
jäänud või ei. Tema plaan elust lahkuda tuli ja läks vahelduva
eduga, saime sel teemal kord pikemalt ja kord lühemalt rääkida,
kuid igal korral näris mind küsimus “Kuidas ma saan teda
aidata?”. Eksperte oli ju kaasatud, kuid vend mainis tookord, et ta
suutis nad enda teadmistega üle kavaldada ja lisaks olid seansid
lühikesed ja liiga pikkade vahedega ning lõpuks hakkas ka
rahakotile.

Istusin
ja jälgisin kella. Teadsin, et pean teavitama pereliikmeid, kuid
mida ma neile ütlen, kui ma isegi ei tea? Nii valus oli, pisarad
jooksid, peast käisid läbi lõppematud enesesüüdistused ja mingi
hetk tõstis pead ka viha. Kuidas nii saab teha?

Mu
vend hoidis mind ja enne enda plaani reaalsuseks muutmist ta helistas
mulle tol ööl ja lausus, kui väga ta mind armastab ja et loodab
kunagi pilvepiiril minuga kohtuda. Need sõnad kõlasid seal haiglas
istudes muudkui kõrvus. Ja tunne, et vedasin teda alt, et ei suutnud
piisavalt teda 1,5 aasta jooksul toetada. Hirm, kurbus ja tundide
pikkune teadmatus panid tarduma ja nutma.

Pärast
mitut tundi ootamist saabus arst ja sain teada, et mu vend on elus.
Sel hetkel ei kadunud valu ära, vaid see muutis vormi. Teadsin, et
ma ei jäänud temast ilma, kuid mingi osa minu sees suri. See oli
teatav hingerahu, mis edasist elu venna osas puudutas, mis minus
hääbus. Ja see hingerahu on hääbunud tänaseni, sest valu käib
igal korral seest läbi, kui kuulen venda rääkimas, et elus on
raskemad ajad. Sisse poeb hirm ja sellega koos küsimused, kas need
raskused on ületatavad? Kas peaksin muret tundma tema mustade mõtete
üle? Ja kas üldse on võimalik kunagi hingerahul ellu ärgata?

Tänaseks
ei käi vend kuskil teraapias, kuid oleme sellest korduvalt rääkinud
ja selle vajaduses on ta ka ise üha rohkem veendunud. Tema varasem
kogemus ebakompetentsete spetsialistide ja pikkade ootamiste ja
kulukate seanssidega on see, mis teda takistab. Lähedasena sooviksin
väga, et suitsiidi katse teinud inimestel oleksid tasuta tugigrupid
üle Eesti, järjepidevad psühholoogilised nõustamised (tihedalt ja
pikaajaline follow-up) ja samamoodi oleksid riiklikult toetatud nende
lähedased, kes saaksid enda olukorras kõrvalist tuge ja
ärakuulamist, aga ka teadmisi ja oskuseid, mida ja kuidas teha nii
olukorras olles kui ka selle järgselt.

Olen
tänulik, et elu andis venna mulle tagasi ja hindan igat hetke
temaga! Elu hapruse mõistmise osas on ta mulle suurim õpetaja olnud
ja armastan teda väga!

Iga
päev, iga tund, iga minut, iga sekund, iga hetk on suur väljakutse.
Õppida elama ilma temata, ilma enda targa, andeka, ilusa, hooliva
südame ja hingega pojata, oli ta ju ligi 18 aasta iga päev mu
mõtetes olnud ja minu minevik, olevik ja tulevik.

Tihti
ärkan öösel ja mõistan taas, et olen kurb, juba vahel unes näen
ja tunnen, et olen kurb ja et see ei olegi üks väga halb uni, vaid
kohutav reaalsus. Igal hommikul ärgates sureb mu poeg uuesti ja
uuesti ja nii iga hommik. Igal hommikul tunnen seda tühjust, katkist
ja õõvastavat tunnet, kui minu õnnelik maailm kokku varises. Kui
minu pere läks katki, neljast liikmest sai kolm. Täiuslikust sai
purunenud. Kuid siiski ajan ennast püsti, kuigi ei tahaks, aga peab,
mõeldes sellele, et noorem poja vajab ema, normaalset ema, kes on
vahel naljakas, tüütu, lollitav, naerab, käib tööl, teeb süüa,
on normaalne, mitte kurb ema. Ta ei tohi peale venna veel kaotada
ema. Seega võtan kogu oma jõu kokku ja tõusen üles, kuigi iga
minu rakk kehas on kurb ja tahakski igavesti magama jääda, et ma ei
peaks enam kunagi kurvastama ja mõtlema, nendele kõikidele
oleksitele, kahetsustele, olemata tulevikule, tema elamata elule,
tema täitumata unistustele, mis ta oleks saanud sellele maailmale
anda.

