fbpx

Kuidas rääkida teismelisega kanepist?

Vanemate jaoks on teismelistele kanepisuitsetamise kahjulikkusest rääkimine muutunud aina keerulisemaks, kuna meedias on loodud kanepist valdavalt positiivne üldmulje – see olevat ohutu, ravib paljusid haigusi jne.

Paljud arvavad, et kanep polegi päris narkootikum. Pealegi, mis see üks suits ikka teeb! Ega see midagi hirmsat teegi, aga ilmselt pole juhuslik seegi, et kanepisõltuvusest on väga raske vabaneda.
Loomulikult ei mõtle paljud oma esimesi kanepisuitse tehes sõltuvuse tekkele. Pidev hirmutamine ja moraalilugemine ei aita. Ainus vahend, kuidas panna noori kanepisuitsetamisest loobuma, on panna nad kaasa mõtlema. Miks sa suitsetad kanepit, kui tead, et keskkooli esimesel aastal sellega alustades on sul 30 protsenti suurem tõenäosus kukkuda ülikooli esimeselt kursuselt välja? Miks sa teed nii, et sa ei jõua kunagi sellele tasemele, kuhu oleksid võinud jõuda? Sa käid 9. klassis ja sul on juba praegu raskusi matemaatikaga, sest sa ei suuda keskenduda rohkem kui 15 minutit?


Kanep ohustab aina nooremaid

Kanep on vaieldamatult üks kõige laiemalt levinud uimasteid maailmas, eelmisel aastal ilmunud ÜRO raporti kohaselt tarvitas seda üle 180 miljoni inimese. Eestis on viimase aasta jooksul kasutanud uimastit ligikaudu 13,6 protsenti 15–34aastastest noortest. Kahjuks hakatakse ka Eestis kanepit tarvitama üha nooremas eas.
Kanepit on erinevatel eesmärkidel maailmas kasutatud sajandeid ja teadustöö selle toimete uurimiseks käib pidevalt. Ennetustööd on vanematel kodus oma teismeliste lastega väga raske teha just seetõttu, et noored leiavad internetist kanepi kohta lugedes üles pigem selle positiivse poole – info, mida nad soovivadki kuulda. Kahjuks on aga tõendatud fakt, et noored, kes mitu aastat kanepit suitsetavad, riskivad intelligentsi märkimisväärse ja pöördumatu langusega.


Viimase suurema uuringu tulemused ilmusid USA ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences alles tänavu. Rahvusvaheline teadlaste meeskond uuris üle 20 aasta jooksul umbes tuhande uusmeremaalase elu. Esmalt hinnati neid lapsena, kui keegi polnud veel kanepit tarvitanud, seejärel kuni nende 38. eluaastani. Võtnud arvesse ka teisi faktoreid, näiteks alkoholi- või tubakasõltuvust või teiste uimastite kasutamist, nagu ka hariduse omandamisele kulutatud aastaid, leidsid teadlased, et neil, kes 20. eluaastate ja mõnel juhul 30. eluaastate vältel püsivalt kanepit kasutasid, vähenes intelligentsuskvoot. Mida enam inimene kanepit suitsetas, seda rohkem alanes ka tema IQ. Kõige tugevamini ilmnes seos nende katseisikute puhul, kes alustasid kanepisuitsetamist alaealistena. Näiteks noorukina alustanud isikutel, kes kanepit aastaid tarvitasid, vähenes IQ keskmiselt kaheksa punkti võrra. IQ tase ei taastunud ka siis, kui isik oli suitsetamisest loobunud. Pidev kanepi tarvitamine üle 20 aasta jooksul oli seotud neuropsühholoogilise langusega.


Need avastused on kooskõlas oletusega, et kanepi kasutamine nooruses, kui aju on arengufaasis, võib avaldada neurotoksilist mõju. Nimelt kestab inimese aju areng ja muutumine aastakümneid. Kõige suurema muutuse teeb läbi prefrontaalkoor. See osa ajust areneb enim lapsepõlves, kuid suured muutused jätkuvad ka teisme- ja varases täiskasvanueas. Kõik, mis me kuni 25. eluaastani oma ajuga teeme, mõjutab meid terve edasise elu. Prefrontaalkoor on aju see piirkond, mida seostatakse mälu, kognitiivsuse, eneseväljenduse, otsuste langetamise ja käitumisega. Kanepipopsijate skanneeringud näitavad, et nende ajudes on tekkinud funktsionaalsed augud – aju nendes piirkondades ei toimu tegevus ja neil on funktsionaalsed „augud“ eriti eesajus, mis vastutab kõrgemate inimlike funktsioonide nagu eetika, hoolitsus ja vastutustundlikkus eest.

