Paanikahäire põhitunnuseks on häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal võidakse tunda südamepekslemist või kiirenenud pulssi, hingetust, lämbumistunnet, valu rinnas, iiveldust või kõhuvalu, nõrkust, peapööritust või minestamistunnet, ebareaalsusetunnet, hirmu enesevalitsuse kaotuse, surma või hulluksminemise ees, higistamist, värisemist, käte ja jalgade kirvendust, külmavärinad või kuumahooge.
Kuigi paanikahoog on paanikahäire keskseks mõisteks, ei tähenda selle ühekordne esinemine veel psüühikahäire olemasolu, kuid on kindlasti märgiks sellest, et tuleks tähelepanu suunata oma vaimsele tervisele ja heaolule.
Paanikahoog läheb tavaliselt üle umbes 10 minutiga, kuid mõned selle tunnused võivad püsida ka kauem. Subjektiivselt on paanikahoo ajal siiski jube tunne ning kogemus sellest võib jääda hirmutava mälestusena mällu pikaks ajaks. See võib omakorda tingida paanikahooga seostatavate olukordade vältimist. Näiteks kui esimene paanikahoog tekkis kehalise kasvatuse tunnis, võidakse hakata vältima tunnis käimist või üldse kõike sportimisega seotut.
Paanikahoog võib tekkida inimesele täiesti ootamatult „kui välk selgest taevast” või vallanduda mingi kindla olukorra, ärritaja, vaimse seisundi mõjul; paanikahood võivad esineda ka une ajal.
Kuna paljud paanikahoo tunnused on seotud kehalise enesetundega, võib tekkida hirm kehalise haiguse ees ning tihti otsitakse esmast abi näiteks perearstilt.
Reeglina algavad paanikahood hilises teismeeas või kahekümnendates eluaastates.
Põhjused
Paanikahoogude ja paanikahäire tekkimisel ei ole ühte kindlat põhjust, tavaliselt on vaja mitut kokkulangevat tegurit, mille hulka kuuluvad keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus.
Ajukeemia
Inimese aju on üks keeruline organ, mille toimimist uuritakse innukalt, kuid päris 100% kindlusega selle kohta täpset seletust anda ei saa, alljärgnevalt on ära toodud üks arvatav ärevuse tekkimise teekond.
Ärevust seostatakse aju ühe põhilise virgatsaine serotoniiniga ning ajutüve osa amügdalaga. Virgatsainete ülesanne on toimetada ajus informatsiooni ühelt närvirakult teisele ning erinevad omavahel seotud aju osad analüüsivad nii kehas kui kehast väljastpoolt saadud informatsiooni, et luua sobilik reaktsioon.
Esmalt tajub inimene mingit olukorda, mida analüüsib aju prefrontaalne ajukoor ja insula, hinnates selle kas ohtlikuks või ohutuks. Selline info salvestatakse mäluga seotud hippokampusesse. Hippokampus ning aju teised mainitud struktuurid mõjutavad ohtlikuks hinnatud olukorra puhul amügdalat, mis stimuleerib omakorda ajustruktuure, mille tulemusel tekib füsioloogiline ja käitumuslik erutuvus, vabaneb adrenaliin, kiireneb hingamine ning luuakse valmisolek vältivaks ja kaitsvaks käitumiseks.
Kui mingil põhjusel on aju arenemise jooksul amügdala ja sellega seotud ärevuse süsteem liiga tihti või liiga intensiivselt kasutuses olnud, muutub see süsteem tundlikumaks kui vaja ning reageerib hinnanguga „oht“ ka täiesti ohututes olukordades. Arvatakse, et kui serotoniini on liiga vähe, võib aju reageerida üle ja tekitada ärevust ja hirmutunnet siis, kui see ei ole inimesele kasulik, vaid hakkab hoopis elu häirima.
Ärevuse süsteemi liiga tundlikuks muutumise täpseid põhjusi ei teata ning iga inimese puhul võib see olla veidi erinev; üldiselt on tegemist siiski ilmselt ülemäärase stressi tagajärjega. Stressi võivad aga tekitada erinevatele inimestele erinevad asjad ning olukorrad.
Paanikahoog
Enamus meist on kogenud tunnet, mis valdab siis, kui suurema seltskonna ees on tarvis üles astuda. Kõhus keerab, klomp on kurgus ja rinnus justkui pigistab. Süda peksleb ja käed võivad higiseks tõmbuda. Esinemise puhul ongi tegemist ärevust tekitava olukorraga ja selline reaktsioon on paljudele üsna mõistetav.
Mida tähendab aga see, kui sarnane tunne tekib olukordades, kus justkui näiliselt mingit põhjust ei olegi: kas siis poes viibides või bussipeatuses seistes, võimalik aga ka, et kodus – seni täiesti turvaliseks peetud keskkonnas? Südamelöögid kiirenevad sellisel määral, et tekib hirm “nüüd ma suren”! Tekkida võib ka teistlaadi hirm – kuna ebamugavustunne on niivõrd intensiivne ning samas on ümbrus justkui turvaline, võib tekkida paanika: ma hakkan kohe-kohe hulluks minema!
Liivil tekkis analoogne paanikahoog õhtusel ajal kodus viibides. Parajasti oli tööl pingeline periood, kus ebakindlust ja muret selle üle, kas ja kuidas ta oma tööga hakkama saab, oli üksjagu. Episood, mille jooksul valdas teda äärmine füüsiline ebamugavus, reaalsustunde häired ja paaniline hirm kaotada kontroll – „minna hulluks“, vältas tema mäletamist mööda 10 minutit, misjärel hingamine rahunes, õudusttekitav tunne möödus ja kergendus oli märgatav, ent sellegipoolest – hirm jäi. Edasistel päevadel tundis ta klompi oma kurgus pea iga päev – õhtuti ja öösiti lämbumistunne tugevnes kuni paanikakogemus kordus taas. Liivi pöördus perearsti poole, kes oskas kirjeldatud vaevuste põhjal arvata, et antud juhul on tegemist paanikahoogudega. Ka vereanalüüside tulemused näitasid, et füüsilise tervisega oli Liivil kõik korras. Kuna paanikahood olid tekkinud äsja, piisas Liivile arsti selgitusest, miks ja kuidas paanikahäire tekib ning kinnitusest, et ehkki seisund on küll äärmiselt ebamugav taluda, ei kätke see tegelikkuses ohtu. Hädajuhtumiks väljakirjutatud rahusteid vaja ei läinudki.
