Kui kaua ma pean haiglas olema?
Haiglaravil olemine sõltub haiguse kulust, sümptomitest ja ravi sobivusest. Meeskond töötab selle nimel, et ravi saaks võimalikult kiiresti kodus jätkata. Reeglina ei kesta haiglaravi vähem kui kuu aega. Tasuks uurida oma ravimeeskonnalt, millised sümptomid peavad kodusele ravile minekuks taanduma ning mida saad ise nende leevendamiseks ette võtta.
Kui kaua kestab ravi?
Praegu kehtivate ravijuhiste järgi soovitatakse psühhootilise häire tablett-ravi (või ravi depoosüstidega) pikaajaliselt, reeglina mitu aastat. Kui kaua täpselt ravi kestab, on individuaalne. Ravi lõpetamise otsuse teevad ravimeeskond ja patsient ühiselt ning see sõltub paljudest erinevatest asjaoludest.
Kas ma võin uuesti haigestuda?
Kõik inimesed võivad haigestuda psühhootilisse häiresse ning haiguse esinemisel on suur tõenäosus selle kordumiseks (mis ei ole siiski paratamatu). Seda enam on põhjust oma vaimset tervist hoida ja ravida.
Kas ma võin edaspidi tööl või koolis käia?
Jah, loomulikult. Seda me lausa soovitame, elus aktiivselt osalemine aitab paranemisele kaasa.
Kas see, mida me ravimeeskonnaga räägime, jääb meie vahele?
Jah, loomulikult. Vaimse tervise spetsialistidega räägitud jutte ei arutata väljaspool ravimeeskonda.
Kas ja kuidas rääkida oma haigestumisest tuttavatele, sõpradele, õpingukaaslastele või kolleegidele?
Vaimse tervise teemadel rääkimine võib vahel tekitada kohmetust või häbitunnet. Sõpradele-kolleegidele tuleb kasuks, kui nad saavad vastused sinu käest, mitte ei pea ise nuputama, mis sinuga toimub. Sel juhul saavad nad ka oma toetust pakkuda ja arvestada rohkem sinu vajadustega.
Kui palju ja kellele rääkida, sõltub sinu enda hinnangust, keda kui palju usaldad ja kui lähedased on teie suhted.
Kui sul on raskusi õigete sõnade leidmisega, aruta seda oma ravimeeskonnas.
Kas ja kuidas rääkida vaimse tervise probleemist lapsele?
Kui haigestunud inimese peres on laps, on ta kindlasti oma lähedase pärast mures. Isegi kui ta haigusest ei tea, loeb ta täiskasvanute käitumisest välja, et midagi on juhtunud. Kui ta ei mõista haigust ja selle tähendust, hakkab ta ise seletusi välja mõtlema. Lastel tekib kergesti süütunne, neil on erinevaid hirme ning nende fantaasia on lennukas. Seetõttu peaks neile olukorda selgitama, valides eakohased sõnastused. Vahel on lapsele abiks, kui ta saab ise mõnel ravimeeskonna vestlusel osaleda, näha neid inimesi, kes tema lähedase raviga tegelevad ning nendelt oma küsimusi küsida.