Isegi mõõdukas tarvitamine on ohtlik
Tänavu tehti Harvardi ja Northwesterni ülikoolis taas uuring, milles leiti, et kanepi suitsetamine isegi vaid mõnel korral nädalas põhjustab märkimisväärseid muutusi emotsioonide ja motivatsiooni eest vastutavates ajupiirkondades. Ajakirjas Journal of Neuroscience avaldatud uuringu raames uurisid teadlased 18- kuni 25-aastaste noorte ajusid, kellest pooled suitsetasid kanepit ja ülejäänud mitte. Kui varasemates uuringutes on näidatud, et pideva kanepitarbimise ja ajumuutuste tekke vahel on seos, siis antud uuringus leiti seos ka nn. pühapäevasuitsetajate puhul.
Uuringu ühe autori Hans Breiteri sõnul kaasasid nad inimesed, kelle elus ei ole näha mingeid kanepisuitsetamise halbu mõjusid nagu probleemid töö või kooliga, seadusega pahuksisse sattumise, suhete ega sõltuvusega. Kasutades neuropildistamise tehnoloogiat, uurisid teadlased osalejate kahte ajuosa – nucleus accumbensit ja amügdalat. Need ajuosad vastutavad kindlate tegevuste kasulikkuse või kahjulikkuse hindamise eest ning rahuldustunde saamise eest meeldivatest tegevustest, nagu söömine, seks ja sotsiaalne suhtlus. Teadlasi šokeeris aga see, et absoluutselt iga uuringusse kaasatud kanepisuitsetaja ajus, kaasa arvatud nendel, kes tegid seda vaid korra nädalas, oli märgatavaid muutusi. Neil, kes suitsetasid enam, olid muutused suuremad. Ekslikult arvatakse aga, et väike kogus kanepit ei põhjusta probleeme, kui inimene tööl ja koolis normaalselt hakkama saab.
Veelgi enam – kanepit suitsetavaid noori võivad Prantsuse teadlaste 2012. aastal avaldatud uurimuse kohaselt ohustada tõsised südameprobleemid. Ajakirjas Journal of the American Heart Association avaldatud uurimus tõstatab uusi küsimusi kanepi ohutusest ajal, mil maailma paljudes riikides leevendatakse selle kasutamist puudutavaid seadusi ning laieneb kanepi kasutamine meditsiinis.

Räägi lapsele ravikanepist
Kanepi kasutamine meditsiinis on kanepi propageerijate üks suuremaid trumpe, millele toetudes nõutakse kanepi legaliseerimist. Nii on USAs kanep lubatud meditsiiniliseks kasutamiseks kõikides osariikides patsientidel, kes põevad vähki või mõnda muud kataboolset haigust (nt AIDS). Kanep aitab neil vähendada valu ja suurendada söögiisu. Samuti on kanep omal kohal kemoteraapiast tingitud iivelduse ja oksendamise ravis, kuid ei Ameerika ega ka Euroopa onkoloogiaseltsides pole see esmavalik, kuna alternatiivid on efektiivsemad. Tuntuim kanepist ekstraheeritud toimeainega (THC ja kannabidiool) ravim oli Sativex, mida kasutatakse siiani vähihaigete ja neuropaatilise valu all kannatajate valu vaigistamiseks. Seega kasutatakse meditsiinilist kanepit keeruliste, raskete, enamasti pöördumatute tagajärgedega haiguste puhul. Enamasti on tegu eakate patsientidega.

Märka last!
Meie koolitustele jõuavad enamasti need lapsevanemad, kelle peres on juba probleem kanepiga. Pealiskaudsel suhtlemisel tundub, et laps käitub igati normaalselt, kuid tegelikult on ta tühi kest. Ta on kaotanud huvi ümbritseva vastu, teda iseloomustab amotivatsiooni sündroom – apaatia, huvi kadumine, ükskõiksus: “Mul on chill, ma ei pea mitte midagi tegema!”
Oma praktikas oleme näinud noort inimest, kel oli pikaajaline kanepitarvitamine hävitanud võime tunda rõõmu, rääkimata kognitiivsest defitsiidist, ennekõike lühiajalise mälu halvenemisest. Staažikal kanepipopsijal on keeruline isegi juturaamatut lugeda.

Neli soovitust lapsevanemale

1. Märka aegsasti muutusi oma lapse käitumises.

2. Pane tähele, kas lapse sõpruskond on muutunud või on ta seniste sõpradega tülli läinud. Enamasti väljendub see halva õppeedukusena, koolist või töölt lahkumisena. Lapsevanema jaoks on see arusaamatu ja sageli on raske seostada sellist käitumist kanepitarvitamisega. Kaovad toetavad, normaalsed sõbrad, need asenduvad teiste kanepisuitsetajatega, täpselt nagu alkohoolikutel. See on väga valus probleem, sest 14–16aastase jaoks on sõpruskond terve tema elu. Noore kanepilembuse taga võivad peituda ka kooli- või kodused probleemid – vanemad ei toeta, neil on ükskõik, neil on oma töö.

