Sageli inimesed häbenevad vaimse tervise raskuseid ning näevad neid väga erinevalt kehalistest haigustest. Paljud arvavad, et psüühikaprobleemidega inimene on nõrgem, rumalam või kehvem kui need, kellel selliseid häireid ei ole. Seda nimetatakse vaimse tervise häirete all kannatavate inimeste häbimärgistamiseks ehk stigmaks.
Stigma tõttu juhtub päris sageli, et inimesed väldivad oma vaimsele tervisele mõtlemist, probleemide tunnistamist ja asjakohase abi otsimist.
Tegelikult on vaimse tervise häired suuresti samasugused nagu kehalise tervise häired. Inimene ei saa ise valida, kas ta haigestub ühte või teise haigusesse ning haigestumine ei tähenda, et inimene on nõrk, saamatu või teistest kehvem. Vaimse tervise häired on osaliselt või täielikult ravitavad või leevendatavad. Ravi on kiirem ja tulemuslikum, kui pöörduda abi saama pigem varem kui hiljem.
Kognitiivne käitumisteraapia lähtub arusaamast, et inimest häiriv enesetunne ja käitumine tulenevad elusituatsioonides tekkivatest negatiivsetest mõtetest, tõlgendustest ja tähendustest. Negatiivsete mõtete muster lähtub aga isiklikest hoiakutest ja toimetuleku reeglitest, mis omandatakse elu jooksul. Inimene mõtestab pidevalt enda ümber toimuvat. Negatiivsed mõtteahelad kutsuvad esile negatiivseid emotsioone, millele reageerib juba ka keha ja mille tulemusena hakkab inimene ebakohaselt käituma või hoopis vältima teatud tegevusi.
Mõtted, emotsioonid, füüsilised aistingud ja käitumine on kõik omavahelises vastasmõjus ning muutus ühes valdkonnas põhjustab muutuse ka teistes.
Kognitiivseid käitumisteraapiaid on mitmeid eri liike, kasutatakse erinevaid tehnikaid, erinevate häirete puhul kasutatakse erinevaid lähenemisi.
Kognitiivsete käitumisteraapiate alused
Mõtlemise muutmine
KKT põhineb eeldusel, et meie mõtted tingivad meie tunded ja käitumise. Mõtted võivad soodustada halbu tundeid ja ebakohast käitumist või pärssida positiivseid tundeid ja kohast käitumist. Korrigeerides mõttemustreid, kogetakse teistsuguseid tundeid ja kehalisi aistinguid, mis julgustavad inimest käituma teisiti. Saades „siin ja praegu“ uue kogemuse osaliseks, omandatakse uued ja kasulikud toimetuleku viisid. Reaktsioonid rasketele olukordadele muutuvad seeläbi funktsionaalsemateks.
Terapeudi ja kliendi koostöö
Kuigi KKTs nagu ka teiste teraapialiikide puhul peetakse oluliseks terapeutilist suhet, ei keskenduta sellele otseselt. Terapeudiga koos selgitatakse millised on inimese eesmärgid teraapias ja käesolevas elusituatsioonis. Terapeudi abiga leitakse ja korrastatakse erinevate võtete abil mõttemustreid, mõeldakse välja sobivaid käitumiseksperimente. Terapeut on üsna aktiivne ja juhendav, aktiivsust ja katsetamisvalmidust oodatakse ka kliendilt. See on partnerite koostöö, kel ühine eesmärk. Näiteks võib olla eesmärgiks depressiooni sümptomite leevendamine, enesehinnangu parandamine. KKTs sõnastatakse eesmärgid väga täpselt ja konkreetselt, et nende saavutamist saaks jälgida ja kontrollida.
Kindel ülesehitus
KKT puhul on igal seansil kindel ja struktureeritud ülesehitus, kuhu kuulub nii mõttemustrite tuvastamine ja skematiseerimine, kui käitumiskatsete püstitamine. Terapeut tutvustab erinevaid tehnikaid, koos valitakse nende raskusaste ja elluviimise kava. Käib järjepidev ja sihipärane alternatiivide otsing ja järele proovimine. Tegevus ja muutused on suunatud olevikule.
Kodutöö
KKTs kasutatakse palju erinevate tegevuste kasulikkuse mõõtmist ning kodutööd, kus klient saab iseseisvalt oma mõtteid, tundeid ning käitumist jälgida, üles tähendada ning uusi lähenemisi katsetada.
Kuna eesmärkide saavutamiseks on vaja õppida midagi uut ning seda oma käitumisse juurutada, on vajalik, et inimene tegeleks sellega rohkem kui 45 minutit nädalas. Kodutöö kiirendab muutuste toimumist ning aitab uuel teadmisel juurduda.
Teraapia kestus ja sagedus
KKT on ajaliselt selgelt piiritletud teraapia liik. Sõltuvalt probleemi või häire iseloomust valitakse sobiv sessioonide arv, tavaliselt koosneb KKT 5-20 sessioonist. Tüüpiliselt kestab üks sessioon 45 minutit.
Kellele sobib?
KKT-d on kohandatud enamuse psüühiliste häirete raviks, eriti sobiv on see näiteks:
Ärevushäiretele
Meeleoluhäiretele
Sõltuvushäiretele
Kroonilise valu või väsimuse puhul
Järk-järgult ning turvaliselt kokkupuutumine ärevust tekitavate olukordadega.
