fbpx

Kogemuslood

Minu lugu: Buliimia

shbuliimia

Kümme aastat tagasi oli minu võitlus buliimiaga täies hoos. Olin aheldatud haiguse külge, mida ma ei olnud kunagi oma ellu oodanud ega soovinud. Tihti arvavad inimesed, et söömishäire on teadlik valik kaalu kaotada ja mõnel juhul väljub see lihtsalt kontrolli alt. Söömishäire ei ole valik. See on haigus, mis on kõige kõrgema suremusega vaimsete häirete seas.

Et selgitada, miks minu söömishäire alguse sai, pean rääkima pisut oma minevikust. Kasvasin üles väga võistlushimulises kodus: minu ema oli endine võimlemise maailmameister ning 5-aastasena olin ka mina teel sama eesmärgi poole. Olin perfektsionist ja panin end pidevalt suure pinge alla, alates vastu tahtmist jõusaalis rügamisega ning lõpetades viitega oma tunnistusel. Ma ei rahuldunud millegi vähemaga kui parim olemisega.

Mäletan elavalt päeva, mil mu söömishäire alguse sai. Mul läks võimlas halvasti ja olin väga endast väljas. Millegipärast kruvisin end nii üles, et see ajas mind oksendama. See lihtsalt juhtus – mingi „klõps” käis mu peast läbi ja see viis mu lõpuks eluni, mis keerles vaid söömishäire ümber.

Suutsin oma häiret varjata üle kolme aasta, kuid kui jõudsin keskkooli, ei suutnud ma füüsiliselt enam sellega tegeleda. Pöördusin abi saamiseks vanemate poole, kuid nad ei teadnud, mida teha. Ma sain väga vihaseks ning minu senisele häirele lisandus anoreksia. Keskkooli lõpuklassides olid mu sümptomid juba silmaga näha ning ma kannatasin pidevalt häirete kõrvalmõjude käes. Olin äärmiselt nõrk, kaotasin pooled oma juuksed, mu silmad olid verevalumites, söögitoru suure õgimise ja oksendamise tõttu kannatada saanud, toit ei seedunud korralikult ning minu kehakaal oli ohtlikult madal. Teadsin, et ma ei suuda nii edasi elada. Läksin taaskord oma vanemate jutule ja seekord pöördusin ka perearsti poole. Koos panime me paika minu raviprogrammi, mis hõlmas kohtumisi psühholoogi, psühhiaatri ja toitumisnõustajaga, kes kõik aitasid mul terveneda.

Teraapia oli raske, kuid väärt iga hetke. Pidin endale kinnitama, et tahan elada ilma söömishäireta. Suureks pöördepunktiks sai sellejuures lahkumine ülikoolist. See oli võimalus alustada uut elu, kuid samal ajal ka ohuks, mis võis söömishäire uuesti esile kutsuda. Otsustasin, et kõige õigem on ümbritseda end inimestega, kes aitavad mul olla tugev, ning liituda grupiga, mis aitab söömishäireid ennetada. Asusin vabatahtlikuks tudengite tervishoiukeskuses ning hakkasin oma lugu teistega jagama. Iga kord, kui sellest rääkisin, õnnestus mul panna järjekordne pusletükk õigesse kohta. Mõistsin, et olles läbielatu osas aus ja avatud, aitan sellega ka teisi, kes kannatavad või teavad kedagi, kes vajab abi.

Kandes Miss Florida tiitlit reisisin palju ning teavitasin inimesi söömishäiretest. Sel hetkel asutasin ma ka MTÜ HOPE (Helping Other People Eat), mis tegeleb söömishäiretest teavitamise ja nende ennetamisega. Tahtsin anda midagi vastu neile, kes olid aidanud mind minu võitluses. Usun siiralt, et inimesel tuleb teatud asju läbi elada põhjusega. Kuigi söömishäirega võitlemine on olnud raske ja valus, tegelen siiski selle teemaga ka edaspidi, aidates iga päev inimestel sellelt teelt hoiduda ning pakkudes neile abi, mida nad vajavad.