3. Märka ka lapse olekut. Kanepitarvitamisest annavad märku punased silmad, samas on noored väga kavalad, kasutades punetust vähendavaid silmatilku. Kanepi toime võib sõltuda veel paljudest teguritest: kasutamise tüübist, kogumisviisist, kasutatavast kogusest, manustamisviisist ja kogemustest.

4. Ära vaata lapse kanepitarvitamist passiivselt kõrvalt, vaid sekku. Kahjuks pole Eestis veel loodud tugigruppe narkosõltlaste vanematele, kuid aastal 2012 loodud noorte vaimse tervise portaalist Peaasi.ee saab alati infot. Kõik sõltub ikkagi sellest, kui hea ja lähedane on vanemal suhe oma lapsega. Aga isegi siis, kui kodus on mässumeelne teismeline ja vanem pikast tööpäevast väsinud, tuleb sekkuda. Kanepit nimetatakse sageli väravaks järjest kangemate narkootikumide tarvitamisele. Sotsiaalne surve noortele on väga suur – “Oh, kanep on lahe!” või “Bob Marley suitsetas elu jooksul 300 kilo kanepit!” Noortel on raske kokku lugeda kanepitõmbamise plusse ja miinuseid. Hoopis harvemini avaldatakse kanepitarvitajate kodulehekülgedel intervjuud näiteks Lenny Kravitziga, kes on rääkinud, kui raske oli tal kanepisõltuvusest vabaneda, või Brad Pittiga, kelle filmikarjäär sai hoo sisse alles kanepist loobudes.

Nõustamisprogramm kanepitarvitajatele


Programm VALIK on nõustamisprogramm kannabinoide tarvitavatele inimestele, vanuses vähemalt 17 a. Programmi eesmärk on motiveerimine ja toetamine, et aidata inimesel algatada ja planeerida oma senise kanepi tarvitamise vähendamist või loobumist.


Programmis VALIK osaledes on sul võimalus:

Saada ülevaade kannabinoidide tarvitamisega seotud riskidest ja teavet abi saamise võimaluste kohta.

Analüüsida oma kannabinoidide tarvitamist ja sellega kaasnevate probleemide ulatust.

Omandada uusi oskusi ja teadmisi kannabinoidide tarvitamise vähendamiseks või lõpetamiseks.


Programm koosneb ühest kuni kuuest nõustamiskohtumisest. Sobiv kohtumiste arv otsustatakse ühiselt koos nõustajaga. Programmist on abi kerge kuni mõõduka kannabinoidide tarvitamise puhul, kõrgema riskiga tarvitajat informeeritakse teistest asjakohastest abi ja toe võimalustest.

Kui programmi suunas sind politsei, siis kohustuslik on läbida vähemalt üks ehk esimene kohtumine (kestusega 1,5 tundi) kuu aja jooksul alates suunamise hetkest.

Programmis VALIK osalemiseks võta alljärgnevatel kontaktidel ühendust:

Kirjuta e-posti aadressile: kanep@peaasi.ee
Saada SMS-sõnum või helista tööpäeviti kellaaegadel 9.00–17.00 numbril 516 3356.

Programm on osalejatele tasuta.

Hädaabi vahendid: vääratusega toimetulek

Kohese õnnestumise müüt

Inimesed, kes proovivad arvutis meelistegevusele kulutatavat aega vähendada, leiavad ennast sageli olukordadest, kus nad on oma piire ületanud – tegelenud sellega plaanitust kauem. Tihtipeale on siis esmaseks reaktsiooniks süütunne hetkeajedele järeleandmise tõttu. Mõned lähevad veelgi kaugemale ja võtavad seda kui läbikukkumise märki. Need reaktsioonid on normaalsed ja pole ohtlikud, kuni Sa ei anna järele ega loobu kontrollist täielikult. Selliste mõtetega tegelemiseks on tarvis oskuseid, mis juhiksid Sind tagasi kontrollitud, mitteprobleemse arvutikasutamise juurde. Järgmisena käsitleme mõningaid oskuseid, mida saad kasutada siis, kui oled oma piire ületanud. Oskuseid on kahte tüüpi:

Teisiti mõtlemine kogemusest nii, et sellest saab osa Sinu õppimisprotsessist

Teisiti käitumine kogemuse tulemusena, mis vähendab taolise kogemuse ilmnemise võimalust tulevikus.


 

Järgnevad võtmeoskused aitavad Sul paremini mõista oma vääratusi, valmistudes nendega toimetulemiseks tulevikus.

1. Väldi enda sildistamist läbikukkujana

Piiride ühekordne ületamine ei ole veel läbikukkumine. See ei tähenda, et Sul napib tahtejõudu, et oled läbikukkumas või et olukord on lootusetu. See on ühekordne sündmus, mida saad tulevikus ära hoida. Kõige konstruktiivsem oleks seda tõlgendada veana, millest saab õppida.

