See on efektiivne ja laialt kasutatav meeleolu stabilisaator. Seda kasutatakse nii ägeda maania korral kui ka toetusravimina ennetamaks maania või depressiooni arengut.

Liitiumi mõju kesknärvisüsteemile on mitmekesine. See mõjutab erinevate neurotransmitterite (sh serotoniini) metabolismi, naatriumi transporti rakku ja rakust välja ning rakusiseseid informatsiooni edastamise teid.

Liitiumi annustamine on individuaalne ning täpne. Annuse sobivust kontrollitakse veres oleva liitiumi taseme määramisega. Kui annus on liiga väike, siis ta ei avalda mõju ning kui annus on liiga suur, siis tekivad kõrvaltoimed nagu kõhulahtisus ja oksendamine.

Liitiumi võtmisel võivad tekkida kergemad kõrvaltoimed, nagu treemor ehk lihasvärin kätes, iiveldus, seedehäired, naha kuivus, juuste kuivus, kaalutõus. Tõsisemateks kõrvaltoimeteks on neerufunktsiooni häired, tasakaaluhäired ja teised neuroloogilised häired, allergilised reaktsioonid. Ravimi määranud arst räägib sulle kõrvaltoimetest lähemalt.

Liitumi võtmise ajal kontrollitakse vereanalüüsiga ka kilpnäärme ja neerude talitlust.

Kui sulle on raviks määratud liitium, siis võta alati määratud doos ning ära muuda ise annust.

Ravi liitiumiga on pikaajaline.

Sellesse gruppi kuuluvad valproehape, karbamasepiin, lamotrigiin. Neid ravimeid kasutatakse peale bipolaarse meeleoluhäire ka epilepsia ravis.

Kõik need ravimid mõjutavad rakkude Na-kanaleid. Lisaks suurendab valproaat gamma-aminovõihappe kontsentratsiooni KNSs, karbamasepiin vähendab glutamaadi kontsentratsiooni, lamotrigiin vähendab nii glutamaadi kui ka asparaadi vabanemist KNSs.

Kõrvaltoimed on eri ravimitel erinevad. Nende kohta küsi täpsemalt arstilt, kes sind ravib. Sagedasemate kõrvaltoimete hulka võivad kuuluda pearinglus, uimasus, kaalutõus.

Valproaati ei määrata tavaliselt viljastumiseas naistele, kuna rasestumisel mõjub see ravim toksiliselt loote arengule.  Valproaati määratakse, kui ollakse kindel rasestumisvastaste vahendite kasutamises ja efektiivsuses. Valproaadi tarvitamisel tehakse ravimi võtmise alguses ning poole aasta pärast kliiniline vereanalüüs.

Lamotrigiiniv ja vähem ka karbamasepiini võtmisel peab tähelepanelik olema nahakahjustuse arenemise suhtes ning naha muutuste tekkimisel peab kiiresti võtma ühendust arstiga.

Bipolaarse meeleoluhäire ravis kasutatakse erinevaid antipsühhootikume. Enam kasutatakse kvetiapiini, aripiprasooli, olansapiini, aga kasutatakse ka teisi atüüpilisi ja ka konventsionaalseid antipsühhootikume.

Bipolaarse häire depressiooni ravis kasutatakse antidepressante harva, kuna nad ei ole sel puhul nii efektiivsed kui depressiooni (unipolaarse) puhul ning nad võivad kutsuda esile maania või hüpomaania teket. Kui antidepressante bipolaarse häire puhul kasutatakse, siis kombinatsioonis meeleolustabilisaatori või antipsühhootikumiga.

Haloperidool, flupentiksool, zuklopentiksool, kloorpromasiin.

Toime teatud aju piirkondades D2 (dopamiini 2 tüüpi retseptorite) blokeerimise kaudu.

Efektiivsed peamiselt psühhoosi positiivsete sümtpomite ravis.

Klosapiin, risperidoon, olansapiin, sertindool, kvetiapiin, aripiprasool, ziprasidoon, amisulpiriid.

Blokeerivad teatud aju piirkondade  dopamiini 2 retseptoreid ja lisaks serotoniini 2A retseptoreid. Aripiprasooli toime dopamiin 2 retseptoritele oleneb dopamiini kontsentratsioonist sünapsis.