Ka meestel võib esineda söömishäire ehk Vic Avoni lugu

SHmees

Ma sündisin 1982. aastal väga suurde (ja väga lärmakasse) Itaalia-Ameerika perekonda New Jerseys. Kasvasin üles peamiselt koos emapoolsete vanavanemate ja emaga. Isa oli enamasti sõidus, seega ei olnud tal minu lapsepõlves suurt rolli, sest nägin teda harva. Minu eeskujuks oli hoopis vanaisa.

Isa ja tema vennad pärinevad perest, kus domineerismacholikkus, hirm, tugevus jne. Neil oli kindel nägemus, milline peab üks mees olema. Kahjuks aga ei sündinud mina samasugusena nagu nemad. Olin vaikne, häbelik ja enda suhtes ebakindel. Kui isa oli kodus, ei olnud tal enamasti just parim tuju. Mäletan, et otsisin temalt alati mingisugust heakskiitu. Siiski ei saanud ma seda kunagi. Püüdsin teda imiteerida, püüdsin järgida tema eeskuju ja olla selline mees nagu tema tahtis. Probleem oli selles, et ma ei suutnud teha neid asju, mida tema tahtis (või mida mina arvasin, et ta tahab), et ma teeksin.

Minu ebakindlus kasvas terve lapsepõlve vältel ja mul ei olnud lihtne sõpru leida. Mul oli sisimas pidevalt tunne, et mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olin. Leidsin küll paar sõpra, kuid mäletan, et olin alati grupi patuoinas. Mina olin see, kellele oli kerge tappa anda või kelle üle oli lihtne nalja visata. Ma vihkasin seda, kuid olin liiga kartlik ning ebakindel, et midagi ette võtta.

Kehaga seotud probleeme ei olnud mul enne 10. eluaastat. Kuna vanavanematele meeldis aga mu taldrikut pidevalt toiduga täita, sai minust väike pontsakas laps. Viiendas klassis hakkasid teised lapsed minu keha kohta märkusi tegema. See oli väga karm ning ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud neile vastu hakata, sest tundsin, et mul ei ole selleks jõudu. Isa poole pöörduda ja abi paluda ma ei saanud, sest teadsin, et ta pettub minus. Ka sõpradelt abi küsimine oli mõeldamatu. Ma lihtsalt püüdsin kuidagi hakkama saada ja pöördusin selleks üha enam toidu kui toimetuleku mehhanismi poole. Leidsin söömisest lohutust ja selle tulemusena mu kehakaal aina kasvas ja kasvas. Armastasin sööki, kuid samal ajal vihkasin seda. Vihkasin iseend, sest ma andsin kõikidele oma söömisharjumuste ja kehakaalu tõusuga „laskemoona” juurde, et mind edasi kiusata. See oli nagu nõiaring, millest ma ei suutnud välja astuda.

Kui olin 14-aastane, siis minu pere kolis. Uude kooli minnes olin õppinud end maailma eest peitma, kuid mind hakati kiusama hetkest, kui kooli uksest sisse astusin. See verbaalne, ja mõnikord ka füüsiline vägivald kestis peaaegu kolm aastat. Terror oli suunatud otseselt mu keha vastu ja see tekitas minus aina halvema enesetunde. Tundsin, et olen nõrk ja katki, ei vääri armastust ega sõprust ning olen üldse väärtusetu. Ma pöördusin järjest enam toidu kui lohutaja poole, teades samal ajal, et see teeb olukorra aina hullemaks. Mul ei olnud ühtegi tõelist sõpra, kes mulle nendel aastatel toeks oleks olnud. Ei mu vanemad, sugulased, kooli töötajad… mitte keegi! Hakkasin uskuma kõike, mida kiusajad mulle ütlesid.

