Müüdid

Mõned inimesed on seisukohal, et lihtsalt kellegagi jutustamisest ei saa kuidagi abi olla. Psühhoteraapia ei olegi lihtsalt avatud hingega vestlus kahe inimese vahel, see põhineb teoorial, uuringutel ja kogemustel, psühhoterapeudid läbivad väga põhjaliku väljaõppe. Psühhoteraapia efektiivsuse uuringud on näidanud, et psühhoteraapia tõesti töötab. Muidugi ei mõju iga teraapia iga häire või probleemi korral ühtmoodi hästi, tuleb leida  endale õige lähenemine ning sobiv terapeut.

Psühhoteraapia pikkus sõltub sellest, mis on teraapia eesmärk. Mõnel juhul piisab lühiteraapiast, mis kestab 6-20 seanssi, näiteks konkreetsete probleemide või kergemate ärevushäirete puhul. Teraapia kestab aastaid juhul, kui soovitakse tegeleda sügavamate isiksust puudutavate raskustega ning ainult siis, kui inimene selleks ise valmis on.

See kujutluspilt põhineb ilmselt seriaalidel ja filmidel, kuid Eesti teraapiatraditsioonis on selline meetod pigem erand. Diivanil lebamist kasutatakse vaid psühhoanalüüsis. Reeglina istuvad nii terapeut kui klient/patsient tooli peal.

Psühholoogid ei oska mõtteid lugeda ega ei analüüsi iga sõna, et leida sellest varjatud tagamõtet või häiret. Muidugi on teraapias või vestlusel psühholoogi tähelepanu suunatud kliendile/patsiendile. Selle eesmärk on aidata aru saada, kuidas inimene mõtleb, käitub, tunneb, kuidas need protsessid omavahel seotud on. Psühholoog ei otsi igas inimese sõnas ja liigutuses vigu, vaid aitab tähelepanu juhtida sellele, mis on, mida saaks muuta ning kuidas oma ressursse hästi ära kasutada.

Psühhoteraapiasse minemine nõuab tavaliselt päris suurt julgust ja pühendumist, seega ei saa kuidagi arvata, et see nõrkuse märgiks olla võiks. Arusaamine, et teraapiast on abi vaid väga haigetel või raskete häiretega inimestel ei pea paika. Väga paljudel inimestel võib praeguses keerukas ühiskonnas tulla ette olukordi, kus stress muutub nii suureks, et eluga toimetulek halveneb. Teraapiast võib kasu olla kõigile, kes soovivad end paremini tundma õppida, oma potentsiaali maksimaalselt kasutada, olla terviklikum ning rohkem eluga rahul.

Iga inimene on ise enda peremees ning tal endal on kõige paremad eeldused oma elu üle otsustamiseks. Kellegi teise antud nõuanded ja soovitused ei pruugi inimesele sobida ega meele järele olla. Psühholoogi roll on aidata inimesel endast paremini aru saada ning aidata aru saada ka sellest, millised on parimad toimimisviisid erinevate probleemide lahendamiseks.

Kuna psühholoogi/psühhoterapeudiga puudub varasem isiklik suhe, on tema vaatepunkt inimesele erapooletu ning vaba eelarvamustest. See olukord võimaldab näha uusi lahendusi ning juhtida tähelepanu asjaoludele, mida lähedased inimesed ei pruugi märgatagi.

Psühholoogi juures käimisest ei pruugi keegi kõrvaline inimene kunagi teada saada, kui just inimene ise ei soovi seda infot jagada. Ei inimese kolleegid, sõbrad, sugulased ega erinevad ametiasutused ei oma ligipääsu psühholoogi kabinetis toimuvale ning psühholoog on kohustatud pidama kinni konfidentsiaalsuse põhimõtetest.

Erinevatel psühholoogidel võivad oma eriala valikul olla erinevad põhjuseid. Üks nendest võib ka olla soov endast ja oma raskustest paremini aru saada. Hea psühholoogi/psühhoterapeudi oluliseks omaduseks on aga alati sügav huvi inimese ja tema psüühika erinevate väljenduste vastu koos erapooletu sooviga inimesi aidata.

Teatud mõttes on inimese minevik kohal ka tema olevikus. Mineviku sündmused võivad suurel määral mõjutada olevikus kogetavat. Minevikus kogetu mõju teadvustamine, lahtimõtestamine ning sellele tähenduse andmine võivad parandada toimetulekut käesolevate olukordadega ning luua võimaluse positiivseteks muutusteks.

Psühholoogi juures käimise ega psühhoteraapia eesmärk ei ole muuta inimesi ühesugusteks. Pigem on eesmärk oma iseärasusi paremini tundma õppida ning olla teadlik oma tugevatest ja nõrkadest külgedest. Vahel võidakse arvata, et teraapia mõjub halvasti loomingulisusele. Kuigi loovust seostatakse psühhootilisusega, ei ole ju kaugeltki mitte kõik kunstiga tegelevad inimesed psühhootilises seisundis. Kunstiga tegelemine eeldab loovust ja mängulisust, mitte kannatusi ja reaalsustaju tõsiseid häireid. Psühhoteraapia võib loomingulisel inimesel aidata oma loovust paremini valdama õppida.

Kahjuks see nii olla ei saa. Psühhoteraapias käsitletakse sageli keerulisi ja valusaid teemasid. Nende üle kõnelemine võib tuua küll kergendust, kuid võib ka üles tuua erinevaid ebamugavaid tundeid nagu ärevus, viha, häbitunne. Vahel võib oma terapeudi peale vihaseks saada. Nendest tunnetest tuleb kindlasti rääkida ning see omakorda viib teraapiaprotsessi edasi.

Pereteraapias vaadeldakse suhtemustreid, mis on ebakohased ja põhjustavad stressi kogu perele. Suhted on alati vastastikused ning nendes on vähemalt kaks osapoolt. Sellises olukorras saab süüdi või halb olla mingi konkreetne suhtemuster, mida on võimalik parema vastu vahetada.

Paljud paarid lähevad teraapiasse viimase võimalusena enne lahku minekut. Saadakse küll aru, et kõige mõistlikum on lahku minna, kuid soovitakse veel pereteraapiast ka läbi käia, ehk leidub mõni imeline lahendus. Vahel harva saab mõlema osapoole soovi korral ka sellises olukorras suhet parandada. Sageli pöördudakse aga teraapiasse liiga hilja, siis on võimalik arutada ainult selle üle, kuidas võimalikult valutult lahku minna.

Paari- või pereteraapiasse on soovitav pöörduda juhul, kui suhted tekitavad stressi. Stressi tekitavaid suhteid on soovi korral võimalik kohandada igati mõnusaiks ning rahulolu pakkuvateks.