Vahel
on nii, et kui naeran, siis tunnen ennast süüdi, et ma suudan
naerda, tunnen ennast süüdi, et naudin kevadet ja suve, et vaatan
filme, et teen ennast korda, et naudin sööki. Tunnen süüdi, et
ebaõnnestusin enda meelest emana. Emad peavad ju enda lapsi kaitsma,
aga ma ei osanud kaitsta oma poega tema enda eest ja selle haiguse
eest. Tunnen süüd, et arvasin, et veel on aega, et kohe läheb
paremaks, et kõik saab korda. Tunnen süüd, et ta sünnitasin siia
haiget tegevasse maailma, kuigi ma ei vahetaks seda ligi 18 aastat
mitte millegi vastu ära. Ma olin ja olen nii uhke, et ma sain olla
ta ema. Ta õpetas mulle nii palju, olema ema, hooliv, mitte
egoistlik. Tegelikult on lapsed tulnud meid siia maailma õpetama,
sain nüüd pärast ta lahkumist sellest aru.

Nüüd
olen uurinud palju naeratavast depressioonist ja nüüd tean, kui
salakaval ja ohtlik haigus see on. Nüüd tean, et appikarjed olid
minu silme ees ja ma ei saanud aru, sest ma ei teadnud ja usaldasin
enda arust professionaale. Nii oleks tahtnud, et keegi oleks võtnud
mul õlgadest kinni ja vaadanud mulle silma ja öelnud, ema, teie
laps põeb sellist haigust, see on nagu vähk, aga nähtamatu,
sellele ei saa röntgeni pildil näppu peale panna ja vereprooviga
avastada. Sellel on individuaalsed kuid mõned teadaolevad sümptomid,
need on sellised ja sellised. Seda ravitakse nii ja nii. Nii tahaks
kedagi süüdistada, aga see ei aita, see ei too teda mulle tagasi.
Vahel tahan samm sammult teada, mis juhtus tol ööl, aga see ka ei
tooks ju enam teda tagasi. Tahaks nii teada, mis tegi ta katki, kus
tuli see haigus, mis röövis ta rõõmu. Aga siis jälle, tuleb
reaalsus, et see teadmine ei too teda tagasi. Mitte midagi ei too
teda tagasi.

Vahel
mõtlen, et huvitav, millise abikaasa ta oleks valinud, kas selle
tüdruku, kes tal oli? Ja millised lapsed tal oleks olnud, kas ta
oleks hea isa olnud ja mis eriala ta oleks valinud – kas oleks
arstiks saanud või režissööri ameti valinud? Tal oleks pidanud
mitu elu olema. Aga siis katkestan enda mõtte ja ei luba endal neid
mõtteid enam mõelda, sest seda ju ei tule enam mitte kunagi. Ma ei
saa kunagi teada. Aga vahel ikka eksin nendesse unistavatesse
mõtetesse, kuigi pärast on valus.

Juba
sellel aastal tegid FBs lõpetajate pildid haiget ja perepildid.
Järgmisel aasta lõpetab tema klass ja tema sõbrad, tahaks nende
üle olla rõõmus, aga kõik see ka torkab, et minu poja ei ole, see
on nii ebaaus. Kui tulevad noored vastu, sellised tema vanused, siis
torkab ka. Mõned meenutused torkavad: kohad, inimesed, asjad.