Ülikooli astudes lootsin, et kõik saab olema teisti, kuid ma eksisin. Pooled minu elukohakaaslastest (9 inimest) hakkasid ka seal minu üle nalja heitma. Olukord oli umbes samasugune kui varem ja mõtlesin, et olen nii oma välimuse kui olemuse poolest igaveseks neetud. Lukustasin end maailma eest ja ehitasin müüri ette. Surusin alla kõik oma emotsioonid ja lihtsalt eksisteerisin oma näruses maailmas.

19-aastaselt hakkasin üha enam kuulma dieetidest. Olin ennegi püüdnud kaalu langetada, kuid tulemusteta. Millegipärast jõudsin ma ikka ja jälle mõttes selle ühe dieedini. Ühel päeval  koolisööklas järjekorras seistes, otsustasin, et hakkan oma söömist rangelt kontrollima. Sellest hetkest andsin ma oma elu „rooli“ millegi kätte, mille olin ise loonud ja mis oli juba mõnda aega minu peas õiget momenti oodanud. Miski haaras minu elu täielikult oma kontrolli alla. See miski halvustas kõike, mida olin kunagi söönud; kõike, mida olin teinud ja kõike minu enda juures. See veenas mind, et ma saan õnnelikuks, kui muudan lihtsalt oma keha ning lõpuks hakkavad kõik mind armastama. Olin dieedi pidamisel üha rangem. See ei olnud hea tunne, sest ma ei andnud oma kehale kütet, millel „sõita”, kuid miskipärast ei suutnud ma enam lõpetada.

Kuna mu pere hakkas minu pärast muretsema,tulin ma nende nõudmisel koolist ära. Kuid see andis mulle edasi tegutsemiseks üksnes jõudu juurde. Varsti suutsin mõelda vaid oma kaalust ja keskendusin täielikult oma keldris olevate vahendite abil treenimisele. Minu kinnisideeks sai kaalu kaotamine ja ma olin nõus tegema kõike, et seda saavutada, kuigi tundsin end seda tehes täiesti masendunult. Mu kaal langes drastiliselt ja jätkas alanemist suurel kiirusel, sest jõudsin aina lähemale sellele ideaalsele elule, mida ma lõpuks rõõmsalt elama hakkan.

Kui ma mõne aja möödudes tagasi ülikooli läksin, olid kõik minu väljanägemisest šokeeritud. Osad neist arvasid, et näen hea välja, samal ajal kui teised küsisid, kas mul on vähk. Mind aga ei huvitanud, mida mulle öeldi, sest esimest korda elus oli mul keha, mida olin alati soovinud. Siiski ei muutunud midagi mu peas. Ma tundsin ikka veel neid samu emotsioone, nägin peeglist ikka sedasama inimest ja leidsin ikka vabandusi, miks end piinata. Ma uskusin, et pean täpselt samamoodi edasi tegutsema ja lõpuks olen ka õnnelik. Kahjuks ei saanud ma kunagi õnnelikuks. Minu keha muutus järjest enam minu kinnisideeks – see ei olnud ideaalne ja ma piinasin end selle pärast. Hakkasin oma sõpru, peret ja tüdruksõpra eemale tõrjuma. Jätkasin enda piinamisega, sest tundsin, et vaid mina ise vastutan oma olukorra eest. Maailm vaatas minu hääbumist – nii füüsiliselt kui ka vaimselt −, kuid mitte keegi ei öelnud midagi.

Omandasin bakalaureusekraadi ja astusin magistriõppesse, töötades samal ajal täiskohaga oma isa ja tema vendade juures. Stress oli kohutav ja see valas minu probleemi silmas pidades aina õli tulle. Tõmbusin endasse ja varjasin kõiki negatiivsed tundeid. Ma ei nautinud seda, mida endaga tegin, kuid mul oli hirm oma vana elu juurde tagasipöördumise ees, mistõttu ei suutnud ma lõpetada. Tundsin end oma söömist kontrollides kindla ja kaitstuna, sest keegi teinud mulle liiga. Peale minu enda.

