Räägi lapsevanemaga

Kuidas rääkida ja mida saab oodata?

Kasuta samu põhimõtteid, mis kehtivad vestlusel noorega. Eriti pea silmas eesmärki: selleks saab tüüpiliselt olla koostöösuhte loomine lapse aitamiseks.

Koostööd aitab tekitada:

Vestluse eesmärgi selge sõnastamine. Sõnasta kohe avanguga, et eesmärgiks on koostöö ning kuhu see võiks viia.

End vanema kingadesse panemine enne vestlust. Kujutle, et sinu lapsel on mingi mure, mida pead häbiväärseks ja milles tunned end süüdi olevat. See on kõige tavalisem tunne seoses lapse vaimse tervise probleemidega.

Meie-laused. Kasuta vestluses lähenemist, mis annaks mõista, et kõik püüavad noort aidata: „Arutame, mida me ühiselt Mati heaks teha saame.“

Oma vajadustest ja murest teada andmine. Mingis mõttes võib rääkimine sellest, mis on just meile raske, muuta meid haavatavaks, kuid samas aitab see vanemal  probleemi olemust paremini mõista. Nt „Mul on raske õpetada noorele murde, kui ta tunni ajal oma telefoni kasutab või aknast välja vaatab“. „Mul on mure, et kui õppetöösse tekivad lüngad, on järgmisel aastal noorel veelgi raskem.“

Oma tähelepanekute hinnangutevaba kirjeldamine. Noorele ei ole abiks, kui kirjeldame teda lohaka, pahura või halva õpilasena,. Ütle parem: „Märkasin, et samal ajal kui teised asusid ülesande kallale, hakkas Mati nihelema, kratsis jalga, siis võttis laua all telefoni välja. Kui palusin tal see ära panna, hakkas ta aknast välja vaatama ja niheles edasi“.

Tegevuskava koostamine. Katsuge leida kas või üks asi, mida saaks noore aitamiseks kohe ette võtta. Kas kellegagi ühendust võtta, otsida lisainfot, noorega asju läbi arutada. Leppida kokku mingis hoiakus, mida noore osas võtta, mida talle öelda. Näiteks, et nii halva kui hea käitumise kohta hakkavad vanemad ja õpetajad andma noorele kohest tagasisidet.