Lähedased tunnistavad kui ühest suust, et lein enesetapu järel erineb mistahes muust elus kogetud leinast. Suitsiidileina muudavad lisaks iseloomulikele miks-küsimustele ja suuremale süütundele keeruliseks juhtunu tõenäolisem traumaatilisus ja enesetapu jätkuv häbimärgistatus ühiskonnas.
Paljude kogemus on, et lähedase lahkumine oma käe läbi jagab Sinu elu eluks enne ja pärast lähedase enesetappu. Leinamine ei ole ajutine tunne, vaid elukestev protsess, mille käigus õpid leppima ja toime tulema uue olukorraga. Terav hingevalu ja ängistus leevenevad, kuid valulik igatsus ja tühimik südames jäävad. Teisisõnu – haav paraneb ajaga, kui selle eest hoolitsed, aga arm jääb Sinuga alatiseks.
Lähedaste jaoks on enesetapp tihti traumaatiline sündmus, kuna see surm on peaaegu alati ootamatu, kätkeb endas sageli vägivalda (iseenda suhtes) ja tõstatab eksistentsiaalseid küsimusi. Trauma on emotsionaalse vapustuse kestev tagajärg, mis tekib siis, kui kogetu ületab organismi toimetulekupiiri. Juhtunud on mõeldamatu ja Sind võib vallata sõnatu õudus. Aju lülitub tavaolekust ellujäämisrežiimile. Kehas vallandub kas võitle-või-põgene reaktsioon, mis põhjustab ärevust, rahutust ja pidevalt valvelolekut, või tardumine, mille puhul tunned end tuima ja reaalsusest eraldatuna.
Traumale iseloomulikud reaktsioonid on:
- tunnete, mõtete, kujutluspiltide pealetükkivus (kas unes või ilmsi)
- või vastupidiselt – juhtunut meenutada võiva täielik vältimine
- või hoopistükkis tugevad kehalised reaktsioonid.
Mitte keegi ei tea ette, kuidas ta reageerib traumale. Võid leida end enneolematult tugevate emotsioonide keerisest, karjuda, nutta või ka naerda. Võid kogeda intensiivseid reaktsioone oma kehas nagu näiteks kontrollimatu värisemine või minestus. Võib juhtuda ka vastupidi, oled jahmunud oma tuimusest ja tunnete puudumisest.
Trauma kohta öeldakse, et keha mäletab. Ehkki tegelikkuses on juhtunu möödunud, elatakse keha reaktsioonides ja emotsioonides kogetud õudust, hirmu ja šokki üha uuesti läbi. Trauma lööb segamini sisemise maailmapildi. Pealetükkivad mälupildid, unenäod ja juhtunu läbielamine on aju katsed juhtunust aru saada ja uues reaalsuses toime tulla. Sa pead oma sisemaailma uuesti üles ehitama.
Enamik traumareaktsioone möödub aja jooksul iseenesest. Kui Sinu seisund ei parane kuue nädala jooksul või kui olukord muutub hullemaks ja hakkab segama Sinu igapäevast toimetulekut, võiksid kaaluda professionaalse abi poole pöördumist. Samuti võid vajada spetsialisti abi juhul, kui oled olnud surma pealtnägijaks või leidnud surnukeha ja Sind vaevavad tahtmatud mälupildid või õudusunenäod. Alustada saad oma perearstist. Keha rahunemiseks võid proovida maandamise harjutust (vt alajaotusest „Soovitused enesehooleks“).
„Lein ja šokijärgne seisund on igal inimesel erinev. Mina näituseks ei suutnud kaks esimest nädalat mitte üht pisarat nutta ega halada, samas kui mu mees röökis valust ja nuttis lahinal.“ Tiia, kaotas poja
„Hakkad tahtele allumatult suvalises kohas ja suvalistel ajahetkedel nutma. Nutad ja nutad ja nutad… Samas püüad alustada enne „plahvatust“ olnud elurütmi taastamist, aga.. Kas see on ikka võimalik? Kes ma nüüd olen ja kui palju vanast minust üldse on enam alles? Karmen, kaotas tütre