Aastad möödusid ja hakkasin kahtlustama, et midagi valesti. Mõte, et mul on söömishäire, käis küll mul paar korda peast läbi, kuid olin kindel, et see on tüdrukute haigus ja minu puhul ei ole see võimalik. Lõpuks otsustasin oma probleemist perekonnale rääkida ja läksin psühhiaatri juurde, kes diagnoosis mul anoreksia. Ma olin šokis, kuid sellest häirest lugedes sain aru, et ei ole mõtet tõde eitada. Hakkasin otsima teisi samas olukorras olevaid mehi, kuid tulutult, mis muutis mu enesetunde veelgi halvemaks. Tundsin, et olen üksinda. Mul oli häbi oma diagnoosi ja eluviisi pärast ning ma ei rääkinud sellest kellelegi, kartes mida teised selle peale võivad öelda. Kannatasin vaikides järgnevad kaks aastat. Tundsin end täiesti lootusetuna, sest mulle näis, et ma ei suuda kunagi muutuda. Samas ei tahtnudki ma muutuda, sest kartsin seda meeletult. Kindlam oli jääda oma süngesse maailma.

Märtsis 2008 mõistsin, et ei suuda enam niimoodi elada ja pöördusin haiglaravile. Ma kartsin, kuid teadsin, et pean seda tegema. Lubasin endale, et teen kõike, mida haigla personal vajalikuks peab ja vähehaaval hakkasin märkama muutuseid, mis mulle meeldisid. Hakkasin naeratama ja üsna pea ka üle pika aja südamest naerma. Ma vihkasin seda, kui raske kogu raviprotsess oli, kuid ma leidsin endas motivatsiooni jätkata ja tegin kõik endast oleneva, et terveneda. Mulle meeldis, et inimesed hakkasid võtma mind kui eeskuju. Kui mind lõpuks haiglast välja kirjutati, teadsin, et ees ootab raske võitlus ning oht naasta endise eluviisi juurde. Järgnevad aastad olid täis kiusatusi, kuid ma ei lasknud neil endast võitu saada. Seisin julgelt silmitsi absoluutselt iga vana ebameeldiva mälestuse ja hirmuga ning sain aru, et mul on käsil uue inimese loomine; inimese, kellena olin ka tõeliselt õnnelik.

Kui olin haige, siis unistasin tihti, et mul oleks keegi, kellele alt üles vaadata; kes kinnitaks, et kõik saab korda. Seetõttu mõistsin oma paranemise teekonnal, et tahan teistele samas olukorras olijatele seda võimalust pakkuda. Astusin vastu häbile, mida haigena olles tundsin ja hakkasin esinema söömishäirete teemalistel seminaridel ning avaldasin oma loo raamatus „My Monster Within: My Story”. Erinevates kõrg- ja keskkoolides üles astudes lammutasin lõplikult maha end ümbritseva müüri. Lõpuks panin ma enda pusletükid kokku ja ehitasin inimese, kes olen alati tahtnud olla.

Ükskõik, kui haige sa ka ei ole või millised on su elu-olu olnud – tervenemine on võimalik. Ma võitlesin end põhjast üles ja ei oleks kunagi uskunud, et jõuan siia, kuhu olen jõudnud! Mitte iialgi ei ole liiga hilja alustada oma elu uuesti. Kui mina seda suutsin, suudab seda igaüks!

Võitlus anoreksiaga ehk Shani Ravivi lugu

shanoreksiaHiljuti saabus mulle eksemplar minu uuest raamatust, anoreksiateemalisest memuaarist. Kui seda oma uksematil lebamas nägin, meenutas see mulle Jeesuslast hällis. Hiljem raamatut ümbrisest lahti pakkides ning esimestorda käte vahel hoides ütlesin oma abikaasale: „See tundub mulle veidi kõhn! Ma eeldasin, et see on veidi… paksem.” Me mõlemad taipasime, kui irooniliselt kõlas see lause paranenud anorektiku suust ning puhkesime naerma.

