Ennetamine

Koolis või igas tunnis peaksid olema selgelt sõnastatud reeglid käitumiseks.
Teada peaks olema, milline käitumine ei ole aktsepteeritud ning sellise käitumise tagajärjed.
Kui mõne lapse puhul on teada agressiivse käitumise riskiolukorrad, tasuks neid juba ennetavalt käsitleda.

Kui õpilane käitub viisil, mis võib talle või teistele ohtlik olla

Leia võimalused õpilase rahustamiseks, vajadusel kaasa kolleege. Eelkõige nooremate laste puhul  on võimalik millegi huvipakkuva või üllatavaga tähelepanu kõrvale juhtida . Rahuneda saab kõige paremini omaette olles ning siis, kui teised oma käitumisega ei ole ähvardavad või vastanduvad. Kui sõnalisest rahustamisest ei ole abi, on võimaluseks lapse kinni hoidmine viisil, mis ei valmista talle valu ega ebamugavust. Selles osas tuleb silmas pidada, et see ei mõjuks alandavalt ega eneseväärikust rikkuvalt. Kindlasti oleks eesmärgiks, et seda ei peaks tegema teiste ees.

Järeldused ning kordumise ennetamine

Siis, kui noor on taas rahulik, saab temaga arutada, mis ohtliku käitumise esile kutsus ning mida saaks järgmine kord teha teisiti. Sellist vestlust võiks pidada inimene, kel on noorega hea kontakt või kellel on selle saavutamiseks eeldused. Vestluse eesmärgiks ei saa olla hurjutamine või karistusega hirmutamine, vaid arutelu, mis juhtus, miks see oli ohtlik või sobimatu ning mida saab teha kordumise ennetamiseks. Anda tuleks eakohased ja väga detailsed ootuspärase käitumise juhised.

Kuidas rääkida ja mida saab oodata?

Kasuta samu põhimõtteid, mis kehtivad vestlusel noorega. Eriti pea silmas eesmärki: selleks saab tüüpiliselt olla koostöösuhte loomine lapse aitamiseks.

Koostööd aitab tekitada:

Vestluse eesmärgi selge sõnastamine. Sõnasta kohe avanguga, et eesmärgiks on koostöö ning kuhu see võiks viia.

End vanema kingadesse panemine enne vestlust. Kujutle, et sinu lapsel on mingi mure, mida pead häbiväärseks ja milles tunned end süüdi olevat. See on kõige tavalisem tunne seoses lapse vaimse tervise probleemidega.

Meie-laused. Kasuta vestluses lähenemist, mis annaks mõista, et kõik püüavad noort aidata: „Arutame, mida me ühiselt Mati heaks teha saame.“

Oma vajadustest ja murest teada andmine. Mingis mõttes võib rääkimine sellest, mis on just meile raske, muuta meid haavatavaks, kuid samas aitab see vanemal  probleemi olemust paremini mõista. Nt „Mul on raske õpetada noorele murde, kui ta tunni ajal oma telefoni kasutab või aknast välja vaatab“. „Mul on mure, et kui õppetöösse tekivad lüngad, on järgmisel aastal noorel veelgi raskem.“

Oma tähelepanekute hinnangutevaba kirjeldamine. Noorele ei ole abiks, kui kirjeldame teda lohaka, pahura või halva õpilasena,. Ütle parem: „Märkasin, et samal ajal kui teised asusid ülesande kallale, hakkas Mati nihelema, kratsis jalga, siis võttis laua all telefoni välja. Kui palusin tal see ära panna, hakkas ta aknast välja vaatama ja niheles edasi“.

Tegevuskava koostamine. Katsuge leida kas või üks asi, mida saaks noore aitamiseks kohe ette võtta. Kas kellegagi ühendust võtta, otsida lisainfot, noorega asju läbi arutada. Leppida kokku mingis hoiakus, mida noore osas võtta, mida talle öelda. Näiteks, et nii halva kui hea käitumise kohta hakkavad vanemad ja õpetajad andma noorele kohest tagasisidet.

Hea oleks, kui koolisiseselt oleks kokku lepitud, kellega esimesena rääkida vaimse tervise küsimustes.

Miks rääkida?

Kolleegiga rääkimiseks võiks olla koolisiseselt oma süsteem. Ei ole mõtet rääkida igaühega, vaid ainult selle kolleegiga, kes aidata saab. Ühiselt saab otsustada, kes võtab üles kerkinud teemadega tegelemise eest esmase vastutuse, näiteks hoolitseb, et noor saab kontakti vajaliku spetsialistiga, vanemateni viiakse vajalik info vms. Vestluse kokkuvõtteks peaks kindlasti otsustama, kes astub järgmise sammu.