Vahel
mõtlen, et tal on ju nüüd hea ja ma peaks sellega ju rahul olema,
aga siis mõtlen, et ma ju tahan teda kallistada, temaga rääkida
neid lahedaid ja asjalikke jutuajamisi, mis meil oli. Tahan ta
kandiliseks mehistuvast, natuke juba habetunud näost kinni võtta ja
põsele musi anda, öelda, et ma nii armastan teda, ja et miski, mis
ta teeb, ei vähenda seda armastust, tahan helistada ja ta häält
kuulda ja küsida, kuidas seal Taevas siis on, tahan ta nalju kuulda,
tema nii lahedat huumorit, tahan teda taas laulmas kuulda, tema
muusikat, kitarri mängimas, bändi tegemas, köhimas, aevastamas,
naermas, hingamas. Ma nii igatsen teda ja see teeb nii haiget. Süda
tõmbab rinnus kokku, raske on hingata, nutuklomp tuleb kurku, tekib
paanika, tahaks nutta, aga kohe ei saagi, üritan selle valu alla
neelata ja siis kui jõuan koju ja olen üksi, siis nutan nii, nagu
väike laps, vahel lausa karjudes nagu haavata saanud loom. Siis
mõtlen, et miks meiega nii pidi juhtuma, see on nii ebaaus. Kas ma
kunagi üldse veel õnnelik olen? Siis saavad pisarad otsa ja jään
vaatama tühjusesse, kogudes kokku need killud, milleks ma purunen ja
taas püüda edasi elada võimalikult normaalselt. Võimalikult nii,
et ümbritsevaid inimesi ära ei ehmataks ja eemale ei peletaks.
Vahel ei suuda koduni oodata ja pisarad veerevad juba tänaval
kõndides või bussis sõites või autoga sõites põskedelt alla ja
mind ei huvita, mis inimesed mõtlevad.

Ja
siis mõtlen, kuidas aidata nooremat poega, ta nii õrnas eas ja
kuidas abikaasa hakkama saab, sest ta on nii vapper, lohutades mind.
Minu ema ja isa, kes samuti leinavad ja kes samuti on katki. Õnneks
ma tean, et Jumal on olemas, Ta ei saa küll kõike maailma halba ära
hoida, Ta ei saanud küll ära hoida, mis me pojaga juhtus, aga Ta
saab meid lohutada, kõigeväeline Jumal lohutab mind ja minu pere.
Ta kallistab minu last ka Taevas, kus tal on nüüd hea, ja rahu
olla. Ma pean nii mõtlema ja uskuma, muidu ma läheks hulluks. Ma
pean mõtlema, et nüüd on tal hea. Poja, aga see ei olnud ju ikkagi
hea lahendus. Me igatseme sind nii nii väga, et selliseid sõnu pole
olemas, millega seda tunnet kirjeldada…puhaku su hing rahus.
Armastame sind!

Minu
onu, ema vend, lõpetas oma elu ise 70ndate
lõpus.
Ta polnud veel 40. aastanegi. Tal ei olnud mõistuses kõik korras
ning ma võin vaid aimata, kuidas see mu ema mõjutas. Mu isa, kes
põdes skisofreeniat, tegi kahel korral suitsiidikatse – ühel korral
nooruses, kuna ei saanud kooli sisse ning teisel korral 1990. aasta
lõpus. Seda tean oma ema käest. Mul endal oli hirm, et äkki ta
teebki enesetapu aga õnneks suri ta ikka nö loomulikku surma kõrges
vanuses.

Püüan
mõista seda, miks inimesed otsustavad elu lõpetada ning see on suht
keeruline.

Minu
parim sõbranna otsustas lõpetada enda elu päevad enne meie
põhikooli lõpuaktust. Inimene, keda ma olin tundnud viimased 3
aastat ja pidanud lõputuid vestlusi, jättis maha endast kirja ja
pildialbumi parimatest hetkedest.

See
tundus pikalt uskumatu, ta oli ju minu parim sõbranna – inimene,
keda teadsin läbi ja lõhki. Ma olin tohutult kuri ta peale alguses,
kuid ajaga asendus see lihtsalt tühjusega. Ma sügavalt tundsin,
kuidas minu sees oli auk, mida ei täitnud ka parimad päevad. Ma
olin kurb, et ei saanud temaga jagada kõiki uusi emotsioone ja
kogemusi. Ja igatsus tegi ehk kõige rohkem haiget. Igatsus näha
tema naeratust, kui ta oma vanematele “Tsau” ütles enne minekut
või sära silmades, kui koolis läks hästi.