Ühiskond aktsepteerib „paksemaid” raamatuid, sest neid peetakse intelligentselt kirjutatuks ja väärtuslikumateks. Minu raamat oli 264-leheküljeline ja ükskõik, kui „peenike” see ka ei tunduks, sisaldab see minu kümneaastast võitlust anoreksiaga, mis algas 14-aastaselt ja hääbus 24-aastaselt. Praegu olen ma 34 ja kümme aastat paranenud olnud.

Sündisin Lõuna-Aafrikas ja kasvasin üles naiste keskel, dieedivabas, toiduküllases ja kunstimeelses kodus. Käisin juutide erakoolis, kus kuulusin kahjuks „imelike”, mitte „populaarsete” hulka. Minu vanemad lahutasid, kui olin 9-aastane, misjärel pärast ebaõnnestunud katset illegaalselt Iisraeli jääda kogesin Lõuna-Aafrikasse naastes esimest korda depressiooni. Mäletan, et olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt kohas, kus ma ei tahtnud olla ning mul ei olnud absoluutselt mingit võimalust olukorda muuta. Ma olin kaotanud õnne ja rõõmu, mille olin juhuslikult Iisraelist leidnud. Seda on näha minu näost fotodel ja minu tollasest käitumisviisist.

Sellele lisaks kolis isa meie juurest ära ning minu maailm purunes. Järsku oli minu peres kolm liiget: minu ema –  noor depressiooniga võitlev kolmekümnendates eluaastates  naine -, minu õde ja mina. Kusagil kaugel oli minu isa, keda soovisin üle kõige maailmas enda lähedale, et ta saaks näidata oma armastust minu vastu. Ma soovisin väljapääsu, kuna olin koolis jätkuvalt „imelik” ning valu hinges aina suurenes. Pärast üht alandavat juhtumit 14-aastaselt, otsustasin vahetada kooli ja mu elu võttis uue suuna.

Äkitselt olin uues koolis populaarne, sest erinevalt minu endisest koolist, kus käisid vaid valged inimesed (mina sinna ei kuulunud), oli selles koolis õpilasi paljudest erinevatest rassidest. Lisaks hakkasin ma läbi käima grupi tüdrukutega, kellest paljud olid samamoodi katkisest perekonnast ja ma ei tundud end enam nii üksikuna. Nad kõik olid teismelised, naiseks saamise hirmuärataval veerel, otsimas oma tõelist identiteeti, püüdmas sobituda ja olla teiste poolt armastatud ja aktsepteeritud.

Esimest korda kuulsin dieedipidamisest nunnakloostris. Paar kuud hiljem avastasin end ootamatult missioonil end pidevalt kaaluda ning kõik hakkas spiraalina allamäge minema. Dieeti pidades tekkis mul depressioon, hakkasin kõike kontrollima ning keskendusin kõigele muule peale igapäevaste toimetuste. Üheksa kuud hiljem olin seisundis, kus pidanuksin juba haiglas olema, kuid 1991. aastal ei teadnud arstid anoreksiast palju. Ka mina ei teadnud, mis on söömishäire ega tundnud ka kedagi, kel oleks see olnud. Lõuna-Aafrikas üles kasvanuna ei olnud ma Hollywoodi „kõhnusekultusega” ülekülvatud ega ajakirjanduses anoreksiateemalisi artikleid kohanud.

Peaaegu 20 aastat tagasi valmistas tolleaegne teismeea „dieet” ette pinnast kogu minu eluks. Minust sai eraklik, põlglik, vihane, agressiivne ja õnnetu nooruk, kes hakkas valetama, varastama, erinevate meestega magama ja alkoholi tarbima. Samal ajal pidasin salaplaani nähtamatu teisega – anoreksiaga –, mis võttis võimust kogu minu elu ja olemuse üle ning püüdis saada minuks, jäädes siiski veel nimeta.

