See, kuidas antud olukorda nimetada (seksisõltuvus või kompulsiivne seksuaalkäitumine) on olnud suurte akadeemiliste ja kliiniliste debattide allikas. Kuna aga hetkel olevad peamised diagnostilised manuaalid (RHK ja DSM) seksisõltuvust ei toeta, siis jääme hetkel kompulsiivse seksuaalkäitumise juurde. On tõenäoline, et konseptualiseeringud antud käitumisest veel aastatega muutuvad, kui teadmised täienevad.
Miks rääkida kompulsiivsest seksuaalkäitumisest ja mitte sõltuvusest?
- Seksisõltuvus ei vasta praegustele diagnoosimiskriteeriumitele
- RHK-10 (mida annab välja Maailma Terviseorganisatsioon) käsitleb kõrgenenud libiidot, mis on RHK-11 puhul välja vahetatud kompulsiivse seksuaalkäitumise vastu. Kompulsiivne seksuaalkäitumine kuulub impulsi kontrolli häirete sektsiooni, mitte sõltuvushäirete.
- DMS-V ja DSM-V-TR (mida annab välja Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon) on jätnud seksi- ja pornosõltuvuse välja, kuna pole piisavalt tõendeid, mis seda kinnitaks;
- American Association of Sexuality Educators, Counsellors and Therapists seisukoht on, et pole piisavalt tõendeid, et tunnistada mainitud käitumist sõltuvuseks, ning toob välja, et sõltuvuse raamistik ei võta piisavalt arvesse teadmisi inimeste seksuaalsusest;
- Center for Positive Sexuality (CPS), The Alternative Sexualities Health Research Alliance (TASHRA), and the National Coalition for Sexual Freedom (NCSF) on välja andnud seisukoha, mis ei toeta, et sagedast porno tarbimist või seksuaalset tegevust käsitletaks kui sõltuvust.
Mida silmas pidada seoses kompulsiivse seksuaalkäitumisega ning rääkides sekkumistest:
- Oluline on kõigepealt hinnata, kas tegu on üldse kompulsiivse käitumisega. Paljud inimesed, kes arvavad endal seksisõltuvust olevat, on tegelikult normaalse seksuaalkäitumisega inimesed, kes on väliste hinnangute põhjal hakanud enda käitumist hukka mõistma;
- Seksuaalkäitumise puhul on normi piirid väga laiad. Ei ole olemas ühte kindlat piiri, millest üleval või allpool oleks inimese seksuaalkäitumine häireline. Kui see inimest ega tema elu ei häiri, siis ei ole ka mitu korda päevas enda rahuldamine või partneri(te)ga seksimine iseenesest kuidagi problemaatiline. Spetsialistina oma isiklikest moraalsetest uskumustest lähtumine ei ole klienditöös põhjendatud ning võib inimest ebavajalikult stigmatiseerida või häbimärgistada, süvendades probleemi (eriti juhul kui tegu on inimese põhilise negatiivsete tunnetega toimetuleku mehhanismiga);
- Seksi- ja pornosõltuvuse sõnavara kasutatakse kõnekeeles tihti selleks, et väljendada hinnangulisust ning patologiseerida teatavat käitumist, näiteks inimesi, kellel on kõrgem iha tase või kelle seksuaalsed eelistused ei vasta teatavatele moraalsetele seisukohtadele. See võib viia käitumispõhise hinnangu andmiseni, selle asemel, et uurida, mida inimene tunneb ning teda olukorras toetada;
- Keelekasutus loeb. Professionaalidena kompulsiivse seksuaalkäitumise (või seksuaalse sundkäitumise) asemel seksisõltuvusest rääkimine annab ka üldsusele edasi vale sõnumi. Kompulsiivne seksuaalkäitumine on praeguste diagnostiliste kriteeriumitega kooskõlas, seksisõltuvus ei ole seni kunagi olnud ametlik diagnoos;
- Hetkel ei ole piisavalt tõendusmaterjali kinnitamaks, et seks ise tekitaks kehaliselt seisundit, mis sarnaneb sõltuvusele;
- Mõeldes seksist kui sõltuvusest võime hakata sekkuma viisil, mis ei pruugi olla kasulik ning halvimal juhul on kahjulik, näiteks sõltuvusravis kasutatavad 12–sammu programmid või abstinentsi põhised programmid:
- Tihti on sarnased programmid oma juurtega kristlikes praktikates, mis kipuvad sisaldama moralistlike vaateid seksile (milline seks on õige, kellega, kuidas ja kui palju). See võib omakorda suurendada seksuaalset häbi eksponentsiaalselt;
- Nad võivad sisuliselt olla lähedased konversiooniteraapiale, eriti seksuaalsete vähemuste puhul, keskendudes seksuaalse erutuse ja iha alla surumisele või negatiivsete seoste tekitamisele;
- Tihti keskendutakse käitumise keelamisele. Inimese käitumisele keskendumine (kogemustele keskendumise asemel) ei aita tal arendada psühholoogilisi oskusi oma impulsside ja tungidega toime tulemiseks. Kompulsiivne seksuaalkäitumine tekib tihti selleks, et mingite aspektidega elus toime tulla ja keelamine ei aita toimetulekut
.
- Seks ja eneserahuldamine ei ole üldiselt kehale kahjulikud, vaid pigem võivad olla osa tervislikest toimetulekumehhamismidest;
- Ebavajalikku moraalse hukkamõistu või patologiseerimise vältimiseks on oluline keskenduda seksuaaltervise printsiipidele, nõusolekule ning inimese psühholoogilisele toetamisele, mitte tema käitumisele;
- Kliendi erootilisuse tundma õppimine ja seksuoloogilised baasteadmised on antud klientidega töötamisel möödapääsmatud. Ebamugavus seksuaalsete teemadega ning vähene seksuaalharidus võib soodustada moraalipõhist hinnangulisust;
- Moraalipõhiste hinnangute andmise vältimine on klientidega töötamisel äärmiselt oluline, kuna iseenda moraalsel hukkamõistul on suur roll olukorra negatiivsel tõlgendamisel ning see on ka välja toodud kui üks suurimaid ennustavaid faktoreid enda pornotarbimise problemaatilise või sõltuvusena nägemisel, ning isegi RHK-11 rõhuta, et enda hukkamõistmist ei tohi kompulsiivse seksuaalkäitumisega segi ajada;
- On tõenäoline, et uuringutes on pikalt ühte patta pandud inimesed, kelle käitumine on “liiga palju” või muul moel moraalselt ebasobiv, ning inimesed, kes ise tajuvad, et nad ei suuda oma seksuaalkäitumist kontrollida, seega tasub materjaliga tutvudes tähele panna, millisest inimgrupist räägitakse;
- Kuna antud olukorra uurimine on veel lapsekingades ning suure tõenäosusega on koos uuritud erinevaid inimgruppe, siis on tõenäoline, et lähitulevikus võib arusaam veel palju muutuda ning täpsustuda, seega tasub olla tähelepanelik ning ennast kursis hoida.