Ma
muutusin järgnevate kuude jooksul meeletult. Meie teised sõbrad
enam minuga ei sõbrustanud ja ma olin koguaeg üksi. Hakkasin ennast
vigastama ja mõtlesin aktiivselt temaga liitumisest. Ma tundsin, et
ma olin nii üksi ja mahajäetud ning kõik ootasid, et ma juba edasi
liiguksin. Alles selle aasta kevadel tundsin ennast taas iseendana.
Ma pidasin kolm aastat võitlust, et jõuda tagasi hetke enne tema
surma. Kaotasin selle ajaga palju võimalusi ja sõpru.

Kõige
rohkem tundsin ma puudust mõistmisest ja kohandumisest. Mul puudus
täielikult tugi kooli poolt, sest uues koolis oli koolipsühholoog
arvamusel, et tema abistab ainult tema poole isiklikult pöördunud
inimesi ja mina ei julgenud minna uksele koputama, kuigi minu
enesevigastamisest teadsid nii kooliarst kui ka õpetajad. Ma ei
teadnud, kust abi rohkem otsida, kuigi teadsin, et seda vajaksin.
Täna arvan, et mind oleks palju aidanud anonüümne live’is
kirjutamise võimalus, mis oleks palju pingeid maandanud, ja
teadlikkus, kuhu ja kuna pöörduda.

Ma
olen õnnelik, et sain jagada oma viimaseid põhikooli päevi
inimesega, keda usaldasin ja armastasin. Igavesti jääb kestma aga
valusähvatus, kui keegi sekundiks meenutab teda tänaval või
kuuleks nagu tema häält. Aga asjad lähevad paremaks. Elu liigub
edasi. Teadmine, et sa pole üksi, on oluline. SA POLE ÜKSI!

Minu
vend tappis end ära. Viis lihtsat sõna, mis järjestikku panduna
moodustavad sellise elamuse ja kogemuse, mille välja ütlemine nii,
et kurku ei tuleks klomp ning suudaks lause lõpuni rääkida, võttis
pikki aastaid.

Oli
häbi ja see häbi näitab, et midagi on katki selles, kuidas mina ja
ühiskonnas laiemalt sellesse ning vaimsesse tervisesse suhtume.

Ehkki
ühelt poolt on juhtunu kohutav ja kurb, siis teisalt täna sellele
tagasi vaadates näen, et see on olnud üks vajalikumatest ja
õpetlikumatest kogemustest mu elus. See oli äratus.

Näiteks
sain teada, et ma ei tunne iseennast üldse. Ei saa kohati endaga
hakkama. Ei oska tulla toime oma kogemuste, tunnetega. Nende alla
surumisega aga tegin liiga endale ja lähedastele.

Olin
küll näiteks keskkoolist tulnud välja hulga faktiteadmistega
maailma ja teiste kohta, kuid iseend tundma saanud ei olnud. Tõsi,
koolielu ja ühiskond ka läbi kultuuri üht-teist inimeseks
olemisest kirjeldab, kuid vahel on need kogemused jagatud headeks
(rõõm, armastus, soojus, lahkus jne) ja halbadeks (kurbus, viha,
nõrkusehetked jne) ning halbu pigem püütakse vältida. Ometi on
need samasugused osad inimeseks olemise kogemusest.

Neid
teemasid vältides aga väldime osa elust ja vältimisega saavutame
selle, et me ei oska nendega toime tulla. Lubamise asemel surume alla
ja kuhjame nii endasse end lõhkuvat.

Nii
ei osanud ka mina näiteks leinata või teadvustanud vajadust selleks
aega ja ruumi võtta. Või osanud abi küsida. Või pakkuda, kellel
tarvis olnuks.

Esimesed
kuud pärast ärasaatmist uputasin end töösse (siin soovitan enne
töönarkomaanist kolleegi tubliduse eest kiitmist küsida, miks ta
nii käitub) ja alles puhkusel polnud enam pääsu. Olin argisaginast
välja astunud, kuid sinna iseenda, koos kõige alla surutuga, kaasa
võtnud.