Lisaks heale toimele skisofreenia positiivsete sümptomide suhtes, on leitud efektiivsust ka skisofreenia kognitiivsetele ja emotsionaalsetele sümptomidele ning vähemal määral ka negatiivsetele sümptomidele.

Peaaju funktsioone visualiseerivates uuringutes on ilmnenud, et depressiooni all kannatajate ajudes on võrreldes tervetega väikesed, aga olulised erinevused. On leitud hipokampuse mahu vähenemist (põhjuseks arvatakse olevat neuronite surm, mahu vähenemise ulatus korreleerub haiguse kestvuse ja raskusega ning võib olla seotud kaasuvate mäluhäiretega), mitmete ajukoore piirkondade aktiivsuse ja mahu langust, basaalganglionide aktiivsuse langust (võib olla seotud psühhomotoorse pidurdusega), amügdala mahu ja aktiivsuse tõusu (oluline emotsionaalne keskus).

Kuigi  uuringute tulemused ei ole lõplikud, saab siiski järeldada, et depressiooni puhul häirub oluliselt limbilise süsteemi talitlus ning sellega tihedas koostöös olevate basaalganglionide ja ajukoore tegevus.

Ajukoore tegevus tekitab mõtemisprotsessi ning depressiooni puhul on ajukoore tegevus häiritud sel viisil, et inimese mõtted muutuvad negatiivseks. Limbiline süsteem on emotsionaalsuse ja mälu bioloogiline alus ning depressiooni puhuste häirete puhul muutub emotsionaalne põhifoon masendunuks, kurvameelseks, pahuraks.

Muutuseid hipokampuses (meeleolu ja mälu keskuses) seostatakse ka neurogeneesiga ehk närvirakkude arengu ja kasvuga. Mõndades uuringutes on leitud, et depressiooni puhul on hipokampuse neuronite hulk mõnel määral vähenenud ning see ilmnes halvenenud mälufunktsioonides ja alanenud meeleous.

Samuti on leitud, et depressioon on seotud hüpotaalamuse ja hüpofüüsi hormonaalse süsteemiga. Teatud hormoonide tõusnud tase on seotud püsiva depressiooni seisundiga.

Stressi olukorras aktiveerub hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste hormonaalne telg. Hüpotaalamus toodab kortikotropiini vabastavat hormooni (CRF) ning arvatakse, et selle tõusnud tase võib olla seotud teatud tüüpi depressiooniga ning eeskätt just kognitiivsete ja ärkveloleku sümptomitega. CRF stimuleerib hüpofüüsi ning selle mõjul eritab hüpofüüs adrenokortikotroopset hormooni, mis omakorda stimuleerib neerupealiseid, mis selle mõjul eritavad kortisooli. Arvatakse, et tõusnud kortisooli tase alandab meeleolu.

Ajutüve tuumad nucleus raphe ja locus coeruleus on seotud signaali edastamisega teistesse aju osadesse. On alust arvata, et need tuumad on seotud depressiooniga. Neurotransmitterite (serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini) või nende retseptorite tasakaalu häirumine selles piirkonnas võib tähendada depressiooni.

Mitmed uuringud on näidanud, et enamus eespool kirjelatud muutustest taanduvad antidepressiivse raviga.

Ravimid, mis tõstavad serotoniini taset stimuleerivad ka neurogeneesi ning sellega võivad suurendada muuhulgas hipokampuse mahtu. Üks olulistest ainetest, mis on neurogeneesiga seotud, on BDNF (brain derived neurotrophic factor) ehk ajus toodetud neurotroofiline faktor ehk ajukasvufaktor. On leitud, et depressiooni all kannatajate veres on BDNFi hulk oluliselt alanenud. Antidepressandid tõstavad BDNFi taset. Kuigi alanenud BDNFi taset on leitud erinevate häirete korral, on siiski alust arvata, et see aine on seotud depressiooni arenguga ning BDNFi taseme tõus seotud antidepressantide toimimisega.

Kesknärvisüsteemis on eristatud üle 30 erineva neurotransmitteri. Praegu arvatakse, et depressiooniga on neist seotud eeskätt serotoniin, noradrenaliin ja dopamiin.

