Kuigi võib mõistusega aru saada, et inimene on surnud, on seda raske tunnistada, eriti vahetult pärast kaotust. Paljud käituvad nii, nagu juhiks neid “automaatpiloot”: tavapäraselt, kuid selle tundega, et “seda pole tegelikult juhtunud”, “ see ei saa olla tõsi”, “see on kui halb unenägu”.

Sa võtad telefoni, et helistada talle.
Sa räägid temast olevikus nagu oleks ta elus.
Sa ärkad hommikul üles ja unustad hetkeks, et ta on surnud. Sulle tundub, et see oli halb uni. See ei saa olla juhtunud. See peab olema viga.

Kui elu tundub talumatu, tuleb uskumatus appi. On loomulik tahta sulgeda valu ees silmad. Teesklemine, nagu poleks seda juhtunud, pakub mõneks ajaks kaitset tunnetetormi eest. Uskumatus võib kesta tunde, nädalaid, vahel ka kuid. See aitab meie emotsioonidel järgi jõuda valusale teadmisele juhtunust. Lõpuks peab aga tõele näkku vaatama: „Ta on tõesti surnud.”

Täiskasvanutes võib hämmingut tekitada, kui laste reaktsioon on väike, kuid oluline on meeles pidada, et vahetult pärast kaotust on just teismelised need, kes oma tundeid välja ei näita. Kuna valu on suur, võib nooruk keelduda igasugusest tundmisest, mis võib omakorda tuua kaasa raskusi inimestevahelistes suhetes (eriti uue kiindumussuhte loomisel).

Kas see tõesti on nii?
Sa pole selleks üldse valmis.
Sa ei tunne ei valu ega viha, mitte midagi.
Sa ei kuule ega näe, tundub, nagu sa ei hingakski.
Sa oled tundetu.
Sinu keha polekski nagu sinu oma, sinuga seotud.
Õpetaja nimetab tunnis su nime, aga sa ei kuule.
Sa vahid tuima pilguga aknast välja selle asemel, et õpetaja juttu kuulata või oma ülesandele keskenduda.

Selline emotsionaalne tuimus või eitamise vorm on tähtis toimetulekuviis ja seda peaks respekteerima.

Tundetus kaitseb sind algul ja aitab aru saada, mis siis tegelikult juhtus. Sa vajad aega ja informatsiooni.

Järgnevate kuude jooksul selline tundetus kaob ja noor vajab emotsionaalset tuge rohkem kui kunagi varem.

Kui ainult saaks aega tagasi keerata:

kui ma oleksin saanud seda ära hoida
kui ma oleksin olnud parem laps ja talle nii palju muret poleks valmistanud
kui ma ainult poleks temaga vaielnud

Siinkohal on oluline meenutada, et vaidlemine on igas peres tavaline, eriti kui seal on ka mõni teismeline.

kui ainult … ma oleks teadnud, et ta tahab endalt elu võtta
kui ma oleks … rohkem peale käinud, kas ta oleks läinud varem arsti juurde
ma poleks tohtinud … lubada tal üldse autorooli istuda, kui ta oli õlut joonud
ma soovin, et ma oleks … öelnud, kui kallis ta mulle on

 
Kuid ei saa.

Laps mõtleb nende asjade peale, mida ta oleks või poleks pidanud ütlema, mida ta oleks pidanud tegema või tegemata jätma. Seetõttu võivad teismelised end süüdi tunda või võtta enda peale suure osa vastutusest surmaga seoses. On hea, kui nad saavad oma tunnetest rääkida.

Laps võib tunda süüd, kui ta naerab või end hästi tunneb.

Kui lapsele hakkab tasapisi kohale jõudma tõde sellest, mis on juhtunud, võib ta tunda end petetuna, mahajäetuna:

„miks mina?”

Ta võib olla pahane või vihane:
Oma sõprade peale, kes ütlevad valesid asju või veel hullem – ei tee väljagi, ei ütle üldse midagi.
Arstide peale, kes ei suutnud teda päästa.
Jumala peale, kes lasi sel juhtuda.
Teiste pereliikmete peale, kes teda ei toeta, vaid tegelevad oma emotsioonidega.
Autojuhi peale, kes selle õnnetuse põhjustas.
Surnud lähedase peale, et ta lapse maha jättis.

ma olin temaga just nii hästi läbi hakanud saama.

Enda peale, et ta nii tunneb.

Viha võib olla väga tugev. Sagedased on laused:

tahaks midagi lõhkuda, teen teistele haiget, sest endal on nii valus.

Hirm tuleviku ees, tulevik on tume; hirm allesjäänud vanema pärast; ebamäärased hirmud; hirm oma tervise pärast (eriti, kui surmajuhtum on seotud haigusega); hirm luua lähedussuhteid.

