Kuna enesetapp ja sellega sageli kaasnevad vaimse tervise probleemid on ühiskonnas jätkuvalt häbimärgistatud, ähvardab lähedasi suitsiidisurma järel isolatsioon, mis raskendab toimetulekut leinaga.
Suitsiidilein on üks levinumaid nn õigusteta leina põhjuseid. See on lein, mida tavaliselt ei tunnistata avatult, ei aktsepteerita sotsiaalselt ega leinata avalikult. Lähedased tunnevad tihti, et ei saa oma kaotusest hinnangu- või kriitikavabalt rääkida. Võid karta teiste süüdistusi või suhtumise muutumist enda, oma pere või lahkunu suhtes, kui saadakse teada, et tegu oli suitsiidiga. Seda peljates võid ise hakata teistest inimestest ja tavapärasest suhtlusest eemale hoidma või varjata asjaolu, et tegu oli enesetapuga.
Häbimärgistatuse tõttu ei pruugi Sa oma tavapäraselt tugivõrgustikult toetust saada. Inimesed Sinu ümber on samamoodi tundmatus olukorras, mis tekitab ebamugavust, kohmetust ja pinget mõlemale poolele. Suure tõenäosusega nad ei tea, mida öelda, ning hirmust midagi valesti teha võivad nad sootuks eemale hoida. Alajaotus “Soovitused leinaja toetajatele” võib siin pakkuda kasulikke juhtnööre.
Sul on õigus otsustada, kellega ja kui palju toimunu üksikasju jagada. Täiesti lubatud on öelda, et Su lähedane on surnud ja Sul on raske, aga Sa ei soovi sellest (praegu) lähemalt rääkida. Võid tunda end üksi ka omaenda pereringis. Pereliikmed võivad hoiduda omavahel rääkimisest, kuna kardavad haavu uuesti lahti kiskuda. Samuti võivad pereliikmete leinaga toimetuleku viisid olla erinevad – üks tahab rääkida, meenutada ja pilte vaadata, teine ei taha sellest isegi mõelda.
Avatust peetakse kõige olulisemaks strateegiaks, et oma leinaga elutervelt toime tulla. See ei tähenda kõige rääkimist kõigile, vaid ausust ja otsekohesust oma tegelike tunnete, abivajaduse ja surma asjaolude suheldes nende inimestega, kellelt ootad tuge ja kellega koos tunned end hästi.
„Ma ei ole tundnud, et saaksin oma suitsiidileina jagada teistega, kes teadsid hästi minu abikaasat. Muidugi on erandeid, aga laias laastus kaasneb suitsiidiga ikkagi vaikus. See on seotud üldisemalt võõristusega, mida lein meie ühiskonnas tekitab, kui ka spetsiifilisemalt suitsiidi järelmõjude eripäraga.“ Kairi, kaotas abikaasa ja laste isa
„Igapäevaelus on leinast rääkimisele raske leida õiget ja toetavat kohta. Kuidas öelda töö juures kohvinurgas, et kätte on jõudnud mõni oluline kuupäev, mistõttu on mõtted hajevil, raske on keskenduda ja seetõttu on tööasjad veninud? Seda enam, kui see kuupäev ei ole otseselt ei surma-aastapäev ega sünniaastapäev, vaid nt viimane päev, mil te perena midagi koos tegite, viimane päev, kui suitsiidi tõttu surnud inimene sulle naeratas või tegi mõne ainult sulle mõistetava nalja vmt.“ Kairi, kaotas abikaasa ja laste isa
