Sotsiaalsed oskused arenevad lastel enamasti iseenesest – nad omandavad suhtlemiseks sobilikke oskusi enda ümber olevaid mudeleid jälgides ning teiste, enamasti täiskasvanute juhendamise ja tagasiside abil. Õpetaja saab arengut toetada, luues lastega toetavaid suhteid, pakkudes prosotsiaalset eeskuju ning tehes õppetöös sihipäraseid valikuid laste sotsiaalsete oskuste toetamiseks. Sotsiaalsete oskuste õpetamine võiks olla oluline osa õpetaja igapäevatööst. Näiteid sellest, kuidas õpetaja saab SE-pädevuse arendamise tükikesi tundides kasutada, leiad siit:
1. Tatter, J. (2019) lühikesed praktilised soovitused (Teaching Social and Emotional Skills All Day).
2. EASELi mudeli loojate näiteid SE-pädevust toetavatest mängulistest tegevustest (Fun and (Brain) Games), inglise keeles.
3. CASELi mängulised tegevused kaasavaks tervituseks, õpilaste tegevustesse kaasamiseks ning tegevuste lõpetamiseks.
Samas on lapsi, kellel on sotsiaalsete oskuste omandamine ja kasutamine mingil põhjusel häiritud. Probleemiks võivad olla nii käitumise puudujäägid kui liiasus.Liiasus seisneb selles, kui laps kasutab ohtralt sobimatuid käitumisviise ega suuda neist mingil põhjusel hoiduda. Puudujäägid sotsiaalsete oskuste kasutamises võivad laias laastus olla tingitud kahest tegurite grupist – sisemistest puudujääkidest ja välistest teguritest (tabel 3.1).
| Lapse sees olevad tegurid: | Lapsest väljaspool olevad tegurid: |
|
– vajalikud oskused puuduvad (kas ei ole olnud võimalust omandada või on omandamine raskendatud lapse haridusliku erivajaduseõttu: arenguline või kognitiivne eripära, raskused tahtelise tähelepanuga, autismispektri häire, intellekti probleemid, füüsilise tervise probleemid, meelepuuded); – oskused on olemas, kuid kasutamine on takistatud (nt ärevuse või impulsiivsuse tõttu). Sellised lapsed vajavad rakendamisel nende eripäraga arvestavat (individuaalset) õpetust ja toetust. |
– käitumist esilekutsuvad olukorrad (nt klassikaaslaste provokatsioonid, stressi või ärevust tekitav olukord); – käitumise eeltingimused ja tagajärjed, midagi, mis soodustab ja hoiab sobimatut käitumist alles (kasutatakse käitumise funktsionaalset analüüsi); – last ümbritsevad probleemsed suhted ja sobimatud mudelid. Sellisel juhul vajavad lapsed, et keskkond kujundataks sobilike sotsiaalsete oskuste kasutamist soodustavaks. |
Gresham on toonud välja ka võistlevate probleemkäitumiste mõju sotsiaalsete oskuste omandamisele – probleemsed (nii eksternaliseeritud kui internaliseeritud) käitumised takistavad lapsel prosotsiaalsete kogemuste saamist ja seetõttu sotsiaalsete oskuste omandamist. Siin on abiks positiivsete asenduskäitumiste õpetamine, milleks on hea kasutada sobitamise seaduse põhimõtet – positiivset kinnitust saavat käitumist kasutatakse sagedamini.
Õpetaja võimalused SE-pädevuse arengu toetamisel
Järgneval joonisel on toodud võimalused, kuidas SE-pädevuse arengule kaasa aidata. Esimese sammuna mõjutab arengut juhendaja loodud suhe kogu lastegrupiga. Samuti on oluline läbi mõelda igapäevane suhtlus, erinevates olukordades reageerimine ja tegevused, mis aitavad SE-pädevuse arengut eraldi toetada. Kõike seda raamistab õpetaja enda SE-pädevus.
Ennetuse ja sekkumise kolm tasandit ja programmid
Sotsiaal-emotsionaalsete protsesside arendustegevuste mitmekihilisuse mõistmiseks on hea teada kolme ennetus- ja sekkumistasandi mudelit. Sotsiaalsete oskuste kontekstis nimetatakse seda ka positiivse käitumise toestuse mudeliks (Positive Behavior Supports, PBS,. Kui kavandame laste sotsiaalsete oskuste arendamist, on esmalt vaja teada, millisel tasandil neist kolmest tegutseme. Kolme tasandi mudel aitab mõista, kes ja kuidas saab lapse arengut toetada vastavalt sellele, kui suur probleemide ilmnemise risk arendatavas valdkonnas on.
Tutvu kolme tasandiga järgmise videoloengu abil. Videos kasutatud slaidid leiab siit.
SE-pädevuse arendamiseks on võimalused kõigil kolmel sekkumistasandil: universaalne ennetus, suunatud sekkumine riskilastele ja spetsiifiline sekkumine juba probleemiga lastele.