Kui hirmule tähelepanu ei pöörata, võib see muutuda ärevuseks. Sellisel juhul toob iga tegutsemist nõudev muutus kaasa kriisi. Ärevusega kaasnevad õpiraskused: tähelepanu ei püsi, keskenduda on raske, hinded langevad. Õpilane tajub end abituna, enesehinnang langeb, tekivad masendavad mõtted, hakatakse vältima kaaslasi. Suletakse end oma maailma. Ka kurdetakse mitmesuguseid valusid.

Sulle võib tunduda, et sa hakkad kontrolli kaotama.
Kuidas sa saad tänase päeva lõpuni hakkama?
Aga kui sa ei suuda enam õppida ja hinded lähevad halvaks?
Aga kui sa pead hoopis ära kolima?
Kes su eest hoolitsema hakkab?

Liiga palju on selgusetust.

Isegi lihtsatele ülesannetele on raske keskenduda.
Sa oled nii pinges, et ei suuda rahulikult ühe koha peal istuda.
Sa tunned end abituna, lootusetuna ja segaduses.
Sa tahad ära joosta – ükskõik kuhu, lihtsalt ära.

Heinrich Heine on nimetanud kaotusvalu „südame hambavaluks”.
Mõni noor ütleb, et see on nagu hamba väljatõmbamine ilma tuimestuseta. Mõni ütleb, et ta kukkus kokku, murdus ja hakkas nutma. Pole vaja vabandada ega ebamugavust tunda. Pisaraid ei põhjusta nõrkus, argus ega enesehaletsus.

On loomulik, et kurb olles nutetakse. See on valu väljendus ilma sõnadeta. Kui sa ei näe pisaraid, siis pole alust arvata, nagu neid polekski. Laps võib nutta ootamatutes kohtades ja äraarvamatutel hetkedel – näiteks kooli sööklas, kuulates raadiost mõnd laulu või vaadates filmi. Paljud eelistavad kurvastada üksinda, kas duši all, oma toas või käia üksinda surnuaial ja nutta seal.

Mõned noored väljendavad oma emotsioone avatult. Teised pole aga selleks võimelised või ei taha nutta. Oma tunnete väljendamiseks pole olemas ainuõiget viisi.

Sul võib olla samaaegselt vastuolulisi tundeid.
Pea meeles: sa ei saa mõõta leina kestust kalendriajas. Kuid oluline on meeles pidada, et lõpuks hakkab kergem.
Võib-olla sulle tundub, et teised, kes leinavad, tunnevad end juba paremini. Miks siis mitte sina? Miks ainult sina tunned nii suurt masendust?
Ära võrdle oma kannatusi teistega. Sa ei tunne nende valu. Nemad ei tunne sinu oma.
Leia oma vajadused ja luba endal toibuda omas tempos.

Kaotusvalu, lein aitab vähendada hirmutunnet. Lein annab märku, et tervenemine edeneb. Sisemine kogemus liigub olevikust minevikku

ma OLIN tõesti hirmul,  see OLI tõesti kole.

Pole haruldased juhtumid, kus laps/noor väidab end kuulvat surnu häält või justkui näeb teda rahvahulgas. Taolised kogemused hirmutavad.

Kas hakkan hulluks minema?
Eksid kooliteel
Kuuled samme või hääli
Räägid temaga valjusti
Näed surnud inimest poes
Unustad oma nime

Unistades ja soovides proovib laps surnut maagiliselt ellu tagasi tuua. Seetõttu on oluline selgitada, et see on normaalne osa leinaprotsessis ja ajutine nähtus.

Üks tunne, mis võib sind üllatada, on kergendus.
Võib-olla tuli su lähedasel palju kannatada ja nüüd on see läbi.
Või oli ta sageli ähvardav ja sa pidid taluma hirmu ning abitust.
Või sõltus ta sinust sedavõrd palju, et sa tunned kergendust teadmisest, et see vastutus on nüüd läbi.

Kergendustunded on kui lained, mis tulevad ja lähevad.

Mõnel võivad esineda sagedased pea- ja kõhuvalud ning sellega seoses sagenevad puudumised.

Kukud puruväsinuna voodisse, kuid ei suuda uinuda
Magad ja magad, kuid oled ikka väsinud
Oled nii kurb, et ei suuda süüa või vastupidi  – muudkui sööd
Tunned kõhus pidevat tühjustunnet
Sul on tihti süda paha ja tahtmine oksendada
Pea valutab
Pea käib ringi
Hingata on raske
Kurgus nöörib ja on tunne, nagu hakkaks lämbuma
Kardad, et sul on mõni tõsine haigus

Enesetapumõtted
– et valust pääseda või taaskohtuda surnud lähedasega
Oluline on nende mõtete jagamine usaldusväärse inimesega ilma, et peaks kartma hinnangut või kuulaja paanikat. Ainuüksi teadmine, et selliseid mõtteid võib esineda, toob mõningat kergendust. Noor ei soovi tegelikult surra, vaid pääseda talumatust olukorrast ja valust. Noor ei teadvusta enesetapumõtete põhjuseid ja motiive. Oma teo ohtlikkus ja surma tegelik võimalus pole noorel end tappa üritades mõttes.

