- Sageli piisab täiesti lihtsalt füüsiliselt kohal olemisest. Kui inimene räägib, siis tema kuulamisest. Ka siis, kui sinu arusaam tema olukorrast ei ühti tema omaga, austa tema seisukohti ja tundeid – ära vastandu, loe moraali ega anna hinnanguid! Eesmärk ei ole vaielda või vaidlustada tema mõtteid. Kommentaarid „see on nii rumal“ või „see teeb mulle haiget, et sa nii käitud“ avaldavad tihti ütleja eesmärkidele vastupidist mõju
- Pea meeles, et väga harva muutub inimese käitumine koheselt. Uute toimetulekuoskuste õppimine võtab aega ja mõnikord võib inimene olla enesevigastamisest sõltuvuses viisil, mis nõuab pikaaegset tööd. Tagasilangus on normaalne osa ja ei tähenda, et mingeid edusamme ei oleks toimunud
- Väljenda uhkust selle üle, kui ta tuleb keeruliste tunnetega toime muul viisil kui enesevigastamine. Teistmoodi käitumine nõuab temalt suurt eneseületust ja selle tunnustamine suurendab selle käitumise uuesti esinemise võimalust
- Julgusta, ent ära liigselt survesta! Pea meeles, et sinu võimuses on julgustada inimest muutuste ja abi otsimise poole. Kuid tema sundimine muutuseks võib tuua hoopis tagasilööke ja suurendada ennastvigastavat käitumist. Võid teemat iga mõne aja tagant tõstatada: võib-olla kui nooruk saab aja jooksul aru, et sinu kavatsused on heatahtlikud, on ta valmis sinu mõtteid vastu võtma. Ole olemas, kuid ära käi peale. Jäta isiklik ruum alles
- Mõned kohesed probleemilahendused: uuri, kas noorukil on turvaline koht kuhu minna/kus olla; kas tal on usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta saab rääkida/kes saab aidata; soovita pöörduda psühholoogi, psühhiaatri poole. Lisaks on töövihiku lõpus toodud ka praktiline 6-sammuline probleemilahenduse tööleht, mida saab noorega koos lahendada
- Ära palu tal lubada, et ta enam rohkem end ei vigasta ning ära teosta kontrolli ta keha üle. Sageli on enesevigastamise taga niigi palju häbi ja süüd. Kui nooruk ei suuda lubadusest kinni pidada, võib ta tunda veel suuremat süütunnet sinu altvedamise pärast. Keha kontrollimine võib murda usaldusliku suhte ja panna teda veel rohkem varjama kohti, kus vigastamine on esinenud
- Julgusta professionaalset abi otsima. Paku variante ja kontakte, kus ja kellega ta veel saaks oma muret arutada
- Uuri lisaks ka enesetapumõtete kohta. Enesevigastamine võib, ent ei pruugi olla osa suitsidaalsusest. Seepärast on oluline ka eraldi selle kohta uurida.
- „Kas sul on vahel tunne, et sa ei taha või ei jaksa enam elada?“
- „Kas sa mõtled enesetapu peale?“
- Kui ta vastab sellele jaatavalt, siis küsida juurde, kuidas ja millal on ta mõelnud seda teha.
Mida täpsem ja konkreetsem on plaan, seda suurem on suitsiidioht!
- Aita tal korrastada igapäevarütme. Söögiajad olgu iga päev enam-vähem samal ajal, füüsilist aktiivsust piisavalt, samuti und. Viimane mängib eriti olulist rolli impulsiivsete ja tungiga seotud käitumiste osas, vähene uni muudab impulsiivsemaks. Vaadake koos üle tema päevaplaan: kas see on muutunud liiga pingeliseks ja vajab mingit muutust
- Kui nahal on jälgi enesevigastamisest, ära jää neid pikalt vahtima – see võib süvendada häbi- ja süütunnet