2. Suurenda oma seotust

Motivatsiooni hoidmine on prioriteet. Võid tunda soovi kõik nurka visata kuna usud, et oled kõik ära rikkunud. Veelkord, selline reaktsioon on olukorrale iseloomulik ja normaalne. Sellistest tunnetest üle saamiseks proovi järgnevat:

• Tuleta meelde, mis Sa endalt ootad: Korda üle põhjused, miks soovid arvutikasutamist või sealset meelistegevust vähendada. Sulle on seejuures abiks harjutus, kus argumenteerisid selle tegevuse poolt ja vastu ning tõid välja pikaajalise kasu muutustest. Küsi endalt, kas sellest on raskushetkel mõistlik loobuda?

• Tulevikuplaan: Kujutle, et Sinu eksimuse põhjustanud sündmused korduvad. Samuti kujutle, et oled siis tugevam ja suudad selle olukorraga paremini toime tulla.

• Pea endaga sisedialoogi: Tunne endas ära see pool, mis soovib seda tegevust lõpetada ja teine pool, mis heameelega alla annaks. Pea meeles, et muudad enda harjumusi enda ja peamiselt iseenda jaoks. Küsi, milline pool võidab. See aitab Sul endast paremini aru saada ja oma eluga toime tulla.

• Vaata üle senised edusammud: Tunnusta senist arengut; muutust, mis tänaseks on Sinuga toimunud. Meenuta kordi, kus Sul õnnestus piiride ületamise soovile vastu seista. Tuleta meelde, mis Sind sellistel puhkudel enim aitas.

• Mõtesta sündmus ümber: Edu saavutanud inimesed näevad tagasilangusi oma teel eesmärgi suunas kui „vääratusi”. Eksimus on osa igast raskest muutumise protsessist. Õpi sellest ja jätka oma teed.

3. Analüüsi oma vääratust

Selle asemel, et ennast juhtunu pärast süüdistada, vali viis, mis
aitaks Sul efektiivsemalt reageerida.

4. Küsi abi

Kui tunned, et omalt poolt tehtud pingutustest ei piisa vääratuste mõistmiseks ega ärahoidmiseks, küsi abi. Sinu psühhoterapeut ja iga protsessi kaasatud sõber, lähedane, tugigrupp või selle liige, aitab Sul olukorda laiemalt hinnata ja näha laiemat valikut võimalustest, mida kasutada

Hädaabi vahendid: Vääratuste vältimine

Ole rahulik

Sageli kaasneb meelistegevuse sooritamise tungiga kahtlus, kas suudad sellele soovile vastu seista. See on tavapärane ja pole ohtlik, kui Sa just ei luba endal sellele soovile järele anda ja kontrollist loobuda. Oluline on püsida rahulikuna ja oma mõtteid analüüsida ning seeläbi ennast kontrollida.

Anna endale aega: lase kiusatusel „kohale jõuda” ja siis „lahkuda”. Kujutle, et see on nagu merelaine: see sünnib, kogub hoogu, jõuab tippu, et murduda ja siis kaob. Just seesama toimub kiusatuste ja tungidega: kui Sa ei reageeri, siis need mingi aja pärast hajuvad.

Kirjelda kiusatusi, mida tunned; sõnasta need. Võta neid kui „metsikuid hobuseid”, kes soovivad Sind vedada vanas suunas tagasi.

Küsi endalt: „Mida ma endalt ootan?” Kui oluline on saada meelistegevuse sooritamine arvutis kontrolli alla? Tuleta endale meelde, et Sina valid edasiminekuks suuna. Tee oma valik.

Vaata meelespeakaarti. Kui koged tunge ja kiusatusi, on väga raske oma pead „külmana hoida”. Definitsiooni kohaselt viivad tungid ja emotsioonid Sind „kuuma tsooni”. Andes endale mõtlemisaega, saad asjade üle järele mõelda, maha rahuneda, tuletada meelde oma eesmärgid ja mõtestada, miks need eesmärgid endale üldse seadsid.

Edu võti

Iga kord, kui seisad vastu tungile või kiusatusele mängida, nõrgestad tungi jõudu. Esimesel korral on see kõige raskem. Kui see aga esimesel korral õnnestub, on teine ja kolmas kord juba lihtsamad. Aja jooksul saab sellisest vastuseismisest Sinu uus käitumisviis ja edu võti.

Tagasilangused ja vääratused

Tagasilanguseid saab defineerida mitmeti. Mõne inimese jaoks on tagasilangus vanade arvutikasutamise harjumuste juurde naasmine, teise jaoks on isegi vahel harva selle meelistegevuse sooritamine tagasilangus. Meie sõnastame tagasilangust kui arvutis meelistegevuse sooritamise tsüklisse naasmist või kontrolli kaotamist selle tegevuse lõpetamise üle. Pea meeles, et tagasilangus on lahutamatu osa tervenemise protsessist, mis ei vii automaatselt tagasi probleemsele arvutikasutamisele elu lõpuni. Kuigi tagasilangus on sõltuvusprobleemide juures tavaline, on seda siiski võimalik ära hoida.