Tuhandete
kilomeetrite kaugusel kodust, tuttavate-sõpradeta ja harjunud
keskkonnata tekkis ruumi ja võimalust juhtunut protsessida. Lubada
mälestusi rõõmust pisarate ja kurbuseni, sest ei olnud mind
tundvaid tunnistajaid.

Ma
ei suutnud aastaid rääkida millestki, mis oli olnud mu elu osa
(ehkki see on raske). Vältimisse kulus tohutu energia, jutule
kõrvale viimisest asendustegevustesse põgenemisega. Kuid see ei
muutunud enne kergemaks enne kui see sai loa olla nii nagu oli.
Vältimisega aga hoidsin sellest kinni.

Sain
ka aru, et ma ei olnud väärtustanud vaimset tervist ja pidanud seda
osa endast millekski, mille kaela saab alati lükata või kust saab
alati haugata. Vaimset tervist puudutava asemel olin seda kõrvale
lükanud või alla surunud ning ebamugavaid emotsioone kas töö,
spordi, suhtlemise, meelemürkidega või muu asendavaga eemale
tõuganud. Kuni tuli piir ette ja ärevus ühel päeval enam ei
lahkunudki.

Käitusin,
nagu lapsest saadik olin kuulnud ja eeskuju näinud – alati peab
olema rõõmus, võta end kokku, ole tugev, saa üle jne. Ega
rõõmustamistki väga omale lubanud, sest seda saatis alati
eestlaslik teadmine, et alati saab paremini.

Teadmine,
et inimeseks olemise osa on palju suurem ampluaa emotsioone ning
nendega toime tulemine, kui koolis, kodus ja kultuuris ning
ühiskonnas kajastatakse, jõudis minuni tõeliselt alles 30. aasta
künnisel. Füüsiliselt ja vaimselt ning rahaliselt olin justkui
edukas, aga emotsionaalselt pigem kümneid aastaid vanusest tagapool.

Vaimset
tervist ja sellega tegelemist peetakse tihti pehmeks teemaks. Kes
seda võrdlust veab, ei saa tegelikult aru, mida ta teeb. Kui
füüsiline keha aitab liikuda, siis vaimsest tervisest sõltub, kas
üldse tahame liikuda. Elamused, mida meie keha ja vaim meile pakub,
on osa meie kogemusest. Vajalikudki, sest nad viitavad alati
millelegi.

Nii
võib ka mees lubada omale olla kurb, masendunud, nutta või siis ka
südamest rõõmustada (mitte teha välja repliigist „mida sa
õitsed siin“), olla hell.

Venna
tegu oli šokk, sest olime 20 aastat koos kõrvuti üles kasvanud ja
arvasin teda tundvat. Loomult oli ta pigem avatud ja tundus kõigest
muretult üle saama, kuid ootamatu samm üllatas ka kõige
lähedasemaid sõpru. See näitas, et tihti inimesed kannatavad nii,
et meil pole sellest aimugi. Kui me ei märka või tunne huvi, siis
ei teagi.

Enesetapud,
surm laiemalt, ei ole vaid isiklikud teemad, sest need puudutavad
tihti kümneid-sadu-tuhandeid inimesi. Olen viimastel aastatel
enesetappudest ja vaimsest tervisest laiemalt rohkelt rääkida
saanud. Selle teema käsitlemine näiteks läbi jagamise ja
selgitamise aitab kaasa sellele, et ühe eluga ei lõpeks mitu.

Nii
viiski sellele kogemusele järgnenud mind meditatsioonini, mis on
aidanud mind mõne aastaga end rohkem tundma õppida kui eelnenud
eluga kokku.

Olen
julgenud olla järjest enam see, kes ma olen. Püüdmata jäljendada
ja vastata mingitele abstraktsetele ja ebarealistlikele ootustele
edukusest, mehelikkusest või muust.

Hakkasin
julgema tunnistada, et palju lapsepõlves ja koolieas toimunut oli
olnud vägivaldne ja see oli mind mõjutanud, kujundanud ning need
kogemused tuleb samuti läbi töötada ning siis neist lahti lasta.

Õppisin
andestama ja edasi minema.

