Mõningane ärevus olukordades, kus peab esinema või teiste teravdatud tähelepanu alla sattuma, on üsna tavaline. Sotsiaalärevus on väga laialt levinud, kuid kuni see elu otseselt segama ei hakka, ei saa seda häireks pidada. Sotsiaalfoobiaks võib nimetada seisundit, kus hirm olukorra ees, kus peab esinema või kus teised vaatavad, on väga tugev; isegi selleni välja, et taolistest olukordadest püütakse täielikult eemale hoida. Tavaliselt kardetakse, et öeldakse või tehakse kogemata midagi rumalat, imelikku, naeruväärset. Reeglina saab inimene ka ise aru, et selline kartus on ülemäärane.
Vahel näeb sotsiaalfoobia välja ka nii, et inimene kardab üldse enamikku suhtlemist nõudvaid olukordi – kas võõraid seltskondi, vestlusi endast vanemate, targemate või kõrgemal positsioonil olevate inimestega, üldse vestluse alustamist või pidudel käimist.
Tunnused
- Kõige tavalisem on hirm avaliku esinemise, näiteks kõnepidamise, klassi ees vastamise või ettekande tegemise ees.
Veel võib olla näiteks:
- hirm avalikus kohas punastamise ees
- hirm avalikus kohas söömise ja sellega kaasneva kohatu käitumise ees
- hirm avalike tualettide kasutamise ees
- hirm rahvahulkade ees
- hirm eksamite tegemise ees
Reeglina tekib sotsiaalfoobia hilises lapsepõlves või noorukieas. Juhul, kui seda spetsiaalselt ei ravita, võib see siiski vanemaks saades leevenduda.
Põhjused
Nagu teistelgi vaimse tervise häiretel, ei ole ka sotsiaalfoobial ühte kindlat põhjust, kokku peavad langema mitmed faktorid nagu ajukeemia häired, pärilikkus ja keskkonnamõjud.