Tänapäeval arvatakse, et teatud neurotransmitteri taseme muutus teatud aju piirkonnas viib teatud psühhiaatriliste sümptomide tekkele. Näiteks arvatakse, et noradrenaliin on seotud ärkveloleku ja energia tasemega, aga ka ärevuse, tähelepanu ja huvitundega. Serotoniini taseme alanemine põhjustab ärevust, sundmõtteid ja sundkäitumist. Dopamiini peetakse seotuks tähelepanu, motivatsiooni, mõnu- ja rahulolutunde protsessidega. Nende seoste alusel on võimalik valida sobiv antidepressant.

Samal ajal on selge, et depressiooni ei saa seletada ainuüksi monoamiinide defitsiidiga.

Depressiooni lahtiselgitamisel räägitakse geeni ja keskkonna vahelistest interaktsioonidest, geneetilistest erinevust serotoniini talitluses, teistest neurotransmitteritest.

Kesknärvisüsteemi n-ö ülemise osa moodustavad suuraju ja vaheaju.

Suuraju on inimese aju suurim osa. See sisaldab keskusi, mis võtavad vastu ja tõlgendavad väljast poolt aju tulevat informatsiooni, algatavad liigutusi, analüüsivad informatsiooni, argumenteerivad ja tunnevad teadvustatud tundeid. Nende ülesannete keskused asuvad erinevates ajukoore piirkondades. Ajukoor on suuraju kõige väljaspool asuv osa ning moodustub hallainest. Sellest sissepoole jääb valgeaine.

Peamised suuraju piirkonnad

Suurajukoore pindala on umbes 1500-2000 cm2, see on umbes sama suur kui ajalehe üks või kaks lehekülge. Et kogu see pindala kolju sisse ära mahutada on ajukoor kokku volditud, moodustades niimoodi sagaraid. Eristatavad on otsmikusagar, kiirusagar, kuklasagar ja oimusagar.

Sinine – otsmiku- ehk frontaalsagar

Kollane – kiiru- ehk parietaalsagar

Roheline – oimu- ehk temporaalsagar

Roosa – kukla- ehk oksipitaalsagar

Aju sisemised osad:

Kui aju vaadata ülevalt poolt, siis eraldab suur vagu  aju paremaks ja vasakuks pooleks. Aju pooled on omavahel ühenduses valgeaine kiududest moodustunud tee (corpus callosum) kaudu. Parem ja vasak oimusagar on ühenduses veel ka teise kiududest moodustunud trakti kaudu (anteroir commisure).

Ajukoore all asub limbiline süsteem. Sügavamal suuraju sees on basaalganglionid, amügdala ja hipokampus.

Edasi vaatame, mida need erinevad osad teevad.

Kiirusagar (ehk parietaalsagar). Kiirusagar võtab vastu ja analüüsib somato-sensoorset informatsiooni kogu kehast. Kehast tulevad närvikiud jõuavad läbi taalamuse kiirusagarasse.

Kehast pärit info, mis jõuab kiirusagarasse, moodustab kiirusagara pinnal kaardi inimese kehast. Seda nimetatakse homunkuluseks, vt pilti.

Pildi autor: Maquesta

Kiirusagara tagumises osas (oimusagara ääres) asub Wernicke piirkond, kus toimub sissetuleva (ehk sensoorse) keelega seotud informatsiooni analüüs. Selle ajupiirkonna kahjustus toob kaasa sensoorse afaasi ning selle all kannatavad inimesed ei saa aru keelest, aga siiski suudavad moodustada helisid.

Otsmikusagar (ehk frontaalsagar). Frontaalsagar on seotud keha motoorikaga (seal hulgas kõnega) ja kognitiivsete funktsioonidega.

Aju motoorne keskus (pretsentraalnesagar) asub frontaalsagara tagumises osas, kiirusagara ääres. See sagar on seotud kiirusagara somatosensoorse piirkonnaga ning algatab motoorse funktsioone (erinevat tüüpi liigutusi). Nagu homunkulus kiirusagaras moodustab ka pretsentraalsele ajukoore alale kaart sellest, mis liigutuste ja motoorika eest mingi piirkond vastutab.

Vasakul frontaalkoores on Broca piirkond, mis vastutab keelt moodustavate lihaste liikumise eest (suu, huulte, kõri lihased). Broca piirkonna kahjustus toob kaasa motoorse afaasia, see tähendab, et inimene saab aru keelest, aga ta ei suuda sisuliselt ja arusaadavalt kõneleda.