Vihje

Kui avastad end arvutis olles endale seatud piire rikkumas, siis võta seda pigem vääratuse kui tagasilangusena. Inimesed vääratavad sageli, kui püüavad muuta oma sissejuurdunud harjumusi. Paremaks toimetulekuks on soovitav:

• Võta piiride rikkumist vääratusena, mitte täieliku tagasilangusena

• Suuna oma mõtlemine sellele, mida Sa saad tulevikus sarnases olukorras teisiti teha.

• Käsitle vääratust kui tarvilikku õppetundi oma paranemisprotsessis.

Tagasilanguse ohumärgid

Nagu mainisime, on tagasilangus tavaline, kui inimesed oma hästi juurdunud harjumusi muutma asuvad. Harv või juhuslik enda seatud piiride ületamine on kirjeldatav kui vääratus; tagasi pöördumine endise arvutikasutamise sageduse juurde on tagasilangus. Nende kahe vahel vahe tegemine on ennetamise võtmeks. Järgnevad enesekohased väited kirjeldavad tüüpilisi vääratuse või tagasilanguse ohu suurenemise tunnuseid: 

Kui koged ühte või mitut nendest märkidest, on aeg midagi ette võtta. Võta aega juhtunu analüüsimiseks ja püüa mõista kuidas ülemäärane arvutikasutamine võib Sulle probleeme tekitada. Proovi kasutada kahte põhistrateegiat:

• Väldi kõrge riskiga olukordi.

• Tunne ära, vaidlusta ja korrigeeri oma arvutis meelistegevuse sooritamisega seotud vääruskumusi.

• Kui need strateegiad ei tööta, võta ühendust oma psühhoterapeudiga.

Probleemide lahendamine

Võimetus toime tulla igapäevaste probleemidega ja probleemilahenduseks vajalike oskuste puudumine võivad viia soovini põgeneda oma meelistegevusse arvutis. Probleemid, millele viitame, võivad olla erinevat liiki. Näiteks võivad nendeks olla päevasündmused, alates töö/kooliprobleemidest ning lõpetades konfliktidega kodus. Probleemolukorrad viivad viha, frustratsiooni, kurbuse või pettumuseni. Selles osas õpetame Sulle kuidas kasutada probleemilahendamise oskusi ja harjutusi ning õpetame toime tulema erinevate päeva jooksul kogetavate raskustega.

1. Määratle selgelt probleem / peatu ja mõtle

Varu probleemi määratlemiseks piisavalt aega vältimaks impulsiivseid reaktsioone. Võib juhtuda, et probleemi sõnastamise käigus leiad ka vastuse, kuid seda küll tüüpiliselt juhul, kui Sa probleemi määratlemisel ei kiirusta. Tõsi, see ei ole alati kerge! Eriti veel siis, kui tegeled probleemi tagajärgedega. Probleemi sõnastamisel saad ennast aidata, kui vastad järgmistele küsimustele:

• Mis on selle situatsiooni juures sellist, mis mulle ei meeldi?
• Mida täpselt tuleks muuta?
• Mida ma tahan?
• Mis on mu eesmärk? Mis on teisiti siis, kui seda probleemi enam pole?
• Mis mind takistab?
• Mis segab mul oma eesmärki saavutamast?
• Sind võib aidata ka kujutlus, et ühel hommikul ärgates seda probleemi enam ei ole.
• Kuidas Sa sel juhul tead, et seda enam pole?
• Mis on siis teisiti?
• Mis on siis inimeste käitumises teisiti?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kujutle maailma, kus seda probleemi ei ole, ja küsi endalt: milliseid muudatusi ma saaksin teha, et selles suunas liikuda. Selles kontekstis kätkeb muutus endas millegi teistmoodi tegemist või sellest teisiti mõtlemist. Igas muutuses, mille Sa omaks võtad, on potentsiaal mõjutada seda probleemi positiivse lahenduse suunas.

2. Pane kirja erinevad võimalikud lahendused

Probleemiga toimetulekuks on erinevaid viise. Võimalike lahenduste analüüsimist alusta sellest, et paned kirja võimalikult palju erinevaid lahendusi. Seejuures on oluline veel mitte hinnata nende lahenduste tulemuslikkust. Mida rohkem võimalusi suudad välja mõelda, seda tõenäolisemalt lahendad probleemi ja ületad sellega kaasnevad takistused. Siin on mõned küsimused aitamaks Sul leida võimalikke lahendusi:

• Mida saan teha selle probleemi lahendamiseks?
• Kuidas saan teisiti reageerida?
• Mida saan teha teisiti?
• Kas leidub konstruktiivsemaid viise olukorra tõlgendamiseks?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Selles etapis ära välista ühtegi lahendust pelgalt seetõttu, et see tundub esmapilgul võimatuna. Hiljem, teises valguses või mingisuguse uue info lisandumisel, võib just see lahendus anda eelise.