Elasin kuus aastat oma häiret eitades, kuigi teadsin, et probleem on olemas. Ma olin veendunud, et anoreksia on ainus asi, mis mind kaitseb ning sellest sai minu identiteet. Aastaid hiljem asusin ma elama Iisraeli, kuid kui mind värvati sõjaväkke (otsus, millega anoreksia väga rahul oli) kolisin tagasi Lõuna-Aafrikasse oma ema juurde, kes ei olnud mind kuid näinud. Ta sai hetkega minu olukorra tõsidusest aru. Pärast kuut aastat mind end hävitamas nähes, suutmata seda lõpetada, leidis ta viimaks inimese, kes omas teadmisi söömishäiretest. Mingil imelikul moel suutis see mees minu eitava käitumise ühe jutuajamisega murda ja ma nõustusin ravi alustamisega. Sain ilmutuse, mis äratas mu üles ja pani nägema, et mu enesetaju oli kadunud ja selle asemele ilmunud anoreksia. Mõistsin, et kui ma ei lõpeta enda näljutamist, kogen ma midagi hullemat kui surm. Minu enesetaju hävineb sel juhul igaveseks, kuid ma ise hingitseksin veel mõnda aega, et seda kogeda ja sellest aru saada.

Võttis veel kolm aastat hooletut käitumist ja kurnavat segadust, kuni ma pärast kümmet aastat langetasin lõpuks teadliku otsuse, et tahan terveks saada. Siiski ei arvanud ma, et see tähendab anoreksiast täielikult lahtilaskmist. Pärast kümneaastast võitlust anoreksiaga – uskudes, et mul on tahtejõud see lõpetada, samal ajal paradoksaalsel kombel häiret hoopis „toites” –, oli nälg see, millele ma lõpuks järele andsin. Alistusin. See oli algus minu pikale, emotsionaalsele, piinavale ja väsitavale ravile. See oli minu algus tagasi enda tõelise mina juurde.

Minu lugu ei ole masendav memuaar, see ei ole põrgusse-ja-tagasi lugu, see on veidral kombel hoopis metsik sõit, millest ma üllataval kombel eluga välja tulin. Ma olen õnnega koos, et mulle sai osaks tohutult suur toetus oma perekonnalt, kes ei lakanud minusse uskumast terve selle teekonna vältel. Ma ei oleks suutnud seda üksinda teha. Eriti väärtuslikuks osutus aga teraapiagrupp, kus ma osalesin aastaid ning kus söömishäiretega tüdrukud ja naised kokku said, et oma lugu jagada. Aasta oli siis 2002, mil otsustasin midagi vastu anda ja hakkasin kirjutama raamatut „Being Ana”, mis on lugu ühe tüdruku iseenda otsingust läbi „paksu” ja „peenikese”.

Teismelise anoreksia

shteenageMinu haigusest on möödas 8 aastat, 12. juunil pean ma alati enda teist sünnipäeva….

Minu lugu sai alguse  umbes 2004. aasta sügisel, kui ma käisin VIII klassis. Olin täiesti tavaline noor tütarlaps: rõõmsameelne, sportlik, hea suhtleja. Ühel saatuslikul päeval aga läksin ma tülli oma tantsupartneriga, kes oli juhtumisi ka minu klassivend. Tüli tõttu hakkas ta mind narrima ning sellega läksid kaasa ka klassi teised poisid. Kommetaarid olid peamiselt suunatud minu välimusele – mind kutsuti paksuks , tüsedaks või muud sarnast. Iga koolipäev oli minu jaoks kui põrgu, sest norimine muutus üha hullemaks. Muidugi ei rääkinud ma sellest kellegile, vaid hoidsin kõike endas. Jagasin oma muret vaid oma päevikuga.

Ühel päeval võtsin ma end käsile ja koostasin endale toitumis- ja treeningplaani. Plaan oli langetada kehakaalu 5 kg võrra, 55-lt 50 peale. Jälgisin oma kava väga hoolikalt, kuid kui kuu möödudes kaalule astusin, ei olnud ma absoluutselt alla võtnud. Olin täiesti ahastuses. Tegin uue plaani ja vähendasin toidukoguseid, lisaks ostsin endale kaloriraamatu ning hakkasin pidama kaloripäevikut.