Võimaldab läbi töötada traumaga seonduvad valusad mälestused ning vähendada neist tulenevate sümptomite mõju toimetulekule.
Toetavad ja rahuldustpakkuvad lähedased suhted on vaimse heaolu tähtsaks osaks. On leitud, et selliste suhete olemasolu vähendab leevendab stressi ning on parandab toimetulekut erinevate eluraskustega, näiteks nii vaimsete kui füüsiliste haigustega.
Perekonnapsühhoteraapia alused
Inimene ei ole üksik saar, vaid igal ajal ja igas kohas samal ajal ka suhtes millegi või kellegagi. Inimene kuulub reeglina mingisse sotsiaalsesse kooslusse ning eelkõige on selleks perekond. Perekonnapsühhoteraapias vaadeldakse perekonda kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi. Igas perekonnas on oma struktuur ning toimimismehhanismid, mis püüdlevad tasakaalu poole. Sellest kontekstist lähtuvalt võivad psüühikahäire sümptomid kanda mingit funktsiooni perekonnas või olla süsteemi kohanematuse tagajärjeks. See, millised sümptomid, millisel pereliikmel, mis kontekstis tekkivad, on teataval määral juhuslikud ning neid saab ravida ravides suhteid perekonnas.
Lapsed ja noored pereteraapias
Laste ja noorte maailmataju ja käsitlus on täiskasvanute omast mõneti erinev, neil tuleb alles õppida toime tulema endast ning ümbritsevast tulenevate raskustega, neil on vähem kogemusi ja oskusi sellega toimetamiseks. Lastel on vähem sõnu oma enesetunde ning vajaduste kirjeldamiseks, nad kasutavad rohkem mitteverbaalset suhtlust. Kuna inimene on noorena avatum kõige uue vastuvõtmisele, on ta ümbritsevast kergemini mõjutatav, see käib nii kasulike kui ebasoovitavate mõjutuste kohta. Mida pisem on laps, seda enam on ta sõltuv oma emast, vanematest ja perekonnast, lapse heaolu sõltub paljuski oma perekonna heaolust. Inimene sünnib suhtest ja suhtesse, tema maailmapildi -ja vaate kujundamisel on lähisuhted kriitilise tähtsusega. Kui inimene jõuab noorukiikka, muutuvad eakaaslased mõnes mõttes tähtsamateks kui pereliikmed, kuid iseseisvaks saamise puhul on pere toetus selleks siiski oluline.
Laste ja noorte psüühikaprobleemide puhul on pere kaasamine efektiivse tulemuse saamiseks tarvilik samm. Pereteraapias vaadeldakse sümptomit kui sümbolit pere probleemidest – mitte lapsel ei ole viga küljes, vaid viga on tekkinud pere suhtlemismustrites. Mõne probleemi korral puudub küll ideaalne lahendus ning täielikku korda pole võimalik igal juhtumil saavutada, kuid alati on võimalik leida sobivaim lahendus hetke probleemile. Pere ja lapse erinevatel arengutasemetel võib ette tulla erinevaid raskusi, perekesksed lähenemised pakuvad välja võimalusi nendega tegelemiseks.
Kellele sobib?
Pereteraapiat saab kasutada erinevate suhteraskuste korral, näiteks paarisuhetes. Paariteraapiasse võiksid pöörduda need paarid, kes soovivad oma suhet hoida, kuid on sattunud korduvate konfliktimustrite lõksu. Mõned paarid pöörduvad teraapiasse siis, kui juba lahkuminek on enam-vähem otsustatud ning sellest võib abi olla ka lahkumineku valulisuse vähendamisel. Samas võiks teraapia peale mõelda tunduvalt varem, kui positiivne veel negatiivse üles kaalub.
Leevendust võib leida kui tasakaal perekonnas on rikutud mõne pereliikme lahkumise või lisandumise tõttu või kui perekonnas on suurem muutus aset leidnud ning sellega ei ole suudetud sobivalt kohaneda.
Pereteraapiat kasutatakse ka erinevate psüühikahäirete puhul perekonnas nagu näiteks psühhoos, bipolaarne häire, anoreksia nervosa, alkoholi kuritarvitamine.
Pereterapeudi juurde võib minna peresuhteid arutama ka üksi, kuid kindlasti on tulemuslikum minna kogu perega. Esmalt võib terapeudiga kontakti võtta ning esitada lühike probleemikirjeldus ning usaldada terapeudi hinnangut, milliste pereliikmete kohalolek oleks vajalik.
Teraapia kestus ja sagedus
Mitu korda on vaja käia ning kui sagedasti, oleneb olukorrast, milles pere parasjagu on. Esimesel kohtumisel terapeudiga on mõistlik mingi kohtumiste arv ning eesmärk kokku leppida. Tavaliselt toimub pereteraapia korra kuus või paari-kolme nädala järel. Kui perekond on suures kriisis, võivad kohtumised toimuda ka kord nädalas. Pereteraapia seanss kestab tund või poolteist tundi.
Ärevushäirete ravis kasutatakse erinevaid antidepressante.
Lühiajaliseks sümptomide leevendamiseks kasutatakse bensodiasepiine. Need on rahustid, mida tohib kasutada vaid lühiajaliselt, kuna nad võivad tekitada sõltuvust.