3. Hinda igat lahendust

Enne eelistuse langetamist otsuse osas, kaalu põhjalikult kõiki lahendusi. Iga lahenduse puhul hinda võimalikke tagajärgi, kasutades järgmisi küsimusi:

• Mis juhtub, kui ma otsustan niiviisi toimida? Mis muutub?
• Mis on selle valiku eelised? Kuidas see probleemi vähendab?
• Mis on selle valiku kitsaskohad? Mis võib viltu minna?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Taaskord, soovitame, et kirjutaksid vastused üles. See aitab Sul oma vastuseid põhjalikumalt uurida, neid mõista ja valida lõplikku tegevusplaani.

4. Vali lahendus

Nüüd oled valiku tegemiseks valmis. Vaata üle oma probleemi sõnastus ja erinevad lahendusvariandid, mida oled kirjeldanud. Vali see, mis tundub olevat hetkel sobivaim. Lahendust tuleb praktikas katsetada.

5. Katseta valitud lahendusega

Kui proovid oma lahendust tegelikus elus ja tulemus on rahuldav, siis on ju hästi! Kui aga lahendus ei andnud oodatud tulemust, pead pöörduma tagasi oma võimalike lahenduste nimistu juurde. Vali mõni teine lahendus, mis ehk hoiab ära probleeme, mida kogesid esimest lahendust katsetades. Katseta teisi lahendusi samuti tegelikus elus ja vajadusel korda proovimist niikaua, kui saavutad rahuldava tulemuse.

Nõuanded

Järgnevalt mõned nõuanded, mida järgida probleemidele lahenduste leidmisel:

Kaalu pereliikme või sõbra kaasamist, kes nõustuvad Sind abistama lahenduste proovimisel. Selgita, et püüad asju parandada ning et tema panus või toetus suurendab Sinu õnnestumise võimalust.

Lepi sellega, et vahel on võimalik probleemi mõju ainult vähendada, mitte aga täielikult kaotada. Kui nii juhtub, on see ikkagi samm edasi õiges suunas.

Anna aega, et asjad saaksid juhtuda. Probleemid on tekkinud pikema aja jooksul, seega võtab aega ka nendega tegelemine. Kokkuvõtvalt – ei ole olemas imelahendust ühelegi loetletud probleemidest. Sellele vaatamata pakub eelnevalt kirjeldatud viieastmeline lahenduskäik võimaluse tekkinud probleemidega tegelemiseks. Esmalt peaksid muidugi sellise lähenemisega tuttavaks saama. Aja möödudes märkad, et mida rohkem seda probleemilahenduskäiku praktiseerid, seda vähem aega see võtab. See võimaldab Sul aega maha võtta ja mõelda situatsioonist, milles parasjagu oled ning teha tulemuslikke otsuseid enda ja Sinu jaoks oluliste inimeste jaoks.

Probleemilahenduse tööleht

Mis on bipolaarne meeleoluhäire?

Meeleolu ja meeleoluhäire

Meie kõigi tujud vahelduvad tundide, päevade ja kuude lõikes, kuid kui kõikumised on nii suured, et see hakkab elu häirima, võib tegemist olla bipolaarse häirega. Kõigil võib ette tulla perioode, kus on rohkem energiat ja meeleolu eriti positiivne ning perioode, kus energiatase on madal ja tuju halb. Meeleolude  vaheldumine ongi inimese tavaline olek, kuid suures skaalas meeleolude vaheldumine võib elu tõsiselt segada. See võib mõjutada nii toimetulekut koolis ja tööl kui suhteid teiste inimestega, kellel on raske kõikumistega harjuda.

 

Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire

Bipolaarne tähendab kahte omavahel vastanduvat poolust: maniat ja depressiooni.

Mania
Hüpomania
Tasakaalus, normaalne meeleolu
Kerge mõõdukas depressioon
Depressioon

Üldjoontes iseloomustab bipolaarset häiret meeleolu, energiataseme, mõtlemiskiiruse ja ka sellest tuleneva käitumise olulised muutused – kõrgenemine mania faasis ja langus depressiooni faasis.

Ühele faasile järgneb teine, nende vahel võib olla ka nn stabiilne faas, kuid ei pruugi. Tõusud ja mõõnad võivad vahelduda nii päevade, nädalate kui kuudega. Taoline vaheldumine hakkab kurnama füüsilist tervist, tekitab raskuseid nii suhtlemises kui toimetulekus igapäevaeluga.

Esimene depressiooni või mania episood esineb tavaliselt kas teismeeas või varases täiskasvanueas, enam kui pooltel juhtudel algab haigus enne 25-ndat eluaastat. Esimese episoodi puhul on raske aru saada, et tegemist on bipolaarse häirega, kuna teist faasi ei ole veel ette tulnud. Siiski võib tõenäolisemalt arvata, et on tegu selle häirega, kui esimene episood on mania tunnustega – siis tuleks väga hoolikalt jälgida, kas hiljem tekib ka depressiooni sümptomeid.