Seejärel hakkas kaal langema ja langema. Samal ajal peitusin ma üha enam ja enam koduseinte vahele: ei käinud eriti väljas ja muutusin suhteliselt asotsiaalseks. Paari kuu pärast kaalusingi 47 kg. Rõõm minus oli üüratu ning sain indu juurde, et veel alla võtta. Trenn muutus raskemaks ja toitumine iga päevaga aina kesisemaks.

Umbes pool aasat peale tõsist dieeditamist ja treenimist kaalusin vaevalt 40-43 kg. Minu päevane toidukogus oli pool õuna, dieetjogurt ja hästi palju rabarberit, jääd, salatit, 4 liitrit vett ning lahjendatud supp. Olin täielik kondikubu, minust polnud mitte midagi järel. Käed olid sinised ja jalad äärmiselt peenikesed. Hoolimata sellest ei aimanud ükski õpetaja midagi ega osanud midagi ette võtta, sest sellest haigusest polnud keegi eriti midagi kuulnud. Ainus, mida kardeti ja arvati, oli see, et ju siis on mul vähk.

Haigus süvenes ja kätte jõudis 2004. aasta juunikuu. Ema oli jaganud oma muret minu pärast oma töökaaslasega, kes otsis infot söömishäirete kohta. Seejärel selguski karm tõde, mis lõi isegi mu emal jalad nõrgaks – mul oli anoreksia.

Ema püüdis minuga rääkida, et ma mõistuse pähe võtaks ja sööma hakkaks. Alguses ma ei tunnistanud endale oma haigust, kuid hiljem võtsin end siiski kokku ja harjutasin end mõttega, et olin vaimselt haige. Seejärel läksime emaga perearsti juurde ja panime aja psühhiaatri juurde ning koostasime tervisliku toitumiskava. Sain seda järgida umbes nädal, kuni jõudis kätte saatuslik õhtu: ma kukkusin ema käte vahel kokku. Mulle kutsuti kiirabi ja mind viidi ülimalt raskes seisundis Tartu lastehaiglasse. Teel Tartusse seiskus ka minu süda, kuid õnneks reageerisid parameedikud kiiresti ning suutsid mu elu päästa.

Lastehaiglasse jõudes pandi mind kohe kaalule – ma kaalusin vaid 38 kg. Arstid vaatasid mulle otsa ega osanud midagi öelda. Mind suunati tavapalatisse väga range jälgimise alla. Iga päev mind kaaluti ja mõõdeti mu vererõhku. Viimasel päeval tehti mulle siseorganite ülduuring, mis paljastas, et haiguse tüsistused olid suured: süda nõrk, põis välja veninud, maks ühest küljest kärbunud, emakas taandarenenud, magu ülipisike ja tekkinud aneemia. Kardeti isegi, et võin iga hetk surra, sest kahjustused olid niivõrd laialdased. Peale seda uuringut suunati mind kaheks nädalaks Tartu psühhiaatriakliinikusse. Sealsed grupi- ja individuaalteraapiad olid mulle suureks abiks. Olin nii indu täis, et õige pea kaalusin juba 45 kg ning mind lasti koju. Siiski pidin jätkuvalt käima psühholoogi juures. Nii umbes aasta. Siis tunnistati mind terveks, kuid mitte tervenenud inimeseks (aasta pärast oli minu kaal 54 kg).

Nüüd olen 23-aastane ja 6ndat kuud lapseootel. Kaalun 60 kg, toitun normaalselt ja kõik on hästi.

Anoreksia statistika

7% Naistest on söömishäire

50% Naistest kasutab ebatervislikke kaalualandamise meetodeid.

Anoreksia kestvus

30% 1 kuni 5 aastat
31% 6 kuni 10 aastat
16% 11 kuni 15 aastat

Iga kümnes anoreksiat põdev inimene on mees.