Õppisin
olema tänulik kõikide kogemuste eest.

Õppisin
olema alandlik.

Õppisin
elu hindama. See on puhas õnn ja väga habras. Inimesed võivad me
ümbert iga hetk lahkuda.

Õppisin
ümber hindama seda, mida peame edukaks ja saavutuseks. Ehk on
selleks lühiajalise sära, võimu ja raha ning karjääri asemel
hoopis julgus elada sellisena, kes ma olen. Autentselt. Õnnelikult.

Ma
olen oodanud sellist algatust päris pikalt, mis aitaks suitsiidi
teinud lähedasi oma koormaga paremini toime tulla. Annan lihtsalt
teada, et kaotasin suitsiidi läbi väga olulise inimese kui olin
9-aastat vana. Ehk siis kuna olen 37, siis olen pidanud antud teemaga
tegelema põhimõtteliselt terve oma elu. Ma suutsin alles see kevad
kirjutada oma lähedasele hüvastijätu
kirja
. Tervelt 28 aastat
hiljem. Ma arvan, et igaüks ehk pole selleks võimeline.

Mind
aitab meeleolu parandada joonistamine. Minu eneseväljendus pole ehk
kiita aga joonistades saan ma oma emotsioonid paberile viia. Seetõttu
arvan, et üks võtmesõna aitamiseks nii lähedasi kui ka enesetapu
mõtetega inimesi on loovteraapia.
Täiesti alateadlikult võtsin 9-aastase tüdrukuna kätte paberi ja
pliiatsi ning joonistasin. Tundsin ennast paremini! Mind ennast
häiris kõige rohkem lapsena see, et midagi nagu poleks juhtunud. Ma
arvan, et lapsele võiks kindlasti öelda, et selliseid asju iga päev
ei juhtu ja keegi pole selles süüdi, suitsiidi teinud inimene
polnud terve jne. Pole paha mõte saata laps psühholoogi juurde. See
tegelikult käiks ka täiskasvanud lähedase kohta. Just seetõttu,
et leinaprotsessis või augus viibimine oleks siis ajaliselt lühem.
Ise olen psühholoogi juures käinud täiskasvanuna kolm korda. Ta
pakkus ka grupiteraapiat aga sel hetkel ma ei soovinud seda.

Ise
ma ei ole kasutanud võimalust rääkida kogemusnõustajaga.
Miskipärast ma ei pea seda vajalikuks aga ilmselt osadel suitsiidi
teinud lähedastel on see oluline, et nad pole selle teemaga päris
üksinda.

Ühiskondlikus
plaanis on mind häirinud hästi palju see, et ma peaks nagu luba
küsima, et suitsiidist üldse rääkida aga rääkida tuleb just
ennetuslikus võtmes ja lähedastele teada anda kuidas ennast aidata
ja paremini koormaga toime tulla.

Mul
on tulnud elus ette hetki, kus ma olen soovinud seltskonnast
eemalduda, et mõelda ja korrastada oma mõtteid aga inimesed selle
asemel, et küsida “

Kuidas
sul läheb?” “Miks Sa oled kurb?” hakkavad sildistama
– imelik, veider jne. Üldjuhul lähedane ei soovi antud teemadel
arutada pikemalt aga väga hea oleks teada, et keegi üldse hoolib
sinust. Ehk tekib millalgi õige aeg ja hetk oma sõbrale südant
puistata. Mul läks 10-aastat kui ma sõbrannale esimest korda
mainisin, et olen lähedase enesetapu tagajärjel kaotanud. Peab
tunnistama, et iga
inimesega antud teemal ei tasu rääkida
,
sest kuulaja võib olla pärast rohkem traumeeritud kui sa ise.

Suitsiidilein
käib lainetena. Koged uuesti valu suuremal või vähemal määral
kui loed antud teemal ajalehest või kuuled, et keegi kuskil on
endale liiga teinud jne. jne.

Enesetapp
pole lõpp, see on millegi (sügav kurbus, lein jne.) algus.


TAGASISIDE
Uuendasime kodulehte
Palun kirjuta meile, kui leidsid kodulehel mõne vea?
Saada
Aitäh tagasiside eest!