Kuna inimesed on erinevad, võib nende bipolaarne häire ka erinev välja näha. Võrrelda tuleks muutust tavaoleku suhtes – inimene tunneb, mõtleb ja käitub varasemast erinevalt. Mõnel inimesel on enam depressiivseid episoode, mõnel mania episoode, mõnel vahelduvad faasid pidevalt, mõnel on üht või teist episoodi vaid mõnel korral elus.

Kuula ja vaata Karmeni kogemust bipolaarse häirega:

Nagu paljude teiste haiguste puhul, ei ole ka bipolaarsel häirel ühte kindlat põhjust, vaid selle kutsub esile mitmete põhjuste koostoime.

Uuringud näitavad, et kui inimese lähisugulasel on bipolaarne häire, on haigestumise tõenäosus oluliselt suurem. See ei tähenda aga, et kui näiteks ühel inimese vanematest on selline häire, siis kindlasti haigestutakse sellesse, samuti ei saa väita, et häire pärandatakse kindlasti oma lastele.

Väga kindlat ja selget seletust aju ja selle virgatsainete rolli kohta ei ole leitud.

Arvatud on, et seos võib olla virgatsainete nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniini madala või kõrge kontsentratsiooni või ebaõige vahekorraga erinevates aju osades. Samuti arvatakse, et stressihormooni kortisooli üleküllus või närvirakkude retseptorite suurenenud tundlikkus teatud ajupiirkondades on selle häirega seotud.

Uuringutes on näidatud ka seost kilpnäärme talitlushäiretega.

Aju-uuringutes on bipolaarse häire korral leitud funktsionaalseid muutusi otsmiku- ja oimusagarate ning põhimikutuumade piirkonnas.

Ka on leitud verevarustuse ja struktuuri erinevusi ajupiirkondades, mis reguleerivad meeleolu ja impulsside kontrolli.

Üheks oluliseks tunnuseks nii mania kui depressiooni faasi puhul on unerütmide häirumine. Magamatus võib olla mania vallandavaks teguriks ning seisundit kindlasti säilitada või süvendada.

Nagu paljude teiste haiguste puhul, on ka bipolaarse häire puhul ohuteguriks stressi tekitavad muutused elus, nagu näiteks muutused lähisuhetes, tööelus või kooli vahetus.

Paanikahäire

Paanikahäire põhitunnuseks on häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal võidakse tunda südamepekslemist või kiirenenud pulssi, hingetust, lämbumistunnet, valu rinnas, iiveldust või kõhuvalu, nõrkust, peapööritust või minestamistunnet, ebareaalsusetunnet, hirmu enesevalitsuse kaotuse, surma või hulluksminemise ees, higistamist, värisemist, käte ja jalgade kirvendust, külmavärinad või kuumahooge.

Kuigi paanikahoog on paanikahäire keskseks mõisteks, ei tähenda selle ühekordne esinemine veel psüühikahäire olemasolu, kuid on kindlasti märgiks sellest, et tuleks tähelepanu suunata oma vaimsele tervisele ja heaolule.

Paanikahoog läheb tavaliselt üle umbes 10 minutiga, kuid mõned selle tunnused võivad püsida ka kauem. Subjektiivselt on paanikahoo ajal siiski jube tunne ning kogemus sellest võib jääda hirmutava mälestusena mällu pikaks ajaks. See võib omakorda tingida paanikahooga seostatavate olukordade vältimist. Näiteks kui esimene paanikahoog tekkis kehalise kasvatuse tunnis, võidakse hakata vältima tunnis käimist või üldse kõike sportimisega seotut.

Paanikahoog võib tekkida inimesele täiesti ootamatult „kui välk selgest taevast” või vallanduda mingi kindla olukorra, ärritaja, vaimse seisundi mõjul; paanikahood võivad esineda ka une ajal.

Kuna paljud paanikahoo tunnused on seotud kehalise enesetundega, võib tekkida hirm kehalise haiguse ees ning tihti otsitakse esmast abi näiteks perearstilt.

Reeglina algavad paanikahood hilises teismeeas või kahekümnendates eluaastates.

Põhjused

Paanikahoogude ja paanikahäire tekkimisel ei ole ühte kindlat põhjust, tavaliselt on vaja mitut kokkulangevat tegurit, mille hulka kuuluvad keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus.

Ajukeemia

Inimese aju on üks keeruline organ, mille toimimist uuritakse innukalt, kuid päris 100% kindlusega selle kohta täpset seletust anda ei saa, alljärgnevalt on ära toodud üks arvatav ärevuse tekkimise teekond.

Ärevust seostatakse aju ühe põhilise virgatsaine serotoniiniga ning ajutüve osa amügdalaga. Virgatsainete ülesanne on toimetada ajus informatsiooni ühelt närvirakult teisele ning erinevad omavahel seotud aju osad analüüsivad nii kehas kui kehast väljastpoolt saadud informatsiooni, et luua sobilik reaktsioon.