Näiteks rääkida siis:

Kui on selgunud, et laps vajab selle spetsialisti abi.
Kui vestlus lapsega ei ole uut infot toonud ning lisainfot on tarvis probleemi täpsustamiseks.
Kui vestlused lapse ja lapsevanemaga ei ole tulemust andnud ning tarvis oleks vahetada mõtteid või saada emotsionaalset tuge ja muret jagada.
Kui oled kuulnud olukorrast, kus tuleb sekkuda ning olukord tundub üksi otsustamiseks liiga keerukas.
Kui kolleegil on noore ja tema perega hea kontakt, et suhtlemist delegeerida.

Miks räägid? Mõtle see ise läbi ja anna ka noorele teada! Oluline oleks noorele teada anda, miks teda vestlema kutsud. Hea on tuua võimalikult konkreetselt välja, mida oled märganud või mis muret teeb. Anna teada, millised võimalused on sul abiks olla. Arvesta, et vaimse tervise teemad võivad valmistada piinlikkust, seetõttu tuleb võtta nende käsitlemisel eriti julgustav, lugupidav ning tundlik hoiak. Tüüpiliselt saab eesmärgiks olla probleemi lähem määratlemine ning vajadusel edasise abi otsimise soodustamine.

Arvesta, et vahel ongi eesmärgiks märkamine ja küsimine. Kui tegemist ei ole otsese ohuga, peame austama noore inimese õigust vaikida. Isegi kui noor ei soovi vastata ja lähemalt rääkida, on küsimine ja rääkimise võimaluse pakkumine väga oluline ning võib positiivsele muutusele kaasa aidata.

Aeg ja koht. Oluline on leida vestluseks sobiv aeg, veenduda, et nii endal kui vestluspartneril on vestluseks piisavalt aega ning ei ole vaja kohe edasi tormata. Oluline on leida vestluseks koht, kus teid ei häirita ning saab mugavalt teineteise vastas istet võtta.

Küsi avatud küsimusi. Katsu sõnastada küsimused hoiakuga, et oled valmis noort ära kuulama ning ei ole juba ette otsustanud, millega tegu on. Küsi avatud küsimusi. Kui noor inimene ei ole väga avatud kõnelema, küsi näiteks: „ Räägi lähemalt…“ Too näiteid: „Mõnikord käituvad inimesed nii sellepärast, et…kas sinuga on ka nii?“

Tempo. Hoia vestlusel rahulikku tempot. Ära kiirusta nõuannetega, jäta vestlusesse pause, et teine saaks lisada talle olulist infot. Enne kokkuvõtte tegemist küsi veel üle, kas midagi olulist jäi küsimata või rääkimata.

Konfidentsiaalsus ja saladuste hoidmine. Anna noorele teada, kui sul ei ole võimalik saadud infot ainult enda teada jätta. Need on juhud, kus noor vajab teiste spetsialistide abi. Sa võid saladuseks jätta detailid ja üksikasjad, kuid kui selgub, et noor inimene on ohus, siis tuleb sellest kindlasti asjassepuutuvatele inimestele teada anda. Kui noor juba osaleb raviprotsessis, siis vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ei saa tervishoiutöötaja neid andmeid omal algatusel jagada. Kui perekonnal, koolil ja tervishoiu- või sotsiaaltöötajatel ning noorel endal on olemas valmidus koostööks probleemidega tegemisel, saab igasugust infot omavahel jagada. Selleks tuleb omavahel asju arutada ning noorel ja perel anda vastavad nõusolekud.

Kas on ohtlik?

Ohu hindamisel ja käitumise plaanimisel võta siin arvesse ka saadud infot selle kohta, kas oht on noore inimese kodus, kas tal on olemas vanemlikku rolli täitvad lapsevanemad või elab ta üksi, on hooletusse jäetud.

Mida saab teha õpetaja, kui ta märkab õpilase muutunud käitumist?

Kas olukord on ohtlik?

Ohtlik olukord on selline, kus inimene on ennast või kedagi teist vigastanud või avaldanud mõtteid või plaane endale või teistele viga tegemiseks. Samuti on tegemist ohuolukorraga, kui inimesele on viga tehtud füüsilise väärkohtlemise, hooletusse jätmise, hirmutamise või seksuaalse väärkohtlemise näol.