Aju biokeemia muutused
Psühhoosi tekkes on oluline neurotransmitter dopamiin ning selle aine talitluse häirumine teatud aju piirkondades. Dopamiin on seotud muuhulgas olulisuse, tähtsuse, huvi ja prioriteetsuse tunnetamisega ning kui ta talitlus on teistes aju piirkondades häiritud, siis ilmneb huvipuudus, ükskõiksus, emotsionaalne tuimus, väsimus.
Erinevate uuringute tulemusena on leitud, et psühhoosi tekkes on oluline dopamiini ületalitlemine mesolimbilises rajas. Üldistades võib öelda, et see tähendab, et teatud alumistes aju piirkondades on dopamiini liiga palju, tema vahendatud neuronite aktiivsus liiga suur ning see toob kaasa meelepetted ja luulumõtted.
Dopamiini ületalitlemine ühes aju piirkonnas on tingitud varasematest muutustest (näiteks glutamaadi alatalitlusega ajukoore-ajutüve rajas) ning toob kaasa teisi muutusi.
On leitud, et otsmikusagaras on dopamiini “liiga vähe” ja dopamiini talitlus on mitmes ajukoore piirkonnas häiritud. Seetõttu arenevad skisofreenia negatiivsed, kognitiivsed ja afektiivsed sümptomid.
Aju talitluse ja struktuuri muutused
Psühhoosi puhul peetakse olulisteks häireid limbilises süsteemi toimises, kuid ka otsmikusagara korteksi ja basaalganglionide funktsioneerimises.
Skisofreenia puhul on leitud vähenenud hallaine mahtu ning häireid amügdala ja hipokampuse mahtudes ja talitluses (mahu vähenemine eelkõige neuronite jätkete madalama tiheduse arvelt), suurenenud ajuvatsakesed (hallaaine vähenemise arvelt). Lisaks on leitud mitmetes ajuosades (nt hipokampuses) leitud neuronite ebakorrapärast asetust teineteise suhtes.
Uuringute tulemustele toetudes arvatakse, et need kirjeldatud muutused arenevad aastatega ning korduvate psühhooside tagajärjel.
Antipsühhootikumide pikaajalist võtmist peetakse nende muutuste suhtes kaitsvaks.