Esmalt tajub inimene mingit olukorda, mida analüüsib aju prefrontaalne ajukoor ja insula, hinnates selle kas ohtlikuks või ohutuks. Selline info salvestatakse mäluga seotud hippokampusesse. Hippokampus ning aju teised mainitud struktuurid mõjutavad ohtlikuks hinnatud olukorra puhul amügdalat, mis stimuleerib omakorda ajustruktuure, mille tulemusel tekib füsioloogiline ja käitumuslik erutuvus, vabaneb adrenaliin, kiireneb hingamine ning luuakse valmisolek vältivaks ja kaitsvaks käitumiseks.

Kui mingil põhjusel on aju arenemise jooksul amügdala ja sellega seotud ärevuse süsteem liiga tihti või liiga intensiivselt kasutuses olnud, muutub see süsteem tundlikumaks kui vaja ning reageerib hinnanguga „oht“ ka täiesti ohututes olukordades. Arvatakse, et kui serotoniini on liiga vähe, võib aju reageerida üle ja tekitada ärevust ja hirmutunnet siis, kui see ei ole inimesele kasulik, vaid hakkab hoopis elu häirima.

Ärevuse süsteemi liiga tundlikuks muutumise täpseid põhjusi ei teata ning iga inimese puhul võib see olla veidi erinev; üldiselt on tegemist siiski ilmselt ülemäärase stressi tagajärjega. Stressi võivad aga tekitada erinevatele inimestele erinevad asjad ning olukorrad.

Paanikahoog

Enamus meist on kogenud tunnet, mis valdab siis, kui suurema seltskonna ees on tarvis üles astuda. Kõhus keerab, klomp on kurgus ja rinnus justkui pigistab. Süda peksleb ja käed võivad higiseks tõmbuda. Esinemise puhul ongi tegemist ärevust tekitava olukorraga ja selline reaktsioon on paljudele üsna mõistetav.

Mida tähendab aga see, kui sarnane tunne tekib olukordades, kus justkui näiliselt mingit põhjust ei olegi: kas siis poes viibides või bussipeatuses seistes, võimalik aga ka, et kodus – seni täiesti turvaliseks peetud keskkonnas? Südamelöögid kiirenevad sellisel määral, et tekib hirm “nüüd ma suren”! Tekkida võib ka teistlaadi hirm – kuna ebamugavustunne on niivõrd intensiivne ning samas on ümbrus justkui turvaline, võib tekkida paanika: ma hakkan kohe-kohe hulluks minema!

Liivil tekkis analoogne paanikahoog õhtusel ajal kodus viibides. Parajasti oli tööl pingeline periood, kus ebakindlust ja muret selle üle, kas ja kuidas ta oma tööga hakkama saab, oli üksjagu. Episood, mille jooksul valdas teda äärmine füüsiline ebamugavus, reaalsustunde häired ja paaniline hirm kaotada kontroll – „minna hulluks“, vältas tema mäletamist mööda 10 minutit, misjärel hingamine rahunes, õudusttekitav tunne möödus ja kergendus oli märgatav, ent sellegipoolest – hirm jäi. Edasistel päevadel tundis ta klompi oma kurgus pea iga päev – õhtuti ja öösiti lämbumistunne tugevnes kuni paanikakogemus kordus taas. Liivi pöördus perearsti poole, kes oskas kirjeldatud vaevuste põhjal arvata, et antud juhul on tegemist paanikahoogudega. Ka vereanalüüside tulemused näitasid, et füüsilise tervisega oli Liivil kõik korras. Kuna paanikahood olid tekkinud äsja, piisas Liivile arsti selgitusest, miks ja kuidas paanikahäire tekib ning kinnitusest, et ehkki seisund on küll äärmiselt ebamugav taluda, ei kätke see tegelikkuses ohtu. Hädajuhtumiks väljakirjutatud rahusteid vaja ei läinudki.

Paanikahooga kaasnevad füüsilised tunded on sedavõrd ebameeldivad, et tekib kõikehõlmav hirmutunne – see aga omakorda võimendab kehalisi reaktsioone veelgi. Tekkinud hirmu on raske unustada ning on loomulik, et edaspidi jälgitakse südamekloppimist, pingetunnet ja muid ärevusega kaasnevaid tunnuseid tähelepanelikult. Vähimgi märk tundub üliohtlikuna ja säilitab hirmu, et kohutav üleelamine kordub taas, sedakorda ehk juba traagilisemate tagajärgedega, võimendades omakorda füüsilist ebamugavustunnet. Tekib nn nõiaring. Kui paanikahood on tekkinud äsja, piisabki nendest vabanemiseks (nagu ka Liivi juhtumi korral) sageli nn psühhoedukatsioonist. Pikemat aega väldanud probleemist jagusaamiseks on abi kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, teinekord on aga vaja lisaks ka ravimite tuge.