Ülejäänud otsmikusagara piirkonnad on seotud mõtlemise, õppimise, mälu ja muuga.

Kuklasagar (ehk oksipitaalsagar). Kuklasagar on otseselt seotud silmadega – võtab silmadelt vastu informatsiooni ning töötleb sissetulnud infot. Frontaalsagaras seotakse silmadest tulnud informatsioon kiirusagaraga (sealhulgas Wernickese piirkonnaga, mis võimaldab lugemist) ja motoorse koorega (otsmikusagar).

Oimusagar (ehk temporaalsagar). Oimusagar töötleb kõrvadest tulnud kuulmisinformatsiooni ning seostab selle kiirusagara Wernicke piirkonnaga ja otsmikusagara motoorsete piirkondadega.

Oimusagara sees asuvad:

Basaalganglionid. Asuvad oimusagara sees ja töötavad koostöös väikeajuga peenmotoorika koordineerimisel (näiteks sõrmede liikumine jt peenemad liigutused).

Limbiline süsteem: Asub sügaval oimusagaras ja tema ehitusse kuulub ka amügdala, hipokampus jt osad. Limbiline süsteem on seotud emotsionaalse käitumisega, aga ka siseelundite talitlusega.

Limbilisse süsteemi kuuluvad:

• Hipokampus. Hipokampus asub oimusagaras ja on seotud lühiajalise mäluga.
• Amügdala (ehk mandelkeha). Amügdala asub oimusagaras, kontrollib sotsiaalset ja seksuaalset käitumist ning erinevaid emotsioone.

Insula. Insula mõjutab ajutüve automaatseid funktsioone. Lisaks töötleb insula maitsemeeltest tulevat informatsiooni.

Taalamus edastab meeleorganitest tuleva informatsiooni vajalikesse suurajukoore piirkondadesse. Siin ka selgub, milline meeleorganites tulenev sõnum saab teadlikuks ning hakkab osalema liikumist koordineerivas info vahetuses väikeaju, basaalganglionide ja peaaju koore vahel. Taalamuse kaudu mõjutatakse ka tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi.

Hüpotaalamus asub taalamusest allpool ja selle kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri, toitumiskäitumist. Hüpotaalamus sisaldab tuumi, mis kontrollivad hormoonide eritamist ajuripatsist ehk hüpofüüsist. Nende aine kaudu juhib hüpotaalamus seksuaalset reproduktsiooni, söömist, joomist, kasvu, imetamist. Hüpotaalamus on eritatud hormoonide kaudu seotud peaaegu kõigega inimese käitumises, sealhulgas “bioloogilise kellaga”, mis on seotud une-ärveloleku ja pimeda-valge tsükliga (tsirkadiaanse rütmiga).

Kesknärvisüsteemi n-ö alumise osa moodustavad keskaju, sild ehk pons ja piklikaju ehk medulla.

Keskaju sisaldab tuumi, mis ühendavad erinevaid aju piirkondi, mis on seotud liikumisega (väikeaju, basaalganglionid, suuraju koor), silmade liikumisega ja kuulmise kontrollimisega. Üks keskaju piirkond – substantia nigra – on seotud tahtlike liigutustega ning kui see piirkond ei funktsioneeri õigesti, siis on inimesel Parkinsoni haiguse sümptomid.

Pons sisaldab tuumi, mis edastavad liikumist ja kehaasendit puudutava informatsiooni tserebellumist korteksisse. See sisaldab ka tuumi, mis on seotud hingamise, maitsmise, unega.

Piklikaju (medulla): Piklikaju närvikeskuste ehk tuumade kaudu reguleeritakse hingamiselundite, südame ja veresoonkonna tööd. Piklikaju kaudu toimuvad sellised reflektoorsed tegevused nagu imemine, neelamine, oksendamine, aevastamine, köhimine jms.

Ajutüvi koosneb piklikajust, sillast, keskajust, hüpotaalamusest, taalamusest. Nendes stuktuurides on ka neuronite kehad, mille kogumikke nimetatakse tuumadeks ning mis on spetsialiseerunud mõne teatud funktsiooni elluviimiseks (näiteks hingamine, südame löögisageduse reguleerimine, uni jm).