Seda teemat peab aga hoolikalt käsitlema. Kui on väikegi kahtlus, et laps mõtleb seda tõsiselt, näiteks kirjeldab viisi, kuidas ta endalt elu tahab võtta, on see tugev ohumärk ja vaja on kiiret sekkumist professionaali poolt.

Seksuaalne aktiivsus
Pole haruldane, et leinaprotsessis muutub teismeline seksuaalselt aktiivseks. Kui on tegu lähedase pereliikme surmaga, siis teised pereliikemed on oma leinaga hõivatud ja jäävad talle emotsionaalselt kaugeks. Teismelisel on aga suur vajadus olla kellegagi nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lähedane ja seksuaalne aktiivsus aitab valust eemalduda.

Ohtlikud otseteed: meelemürgid pikendavad leina
Noorel on vajadus valu nüristada – purjus või uimas olles pole vaja tunda. Seetõttu on teismeliste ennasthävitava käitumise risk kõrge. Valu ajutine tuimendamine vaid pikendab ja komplitseerib loomulikku leinaprotsessi.

Sa võid tahta unustada ning põgeneda tugevate tunnete eest – sa magad ja magad. Sa oled nii väsinud, kuid siiski on sul raskusi magama jäämisega.
Sa võid tahta võtta unerohtu, su närvid on pingul. Või rahusteid? Sa võid tahta kaduda sellest viletsast reaalsusest – näiteks tõmmates narkotsi.
Meelemürgid blokeerivad tunded ja mälestused, kuid ainult lühikeseks ajaks. Lõpuks pead sa siiski nendega silmitsi seisma.
Ravimid peidavad su tegelikud, loomulikud tunded. Nad lükkavad su taastumise edasi.

Võid ehk arvata, et paari õlle joomine rahustab su maha. See pole nii – alkohol on depressant. Kui selle mõju kaob, tunned sa end veel halvemini kui enne. Alkohol või uimastid võivad su hauda viia. Need ei aita sul põgeneda. Alkohol + uimastid + lein = suurem lein.

Mõned inimesed reageerivad valusatele ning ebameeldivatele uudistele naeruga.
Ehk sobib, kui ütled midagi sellist:

„Mõnikord on lihtsam naerda kui nutta.”, „Valu võib väljendada mitut moodi.”, „Nali võib aidata juhtunuga paremini toime tulla.”, „Ära imesta, kui nali polegi enam naljakas, ükskord peab igaüks valuga silmitsi seisma.”, „Kuigi see võib olla sinule sobiv viis hakkama saamiseks, on oluline arvestada ka teiste tunnetega.”

Vältimine võib tuua lühiajalist kergendust, kuid pikaajaliselt hoiab alal lapse probleemi. Vältimine kaotab hirmu mõneks ajaks ära. See aga tähendab kartmist tulevikus. Vältimine kärbib tegevusi ja eesmärgiks on need tegevused tagasi võita.

Aeg parandab kõik haavad. Kas pole nii? Sa lihtsalt ootad selle ära.
Aja möödudes jõuab kätte see maagiline moment, kui sa oled jälle sina ise.
Kuid see pole tõsi, see pole nii.

Rabi Earl Grollman, kes on laste leina uurinud, on öelnud, et aeg võib anda küll murele leevendust, aga tähtsam on see, mis sa selle ajaga peale hakkad.

Aeg iseenesest ei leevenda valu. Aeg on neutraalne. Küsimus on hoopis sinu enda tahtes, julguses tegeleda oma valuga – aktsepteerida seda, väljendada oma mõtteid ja tundeid, saada aru muutustest oma meeleolus ja käitumises ning seejärel hakata oma elu ringi korraldama. Sul läheb kergemaks, kui lubad endale tundeid.
Aeg ei ravi täielikult su murtud südant, ta ainult õpetab sind sellega elama.

Paranemine tähendab tunda praegu rohkem valu selleks, et tunda vähem valu tulevikus. See on valust läbi, mitte aga üle, ümber või alt minek.

Sa ei saa paraneda, kui sa ei tunne midagi.
Valu näitab, et sinu hinges on nähtamatu haav.
See ei aita, kui jooksed oma emotsioonide eest ära ja teeskled, nagu poleks midagi juhtunud.
Luba endal tunda valu, aktsepteeri seda.
Proovi mitte öelda: “Ma ei peaks nii tundma.”
Sinu tunded on loomulikud, kuigi hirmutavad ja valulised.

Hoidu nendest, kes julgustavad sind oma tundeid peitma, öeldes: „Ole tugev!”
See on vale – ole sina ise! Austa oma tundeid.
Luba endal leinata seda, mis oli ja seda, mis oleks võinud olla.

Meil on tavaks kõrgelt hinnata inimesi, kes oma koormat vaikides kannavad selle asemel, et julgustada neid oma kaotusvalu väljendama. Väljendamata tunded, nagu näiteks varjatud viha, tekitavad hiljem probleeme.