Eestis on kasutusel mitmeid ennetusprogramme ja -praktikaid, nende teaduslikud alused ja mõju tõendatus on aga mõnevõrra erinevad. 2022. aastal loodi Eestis ennetuse teadusnõukogu, mis hindab pakutavaid ennetusprogramme rangete kriteeriumide alusel ning annab hinnanguid programmide kasutusvalmiduse ja mõju tõendatuse kohta. Leiad nende tunnustatud ennetusprogrammide kohta infot lähemalt TAI kodulehelt:
1. Universaalne ennetus – haridusasutuses tehtavad arendustegevused, mis on suunatud kõigile lastele sõltumata sellest, kas neil on riske või probleeme. Tegevused on universaalsed ja kasuks kõigile. Kui õpetaja soovib toetada kogu klassi, tasub planeerida esimese ehk universaalse tasandi sekkumisi, näiteks kogu klassi hõlmavaid mänge, harjutusi vm tegevusi (vt ka eespool toodud võimalusi tundides kasutamiseks). Eestis on sellised sekkumiste/programmide näited VEPA, „Meie maailm“, KiVa, TORE, „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“, Vaikuseminutid, SPLO, „Samm-sammult“ jne. Lühikese ülevaate peamistest koolidele kättesaadavatest programmidest leiab kiusamisvaba haridustee koalitsiooni ja peaasi.ee kodulehelt.
Universaalse ennetuse tegevusi SE-pädevuse toetamiseks leiad lisaks peaasi.ee varasalvest, kus on avaldatud hulk SE-pädevuse arendamise tuumiktegevusi ehk IVAsid.
2. Valikuline ennetus – spetsiifilisemad sekkumised riskiga lastele. Kui arendust vajab väiksem grupp sarnase probleemi või taustaga õpilasi (10–15%), näiteks lapsed, kellel on vähene koostööoskus, võib õpetaja ise või koostöös tugispetsialistidega kavandada nn näidustatud ehk teise tasandi sekkumist. Selleks võivad olla koostöö- või suhtlemisoskuste õpiringid, grupinõustamised vms (nt SPIN programm, ALT-Bumerang).
3. Näidustatud ennetus – tegevused juba probleemidega laste toetamiseks (nt STEP-programm, koolides ka käitumise tugikava võimalused). Kui klassis on õpilane, kelle eripärad sotsiaalsetes oskustes (või laiemalt SE-pädevuses) või käitumisprobleemid häirivad tema toimetulekut tavalises õpisituatsioonis (1–5%), on vaja intensiivsemat ja spetsiifilisemat sekkumist. Sellel tasandil on vaja juba individuaalset hindamist ja sekkumise planeerimist. Võib kaaluda tugispetsialistide tehtavat individuaalset nõustamist, aga ka näiteks käitumise tugikava rakendamist.
Käitumise tugikava. Koolis saab iga õpilase SE-pädevust täiendavalt toetada käitumise arendamiseks mõeldud individuaalse õppekava ehk käitumise tugikava abil. Käitumise tugikava on individuaalne ja koostöine abistamisplaan lapsele, kel on raskused.
Selleks, et teada saada, mis käitumise tugikava täpsemalt on, kuidas seda koostada ja rakendada, soovitame uurida Tartu Ülikooli (Jürjen, 2020) käitumise tugikava koostamise ja rakendamise juhendmaterjali.
Loe samuti Brenda Mortoni ja Jody Pilgrimi artiklit „Kaasava hariduse edendamine: sotsiaalne ja emotsionaalne õpe universaalselt kujundatud õppimise prisma kaudu“, kus nad annavad eesti keeles haarava ülevaate sotsiaal-emotsionaalse õppe kasutamisest kaasavas hariduses ja just traumakogemusega lastega.
Sotsiaalsete oskuste arendamise põhimõtted
Sotsiaalsete oskuste ja SE-pädevuse arendamise meetodite valikul lähtutakse SAFE põhimõttest:
- süsteemsus – õpetamisel kasutatakse omavahel seotud ja koordineeritud järjestikuseid tegevusi, mis viivad oskuste (kumulatiivse) kujunemiseni. See tähendab, et õpetajal on olemas SE-pädevuse komponentide arenguloogikat arvestav plaan;
- aktiivsus – õppijad on sotsiaalseid oskusi õppides aktiivsed tegutsejad;
- aktiivõppe meetodid; õpilased katsetavad ja rakendavad õpitavat;
- fookus – tunnis on tähelepanu all üks või mitu SE-pädevuse oskust, õpetaja hoiab oskust ise kesksena ning juhendab ja jälgib selle rakendamist õpilastel;
- eksplitsiitsus – SE oskustega tegeletakse otseselt, mitte möödaminnes. Näiteks avab õpetaja ainetunni probleemi lahendamise rühmatööd esmalt koostööoskuste juhendamisega ning rühmatöö lõpus kasutab õpilastel koostööoskuste enesehindamist.
Sotsiaalsete oskuste õpetamiseks on kasutusel erinevaid strateegiaid, näiteks mudeldamise, kognitiiv-käitumusliku lähenemise ja probleemilahenduse strateegiad. Nende kohta loe lisa Tropi ja Saadi (2010) raamatustlk 82–87 ja vaata videoloengut.
Kõige väärtuslikum on aga see, kui iga õpetaja integreerib SE-pädevuse arendamise oma igapäevasesse aineõppesse. Uuri kokkuvõtvat joonist 3.2.
Teema lõpetuseks jagame ühte inspireerivat praktiliste ideedega sisustatud 6-sammulise sotsiaalsete oskuste õpetamise näidet ühelt õpetajalt.