25% Sageli dieeti pidavatest inimestest lõpetavad söömishäirega

Kasutatud materjalid:  National Eating Disorders Association

Anoreksia

Anoreksia kolm peamist külge:

Alakaalu säilitamine.

Anoreksia all kannataja kehakaal on sageli 15% alla ideaalkaalu, ta keeldub saavutamast oma pikkusele ja vanusele vastavat normaalkaalu. Selline kehakaal saavutatakse äärmiselt range ja ebatervisliku dieediga, sageli kaasneb liigne treenimine, söödud toidu väljaoksendamine, lahtistite kasutamine. Alakaalu ja näljutamise tõttu jääb inimene ilma eluks vajalikust energiast, mitmetest vitamiinidest ja mineraalainetest. Seetõttu on anoreksia eluohtlik haigus.

Suur ja pidev hirm kaalutõusu ees.

Anoreksia all kannataja mõtted ja tunded keerlevad suures osas söömise ja oma kehakaalu ja -kuju ümber. Kuna anoreksia all kannataja kardab paksuks minna ja sageli vihkab oma väljanägemist, on söömine tema jaoks väga pingeline. Samal ajal on söömine ja söögist loobumine peaaegu ainus, millest anoreksia all kannataja suudab mõelda. Mõtted dieedist, söögist ja kehast täidavad suure osa päevast ning vähe jääb aega sõprade, pere ja varasemalt meeldivate tegevuste jaoks. Elu muutub väsimatuks kõhnumispingutuseks ning kõhnuse nimel minnakse äärmusteni. Ükskõik kui kõhn inimene ka poleks, talle tundub alati, et sellest ei piisa.

Häirunud arusaam oma kehakujust.

Anoreksia all kannataja arusaam oma kehakujust on häiritud, ta tundub endale paks ning seetõttu ka kole ja väärtusetu. Anoreksia alla kannatajate mõtlemine on muutunud; nad ei mõista, kui alakaalulised nad on ning seetõttu on neid inimesi keeruline veenda abi otsima.

Anorexia nervosa tunnused:

  • hirm kaalus juurde võtta
  • oluline alakaalulisus, kaalu alanemine
  • pidev kalorite lugemine
  • keeldumine söögist
  • näljatunde eiramine
  • liigne füüsiline treening
  • enda liiga sage kaalumine
  • kergesti tekkiv külmatunne
  • menstruatsioonitsükli häired
  • tunne, et oled liiga paks, isegi kui oled väga kõhn
  • küüned ja juuksed muutuvad hapraks
  • kuiv ja kollakas nahk
  • eelistatakse süüa üksinda
  • või vastupidi, süüakse vaid siis, kui ollakse koos teistega
  • meeleolu alanemine ja liigne ärritumine
  • lanugo-karvad või peen karvakasv kätel, jalgadel ja seljal

Söömishäired

Söömishäired on haigused, mille puhul arusaam oma kehakujust ja igapäevane söömine on tugevalt häiritud. Söömishäired on anorexia nervosa (eestindatult anoreksia), bulimia nervosa (eestindatult buliimia), aga ka liigsöömine ja segatüüpi söömishäired.

Söömishäired esinevad sageli.

Arvatakse, et anoreksia esineb umbes 0,5-1% tüdrukutel ja noortel naistel ning umbes 5% tüdrukutel ja naistel on mitmed anoreksia sümtpomid. Anoreksia esineb tüdrukutel ja naistel umbes 10-20 korda sagedamini kui poistel ja meestel.

On leitud, et buliimia all kannatab 1-3% tüdrukutest ja noortest naistest. Ka buliimia esineb tüdrukutel palju sagedamini kui poistel. Üksikuid buliimia sümptome esineb paljudel. Ühes uuringus leiti, et üksikuid buliimia sümptome, nagu söödud toidu tahtlik väljaoksendamine ja söömissööstud esines lausa 40% ülikoolis õppivatest noortest naistest.